Uhiuued varbad

Palju-palju õnne minu armsale õekesele ja A-le ning tervet, pikka ja õnnelikku elu pisipõnnile, kel veel ei ole ametlikku nime!

Teisipäevast, 20.maist alates olen nüüd ametlikult Tädi. Esialgu ei ole midagi muutunud peale selle, et olen üliõnnelik, et minu õeraas on jälle ühes tükis, laps on terve ja tubli ning A jõudis õigel ajal Eestisse. Kui hästi läheb, siis saavad nad täna haiglast välja.

Pisipõnn oli sündides 2920 grammi kerge ja 48 cm lühike, heledate ripsmetega estobrasil. 10 varvast, 10 sõrme ja noku- kõik olid olemas. Juukseid ma ei näinudki eriti, ta oli niiii väike ja hääl alles vaikne :) Loota on, et mõne nädalaga see kõik muutub.

R rääkis eile, et poja ei tahtnud oma esimesel päeval hästi süüa ja teda peab selleks natuke ärgitama (kõdistama, silitama, patsutama), et rinna otsas magama ei jääks ja oma 25 grammi ikka kõhunatukesse tõmbaks. Aga eile neid kõiki koolitati ning tänaseks oskavad noored vanemad kõiki kõdinippe ning patsutusviise kõige efektiivsema söömameeleolu loomiseks. Ja kui nüüd kõik korras ning laps on juurde võtnud, siis saavad nad täna välja. Täna on selleks just kõige mõnusam suvine kevadpäev- päike paistab, õues on 27 kraadi sooja ning kõik õitseb ja on nende tulekuks valmis.

***

Armas on see, et mu kallis õde oli sünnituseks väga palju ettevalmistusi teinud ning oli valmis hingama, abi vastu võtma ja teadlikult rahulikult ära sünnitama. Tal oli kindlasti väga hea ämmaemand, kelle abi ta hetkel vist kõige paremini hinnata ei oska (ämmakas ei andnud lootust, et sünnitus kord otsa võiks saada :)) - kes säilitas külma närvi, eemaldus emotsioonidest (et mu õekene saaks parimat professionaalset abi vajadusel koheselt) ning tegi oma igapäevast tööd. Ilmselt on tõesti liigne oodata, et ämmaemand sulle sinu elu kõige (füüsiliselt) valusaimal hetkel armas inimene saaks olla, selleks oled sa hõivatud igal tasandil enese ja lapse elu tagamisega. Ja ehk tundub mõne kuu pärast (või siis pärast sünnitust nr 2, mis võib olla hoopis teistsugune igas mõttes), et tegelikult on ämmaemand seal tööl ning tema esmane ülesanne ongi sinu ja lapse elu ja tervise tagamine. Kõik ülejäänu on boonus ning sõltub esmajoones sinust ja sinu suhtumisest.

***

Minu isa ja M olid lapselapse sündimise ajal H-m-l. Ja on seal praegugi.

Ma väga-väga loodan, et... Tegelikult ei taha ma seda kirjutada :(

Müristas küll

Eile oli minu selle kevade esimene äike. Kaunis ja särav päikesekumas, sest loojuv päike lasi rünkpilvede tagant kiiri paista ning värvis pilvedrüngad punaseks-kollaseks-halliks.

Äikese ajaks loojangu paiku olin juba üles tõusnud... Ah et kas läks midagi segamini? Ei, olin kogu eelmise öö EKAs K-l abiks maketi tootmisel, sest (nagu ikka) olid enamik grupist ajahädas ning endale abilised sebinud.  Seega lubasin endale "ilu-und" kella neljast päeval õhtuni. Püüdsin õues silma looja lasta, sest väljas oli tõeliselt SOE ehk +32 kraadi. Paraku on soojal mõju esimesel korral selline, et süda pidi ka pikaliasendis rinnust välja hüppama peale magamata ööd, seega kolisin +24 kätte toas.

Tegelikult polnudki raske öö läbi toimetada, ilmselt tekitab unisuse hoopis see, kui on hetk, et midagi pole teha ja saabub lootusetus. K-le oli see juba kolmas öö kohapeal ning tremor, lootusetus, väsimus ja muud kaasnevad nähud andsid tugevalt tunda ning vajasid välist inspiraatorit ehk mind.

Eile kell 19.43 sain sõnumi, et positiivne hinne on käes! Super! Paljud ei jõudnudki eilseks valmis ja peavad alandatud hinde olukorras toime tulema järelkaitsmisel.

Juhhuuu!

BTW- pilt on illustratiivne ja pole K-ga kuidagi seotud...

... sa näed ja ei mürista???

Täpselt kuu aega olen ma "vaikinud".

Õues on vahepeal olnud nii suvi, talv kui kevad ja hetkel on täiesti talutava temperatuuriga mõnus kevadilm. Tegelikult parim aeg aastas, kus jaanipäev on kaugel ja jõuludele isegi ei mõtle veel. Sirelid on pisikeste avanemata õiekobaratena lehtede vahel peidus, ülased on metsa all ikka näha ja tulbid hakkavad järgemööda avanema. Esimene muruniitmine on teht, seemned on külvatud (eile said isegi herned maha) ja Hiiumaal on sodi enamvähem kokku korjatud ning metsa alla viidud. Aruanne missugune :)

AGA

E-kool. Aasta lõpp ja asi ei parane. Minul, ma mõtlen. Ikka toksin sisse e-kooli salasõna ja pulss teeb (oodatud?) hüppe. Näiteks eile. Avan e-kooli ja leian sealt HINGEVÄRINAL: 

• Muusika 1 (tunnitöö)
• Vene keel 2 (Õpetaja märkas: O käis vastamas, aga järeltöö ebaõnnestus)
• Loodusõpetus 2 (kontrolltöö, 42%)
• Matemaatika 1 (kodune töö oli tegemata)
• Loodusõpetus 2 (kontrolltöö, järeltöö ei muutnud hinnet)

Allpool paistavad reas kolmed, paar x-i (isver, kirjanduses IV veerandi loetud raamatu eest ka!); märkus, et poiss ei suutnud tunnis tööd teha, sest oma sõnul oli õhtul hiliste tundideni teleka taga eurovisiooni eelvooru vaadanud).

Eile ei lasknud me poja ei trenni, õue ega arvutisse. Kella 21.15 oli seis säärane, et

1) eelmise päeva tegemata matemaatika kodutöö oli ikka tegemata. Tahukate pinnalaotused tunduvad talle üle mõistuse käivat iseseisvalt joonestamiseks. Tegime koos.

2) vene keele kontrolltööks olid nad I-ga just õppinud, aga kuuldes seda, mis õppelaua tagant kostis, siis hinna 2 oli ikkagi garanteeritud (hinnet veel e-koolis pole)

3) tehnoloogiaõpetuses e-koolis olnud ülesanne millelegi kirjalikult vastata oli endiselt e-koolis, aga poja teatas, et "seda küll ei ole vaja teha". No nii see asi ei jäänud ja isegi kui ta kasvõi ainumas isik klassist oli, kel see täna tunniks kaasas oli, siis minu süda jäi rahule alles peale seda tööd.

4) Loodusõpetuse järeltööks oli ta iseseisvalt valmistunud ja ma ei tea, mida ta tegelikult oskas

Saaks see kool juba kord läbi! Milline kool tahab selliste hinnetega tegelast enne 9.da lõppu kooli vahetama? Mis kooli ta küll edasi peaks saama, kui keskasse jõuavad ca pooled praegustest 7-ndikest?