Täna on esimene päev üle (ma arvan) kolme kuu, kus taevas on sinine. Muidugi olin ma suutnud üle-eelmisel nädalal panna kirja aja perearstile selleks nädalaks. No kiiremini ei saa, kui ütled, et põhjuseks on kevadmasendus. Eile külas olles jagasin äkki, et kõik polegi äkki kevad-talvine deprekas vaid keha reaktsioon valule, ehk siis natuke muu. Olen alates septembrist vahelduva eduga vaevelnud mingi nõdra kannavalu käes, käinud juba arstilt abi otsimas, teinud jalavanne, möksinud imesalvi, söönud ibukat, mitte jooksnud (therefore conciously gained "a bit" weight). Ei mingit tulemust. On nii, et vahel ei saa hommikul trepistki alla, vahel alles lõunast ei saa normaalselt käia. Sisuliselt on enamus sellest kirjas selles artiklis.
Aga mis on kand holistilisest vaatenurgast? Kand on esimene, mille paneme astudes maha, et hakata millelegi toetuma. Labajalg on meie kokkupuutepunkt maaga, meie toetusalus, alus liikumisel ja vahend liigutamiseks. Ka elu, mõtte, jne liigutamiseks, toetumiseks. Ja ma ei saa seda kasutada! Ma ei saa füüsiliselt liikuda ega toetuda, ma jälgin igat sammu, et ma ei lonkaks nähtavalt, mul on valus ka liiva sees mererannas käia, rääkimata Praha reisist, kus selleks, et üldse midagi näha pidi käima ikka käbedalt mööda munakivitänavaid. Kontsi ei saa ma enivei kanda, aga nüüd ei saanud ka madalaid kingi nautida, kuigi mul on superpehme tallaga ja lisatallaga kingad olemas. Sõin aga ibukat ja kinnitasin, et on vähem valus. Aga liikumisega see kõik ei piirdu. Lisaks ei liigu ka mõistus (kui see üldse kunagi liigub). Mul oli mitu kuud tunne, et me lähme kohe firmaga pankrotti. Et meil ei jätku raha arvete tasumiseks. Et ma ei tule mitte millegagi toime (no tegelikult tunnen ma seda praegugi). Koosolekul Prahas olin kindel, et meie rahvusvaheline grupp lagunebki nüüd ja kohe laiali... Siiralt, ma saan aru küll, et kõik on kinni ajukeemias, aga ma ei osanud ette kujutada... Aitäh, B, eile sain tänu Sulle aru.
Kõik on tegelikult normaalne, kui mulle tundub, et olen ainus, kes saab aru, et kõik on halvasti. Ma vihkan vingumist ja aiva tahapoole vaatamist, aga olen seda mitu kuud teinud. Sest ma ei näinudki, et asjad on tegelikult teisiti. Äkki nüüd hakkan ka paranema?
Sellisest august pean hakkama välja ronima (any good ideas how?):
