Käisin vaatamas viimast Bondi filmi Spectre. Äge nimi, tahaks kohe lapsele nimeks panna :) Spekter kui igasuguste lainete skaalasid kirjeldav sõna. Ootasin tavalist äkšn-filmi, mis on küll vägivalda sisaldav, aga mitte niiiii nasty.
Aga tulin jälle poole pealt ära. Kas ma tõesti ei saa istuda rahulikult mugavas kinotoolis, süüa popkorni ja juua cc-d vaadates kultusfilmi järjekordset osa?
Ei saa.
Päriselt oli nii, et jätsin ülejäänud pere kinosaali ja tulin fuajeesse ootama filmi lõppu. Film oli nii karmi vägivalda ja minu arust sõna otseses mõttes lastele suunatud vägivald-polegi-ju-nii-hirmus stiilis "trikke" täis, et ma ei pidanud vastu. Näiteks, tahad teada? Üheks näiteks see, kui vägev Bond istus mingis hambaarsti toolis kinniköidetuna ja pikad puurid kahelt poolt talle auke pealuusse puursid. Ja nii mitu korda. Kodanik B tegi ainult prääks ja naine ta kõrval kohutavat kaasatundvat grimassi. Seejärel kalpsas Bond püsti, lõi kohutava kaose ja põgenes neiuga (isikunimega Lea Seydoux) keset kõrbe (nüüd juba asuNUD) uurimiskeskusest. Mul oli kahju sellest kaunis meteokraatris asunud kompleksist (olgugi, et ilmselt arvuti abil loodud :)).
Filmis puudus igasugune usutavuse foon (alates helikopteritrikist alguses, ägedatest plahvatusest tingitud majavaringute trikkidest jmt), ja kui me seda sealt isegi leidma ei pea, siis polnud seal ka mingit normaalset süžeed. Süžee on siit leitav. Pigem tundus nagu oleks tahetud tükike kunsti panna 5-mõõtmelisse maali, mida saab ajaga mõõta ja millel on algus ja lõpp.
Come on!
Tulin välja ja olin sellest kõigest (eks seal oli teisi "trikke ka") päriselt läbi. Pea valutas kohutavalt. Ja päriselt ka- SEE Bondi film ajas mu lihtsalt nutma. Sorry!
