Tänan-palun

Ja jälle tuli uus lumi pääle. Tänan!

Eile sai abikaas esimest korda lund lükata sel aastal. Ega seda palju polnud, kuid autorataste all kinnimätsitud lumi vajas juba natuke udjamist, et sinna suuri mügarikke mitte lasta kasvada. Muidu sulab kevadel ratastealune osa tükk aega hiljem, kui ülejäänu.

Palun veel lund! 

Mõistlikult...

Põhjendamatu mittekirjutamine

Viimasest postitusest on tõesti liiga palju aega möödas, nii et ma ei teagi õieti, kust pihta hakata.

Pidasin sünnipäeva. Tegelikult ei pidanud ka. Tööl oli hommikusöögilaud õnnitlustega ja kodus oli alati-liiga-lühikeseks-ajaks minu armas naabrinaine. Ja pühapäeval tegime naduga (kel kadripäeval sünnipäev oli) ühise väikese istumise väheste järgijäänud sugulastega.

Mind on tabanud eestlaste rahvustaud- muretsemine. Pole vaja olla pühholoog, et selleks põhjusi otsida.

• O ja tema hakkamasaamine koolis on minu meelehärm nr 1.
• Firma ja selle erinevate funktsioonide muutmine/täiendamine/väljatöötamine/arendamine ja kõik need teised õõnsad ja tähtsad sõnad on meelehärm nr2.
• Oma projektid, kontori juhtimine (no jõulude aegu on see ka natuke suurem ülesanne tõesti) ja inimestega hulgisuhtlemine on küll väga tore, aga killustab mind, mistõttu on mu aju nagu pragunenud peegel.
• Mul on mure ka oma kalli mehe tervise pärast, kuigi nagu otseselt põhjust pole. Aga tema istuv eluviis ja ökosotsiaalselt soovitavate tegevuste mittetegemine ning kõhule-pai-toidu mittemanustamine ei jäta mulle valikut. Aga jääraga on alati nii, et talle mingi mõtte "päheistutamine" on väga aja- ja vaimujõumahukas ning tulemus ei sõltu heast müügioskusest, vaid tema sisetundest (mugavus vs. hädavajadus).

Hingan. Sellepärast, et lihtsalt lähen jälle närvi, kui neile asjadele mõtlen.

Küll on hea, et minu kallis beebiootel õeke ennast enam-vähem kenasti tunneb ja tal (tinglikult) kôik hästi on. Muidu ma oleks tõelises masennuksissa.

Jah. Kõik pole siiski halvasti.

>>>

Jõudsin vahepeal koju. Kell oli juba kolmveerand kaheksa. O tuli ja aitas poekraami kappidesse panna. Uurisin siis, et kas kodused tööd on tehtud. On küll, oli vastus. 

-Mis sul venkus õppida jäi? 

- Sõna utshitsa ja utshit pööramine. 

- Kas õppisid ise ära? 

- Jaa.

- Palun pööra! 

Vaikus. Pikk arusaamatu vene keelele sarnanev pudikeel. ??? Mine üles ja õpi ära. 

15 minutit hiljem. 

- Õppisin ära. 

- Nii, palun pööra. 

- Ja utshu, tõ utshu... mök mök mök

Röögatan: mine ja õpi pähe.

Miks sa pead kohe karjuma? Küsib poiss süütult.

Kell on 20.10.

10 minuti pärast.

- ?

- Ja utsus, tõ utsush, on,ona uts... mökimökimää...

- ?

- KUIDAS SA JULGED TULLA SIIA KUI SA EI OLE SELGEKS ÕPPINUD???

Jookseb üles.

Veel 15 minutit hiljem.

- Nooo....?

- Ja utshitsa, tõ utshut.. mök mök mök

- (Rahulikult) Võta nüüd paber ja kirjuta üksteise alla kõik need pöörded.

- Jah.

- Võtab pastaka ja laksab valesid pöördelõppe. Vaata, sul on ju need siin vihikus olemas!

