Kui üleeile oli veel täielik suusailm, mõnusalt külmakraade, kerge lumesadu ja saapad olid tuppa jõudes ikka enamvähem puhtad, siis eile lõppes talvemuinasjutt. Teeääred paljastasid koerakaka, kõnniteedel pehmenes kinnitallutud lumi käimist takistavaks lögaks, muutus ülekäiguradadest alates pruuniks ja korraldas kingsepatöökoja leti taha järjekorra. Saabas ka ei armasta sellist sula.
Minul tekkis momentaanselt talideprekas, misjärel istusin terve õhtu teleka ees. Shokolaadi ei söönud, nii hull see asi ka polnud. Aga asjad paremaks ka ei läinud. Muide, nii mitu õhtut.
Kiidan ennast siis ka. Sain olulise tööga peaaegu maha ja ilmselt on ka väike pingelang. Eks võtangi seda tusatuju pigem teadlikult. Olen viimased õhtud käinud hoolega jõusaalis ja ujumas, et keha jälle käima saada. Tegelikult on mul ju teisi projekte ka, millest üks ei suju üldse nii nagu tahasin. Täna õnneks sain kliendilt aktsepti kandidaatide osas ja saan edasi minna. Hakkas kohe kergem.
Selle raske projektiga seoses sain aru, et enesehinnanguga on veel palju tööd teha. Teagi, kas tulen ise toime? Tahaks just selliseid projekte ja suhtlemist tarkade ja arutlevate inimestega. Samas kui nende seas oled, siis mõistad, et ka nemad on täis kõhklusi, pingeid kuhjunud ülesannetest ja survet tähtaegadest tulenevalt. Mina, ullike, võtan asju "tõsiselt" ja arvan, et saan nii paremaid tulemusi. Ei tasu nii väga ponnistada, ma tean küll. Aga ikka lähen sama rada mööda võimatusse mäkke.
Tahaks kogu maailma aidata. Paraku algab kõik iseendast.
Doomsday clock lükati veelgi keskööle lähemale.
Ja telekast tuli napakas marsifilm Prometheus. Doomsday'le paras lõpp.
