Ja sellest, et nad tulevad

Ma ei kurda ja mulle isegi teatud moodi meeldib, et nad tulevad. Et eluterve konkurents ja suurem siseturg? Samas oskamatu poliitilise jalajäljena on võimalik inetu pool, mis tundub, et olematu poliitilise suuna taga kipub ilmselt tõeks saama.  Aga kui rakendada arusaadavaid ja eluterveid (mõlemale poolele) reservatsioone ja säilitada karge kaine (mitte el-st tulenev) mõistus, et oma riiki kaitsta...

Niisiis, huvitav article tuntud kokandusgurult: Tema restod ei peaks vastu sissetulijateta.

Tuul pajuokstes

Tahtsin eile kohe lausa etenduse ajal võimalikke tänulikke vaatajaid tänaseks viimasteks etendusteks Botaanikaaeda kutsuda. See oli järjekordselt üks ere näide, kuidas kümnest (tavaliselt ikka täiskasvanutele mõeldud) teatritükist, mida vaatamas käin, on üks, mis jätab jälje mõtteisse ja südamesse. Klassikalise samanimelise lasteraamatu autoriks on Kenneth Grahame, lavale toodi eelmisel aastal Viljandi Ugala trupi poolt. Ausõna, ainsad näitlejad, keda ma sellest seltskonnast teadsin olid Luule Komissarov ja Carita Vaikjärv. Samas oli väga-väga positiivne avastus konnana üles astunud Aarne Soro . Ehk mängis väga suurt rolli etenduse toimumise kohana Botaanikaaed, kus jõge markeeris pikergune roheliste vetikatega kaetud tiik, kasutati kõike, mida sealne loodus võimaldas. Üldse mulle tundub, et, kui just tegu pole "muusikaliga", suudetakse lastele pakkuda tihemini HÄID etendusi, kui täiskasvanutele. Just lavastuse poolelt. Korraks tekkis küll analoog Draamateatriga, kus vist pole tükki, milles kord või kaks pauku ei tehtaks (mind isiklikult VÄGA-VÄGA häirivad kõrvulukustavad kärakad), kuid iseenesest oli lavastaja suutnud raamatu tüpaažid kenasti köitvalt lavale seada ning minu tähelepanu juhtis paar korda eemale mõnes stseenis näitleja lausa liigne sarnasus mõne kohaliku konnatiigi poliitikuga :)

Tükk oli vist nime all koguperetükk, aga eks igaüks noppis sealt endale vanusele ja teadmistele sobiva- lapsed laheda atribuutika, täiskasvanud sama, kuid said (heal juhul muidugi) allegooriatele ja tüüpidele pihta ning kellele ei meeldi pärismootoriga puust auto, ujuv maja vees või suure kõhuga konn-näitleja, kes vesijalgrattaga rohelist vetikat üles pritsides mööda tiiki ringi sulistab? Ja jänesed- need jänesed, keda ma väga raamatust ei mäleta (ilmselt jäid tahaplaanile sel ammusel ajal, kui seda lugesin), aga kes mutti sibulasoustiga tahtsid moorida ja muudkui vahepalana tembutasid... Kõige tipp olid kährikud, kes Konnavilla olid ärastanud ning šoti seelikutes, mütsides, torupilli ja viledega pidutsesid- ma lausa kuulsin kogu seda (raamatu) juttu inglise huumori võtmes :) Ilmselt lapsed sellistele asjadele tähelepanu ei oska pöörata? 

Üldiselt oli vaatajaskod ikka vanemad lastega. Mina arvan, et ainult täiskasvanuid oleks võinud rohkem olla. Käisin seekord ka oma lapsega- K-ga. Ainult, et tema polnud sellest raamatust kuulnudki (kas mitte tema ajal polnud samanimeline multikas teles?). Nalja saime ikka kõvasti ja nüüd tahaks pea jälle mõne hea suurtetüki ka ära näha. Ja mitte mingit "Suurt õgimist". Naerulihased on eilsest veel siiani krampis :)

Samm septembrini

Taevas on jälle maadligi laskunud- sügis läheneb mõnuga. Polegi midagi selliste tormiste ja jahedamate ilmade vastu- suvi on sel aastal tõeliselt kaunis olnud. Ja ikka läheb aeg kiiremini kui oleks oodata osanud :)

Sügis toob minu jaoks muutusi, eelkõige töö osas, aga veel ei taha kirjutada. Ei-ei, ei vaheta firmat. Aga ehk seon käed lahti toimetamaks.

Senikaua aga tahan viimseid suvepäevi nautida, pimedaid õhtuid-öid ja kuldseid päevi samuti. Mõtted pole veel selgeks settinud, tuleb allikale istuma minna. Jagada vett ja leiba südame ja armastusega ning oodata.