Karjub vastu: Ma ju kirjutan sealt!

Tormab üles. Vist äkki õpib?

15 aeglast minutit mööduvad, O tuleb alla paber peos.

- ?

- Loeb aeglaselt ja ebalevalt, paberilt tuge vajades kõik õigesti ette.

- Oooo, kuidas on selle teise verbiga, mis ka tuli selgeks saada- utshit?

Kannab selle ka õigesti ette.

- Miks sa pead alati karjuma?

- Ma ei karju ju alati, aga sa ajad mul kopsu üle maksa, sest ootad, et ma õpetaksin, mitte  et sa ise ära õpiksid.

Kas ma olin ülekohtune?

>>>

Käisin eile I-ga teatris. Draamateatris, tükk nimega Kontakt.

###

Ooo, mu kallis poja tuli ja kallistas mind praegu ning ütles aitäh, et aitasin tal õppida!

###

Seega- Kontakt. Vaadatav tükk mehelt nimega Martin Algus. (Onju, kõlab nagu õpilase pseudonüüm oma luuletuste avaldamisel kooli luulekonkursil?). 

Teatri koduleht ütleb, et "See on lugu universaalsest soovist olla ühenduses iseenda ja maailmaga." Võibolla tõesti. See on väga vilusoohviline lause ning ei anna kuidagi edasi näidendi sisu. Kolm kordamööda stseenidena mängitavat "liini", mis lõpevad läbi teatud analüüsifaaside, kus jõutakse oma ummikseisude ja sundkäitumise põhjusteni minevikus sorides, kahe liiniga, kus siis toimub kontakt. Iseendaga. Millegipärast arvan ikka veel, et selle võiks olla kirjutanud naisterahvas. Aga konsulteerides teatri kodukaga tundub, et M.A. on ikka päriselt ka mees. Igatahes oli vahva, kuid ebaühtlase kvaliteediga etendus. Ilmselt kirjaniku vähese kogemuse tõttu.

Teatrist Solarise toidumaailma hommikusöögi heeringa järgi siirdudes panin tähele silmatorkavalt valgete juustega keskkooli poissi, kes ka teatris oli samal etendusel. Isver, muidugi ei vahi ma poisse. Aga mul oli juba teatris tunne, et ma tean teda. Niisiis, puuviljalette uurides tõstsin silmad võltsvalguses siranud porganditelt samal ajal Teaga, kes on minu h-m sugulase R parim sõbranna. Tea oli kolme mehega (mees ja kaks poega) samal etendusel ja me lihtsalt seal ei näinudki! Ja see valgete juustega poiss oli üks poegadest. Aga ilmselt me kohtume veel Tln-as, sest Tea käin iga kuu 1 nädala graafikakursusel. Nimelt teeb ta tööd vaid soojal ajal ja maitsvate marjadega- kasvatab kultuurmustikaid ja maasikaid.

Aga enne teatrit... oli mul massaaž poolteist tundi. Nii et oli tõeliselt lõõgastav õhtu. Ausalt, ma olin selle ära teeninud. Aitähh!

Olen siin nüüd kogu selle saaga pulgakesega tääbi toksinud. Ja väsinud. Tervitan kõiki.

>>>

Ps! Ma väga-väga palun, et hakkaks selle vihma asemel juba kord lund sadama. Suusad võtsin jubaa novembri alguses välja... labidad ka. Ja oleks nagu ettevalmisstus jõuluajaks. Please.....

Vahel lähevad soovid täide

... ja täna hommikul sadas laia lund tänavalaternate taustal.

Hetkeks on jälle teed puhtaks sulanud. Ilmselt soovisin ma natuke valesti- sõnastuse täpsus on kõige alus.

Niisiis.

Ma väga-väga palun, et tuleks maha kevadeni kestev paras kiht lund, et saaks kõiki talvemõnusid nautida; mis saaks iganädalaselt lisa, et katta vana ja määrdunud kiht uue ja puhtaga.