Olen üle nädala lihtsalt olnud, ei mõtle tööle, ei mõtle töökaaslastele, koolile (okei, sellele olen teinud erandi, sest viimase järeltööna tehtud loodusõpetuse aine tiheduse kt hinne tuli keset koolivaheaega ekooli ja see oli jälle 2), teen tuimalt süüa, küpsetan leiba, isegi väljas pole eriti käinud. Hakkab juba paremaks minema (?). Ja saan aru, kui hästi meil kõik ikka on. Lugesin läbi Khaled Hosseini Lohejooksja ning teine teise raamatu Tuhat hiilgavat päikest, mis on minu pimeduse aega väheke afgaanieluga valgustanud ja meie elu lihtsusest mõtlema pannud. Kinkisin mehele pühadeks raamatu labürintidest, mille olen ka juba läbi töötanud ning kui vajad kedagi, kes lihtsa labürindi maha märgiks, siis võin julgelt abiks ja nõuks tulla. Ootel on veel 4 raamatut.
Jõuludest nagu polegi midagi kirjutada. Lund ei olnud ju :). Käisime ise "oma küla metsas" kuuske toomas, O jäi koju, sest "see pole üldse huvitav" (khm, puberteet?). Ausalt, ma armastan metsa siiralt ja mul ei ole kahju metsast kuusekest raiuda, sest neid kasvab seal ikka liiaga. Olin juba paar nädalat enne puu välja valinud, kui selgus, et just sellest osast valla metsas ei tohi midagi raiuda. Seega, minnes siis ikka legaalset teed, maksis I eelnevalt pangalingi kaudu puu eest ning metsas olles parkeerisime olles eelnevalt langi enam-vähem gps abiga välja valinud. Tee ääres oli autosid nagu filmis Seenelkäik. Ja nii mõnigi hääl kostis just "keelatud" poolt metsast. See oli üks hea kuusekoht! I leidis peale 10 minutit lihtsat valimist kuuse nimega two-in-one- üks tüvi ja üleval kaks kuuske :)
Pidu- pere armsad olid ümber laua ja sõid traditsioonilist jõulutoitu. Kõik tundus nii traditsiooniline, et mingit erilist jõulu südamesse ei tekkinudki. Me isegi ei laulnud jõululaule, kuigi olin laulikud ka välja võtnud.
Sel aastal jagasime oma pere sisesed kingid juba hommikupoolikul laiali. Lihtsalt selleks, et õhtul peale praadi ei tekiks olukorda, kus on palju kinke O-le (ja ennemuiste ka K-le) ja kus vahel mõnel läheb sellest nukraks või olemine ebamugavaks. Ja muidugi ka seetõttu, et O soovis sel aastal ise kinke meile teha! See oli temast kena. Mina sain üle aja põlevad topsiküünlad (väga asjalikud), K šokolaadi ja I filmi (ja ma ei mäleta ju, mille). Ilmselt võime järgmisel aastal korraldada üldise perekondliku kingiloterii ja ka O tuleb sellega suurepäraselt toime.
26. käisime kirikus, kohtasime hulka tuttavaid huvitavaid inimesi, kes kõik olid tulnud vaatama, kes sel aastal tuleb. Ma tõesti ei tea, kes neist ka muul ajal seal käib, aga see on nende klubi traditsioon :). Aga jõul jäi ikkagi eemale.
Seega siis magasime enamuse ajast jõulude ja uusaasta vahel jälle maha. Ilmselt tuleb seda puhkuseks nimetada, sest tundub, et see on vajalik, isegi hädavajalik. Ja uue aasta võtsime ka vastu nii traditsiooniliselt kui seda sai teha ilma Z-fämilita, kes olid sel aastal kõik koos Tais.
Mis seda lahkuvat aastat minu jaoks ilmestas siis?
- poja hakkas ühes päevast alates rääkima mehe häälega
- ma kogu aeg muretsen tema kooli ja hinnete pärast
- minu suur laps K on oma ülikoolitöös väga iseseisvaks muutunud ning vääriks kohta kusagil paremas ülikoolis, arvan mina; tema on see, kes selle kooli peaks nüüd endale valima ning stipi orgunnima
- mu armas mees on saavutanud oma raadioharrastusega tugeva positsiooni omas klassis, kuid otsib tööalaselt endale motivatsiooni, mis ei ole kergete ülesannete killast
- saime tehtud suure osa sauna eesruumi remondist, puudu on põrandaplaadid ja liistud; uue aasta ülesanne!
Ja et lõppenud aasta ikkagi korralikult kokku võtta, siis
- olen väga rõõmus, et must saab sel uuel aastal tädi (loodetavasti tädi, keda ei näe ainult skype vahendusel);
- olen väga tänulik, et mul on tubli ja kokkuhoidev pere, kellega koos on hea ning palju võimalusi veelgi rohkem koos olla ning huvitavaid asju näha, leida, luua;
- tänan oma väga armsaid sõpru ja nende peresid, et nad on mind talunud ka sel aastal ja võimaldavad endiselt koeri toita, jõulude ajal uksele uksele koputada, koos veini degusteerida, küpsetada, sushitada, kurta, nutta ja naerda;
- mul on õnn elada Eestis, millega koos kasvada, millest ma enamvähem saan kultuurikontekstis aru, kus ma võin oma hääle anda sinna, kuhu ise tahan, kui tahan; kus on puhas loodus, hõre asustus ja öösiti näeb taevas tähti ning virmalisi
Head uut aastat!
