Mi Españoles

Pean siiski algama tagasitulekust, millejärgselt olen terve töönädala puruhaige olnud. Aga tundub, et mu elu käibki nii: kui on "high", siis on kohe järgi ka "extremely low", kui on päev täis igavust, siis järgneb sellele peagi samas skaalas vastand. Mulle meeldib mõelda, et mul on hea hispaania pisik, mis nakkab vaid heal juhul ja headele inimestele.

Ühesõnaga, olin Madridi suhtes väga positiivselt meelestunud ning täpselt nii kõik läkski. Muidugi välja arvatud see, et olen nüüd mingi internatsionaalse viiruse küüsis.

Olime oma reisi planeerinud algusega Helsinki lennujaamast ning läksime sinna laevaga. Tallinkilt maha tulles ja 350 m mööda koledat, aga siiski ilmastiku eest kaitstud ja akendega käiku lõpuks terminali jõudes leidsime, et kesklinna saab sealt otse ukse ees peatuva trammiga nr 9. Super! Lennujaamas kohtusime vana sõbra Kurtiga, kellega sama lennuki peale läksime.
Helsinki lennujaama eraldas Madridi omast 4 tundi + mõni minut peale ning 10 kraadi Madridi kasuks. Loomulikult istusin akna all ja tegin pilti nagu korralik lennuturist ikka:

 

Madridi lennujaam saabus meile kella kaheksa paiku õhtul. Päike oli maandunud natuke aega enne meid. Tundus, et jaam on Helsinki omaga samas kaalukategoorias, ainult natuke uuem (või uuendatud). Kohvreid oodates tegin K-le pilte ehitisest, mis tõesõna, oleks vabalt võinud olla nt minu lapse projekteeritud.... Kollaste kandekonstruktsioonide ja väga lahedate laeakendega.

Viimasel pildil on näha läbikumav teise korruse passage põrand, millel kaks kontsakingades naist parasjagu tipivad :)

Takso kesklinna: 20 minutit ja 30€. Hinnad nagu meil ja taksomeeter aus. Taksojuht muidugi sõnagi hispaania keelest erinevat ei räägi. Õnneks olin välja trükkinud hotelli nime ja aadressi. Just for cases like that.

Hotelli sissepääs oli natuke kõrvaltänaval, kuigi peatänava vaatega. Ja õues oli pimedaks läinud. Meie korter oli 8-ndal korrusel. I love non smokers hotel rooms with fresh strong fabric sheets. Aga veelgi rohkem meeldis mulle, et meil oli rõdu. Umbes 2 korda nii suur nagu meie apartment (2-toaline, kuigi tilluke). Pilt päeval:

Ja vaade rõdult peatänava suunal:

Ja vastasoleva hotelli luks numbritele, millel mullvannid muliseva sooja veega rõdus suisa ootamas:

Selle, et tegu on ilmselt mingi hotelli luksvariandiga avastasin siis, kui veetsime selle hotelli terrassil kogu seltskonnaga aega juues... kes mida. Näiteks suutsin ma juua 5.65 maksva piimakohvi ning gintonic maksis 14 raha. Aga veini oleks ilmselt saanud siiski vee hinnaga, umbes 1,5-3,5 raha klaas.

Oma esimese õhtu joovastuse lumevabast linnast pidasime maha meie armsa soomlase K seltsis, kellega marssisime otsejoones ühte kohalike menukohta, ning kus meid väga-väga soojalt teenindati. 

Koha nimi ei viidanud küll millegagi tegelikule olemusele, mis oli hea vein ja tapas. Hea vein ei jäänud pildile, sest hakkas pähe. Tapas on siin:

Edasi toimus 2 päeva koosolekuid. Oli huvitav ja raske, keelte virrvarr on küll põnev ja ergutav, kuid organisatsiooni areng hetkel lahkteel ning vajas paljusid otsuseid. Ühine asjaajamise keel oli ikka inglise keel, ainult 14 eri varjundiga. Rahvaste paabel võimaldab muidugi igasuguseid salakeeli gruppide vahel, see käis umbes nii: kui meil I-ga oli vaja rääkida teiste baltlastega midagi nii, et ka soomlane ei saanud aru, siis  rääkisime vene keeles. Kui venelane ei pidanud aru saama me jutust, siis rääkisime eesti keeles või läksime eemale. Kui soomlane, sakslane, rootslased ja taanlased tahtsid arutada asja, siis rääkisid nad rootsi-taani keeles. Kui prantslasel oli mingi küsimus lahendada, mida teised ei pidanud kuulma, rääkis ta emakeeles meie grupi tšäärmäniga, kes räägib nii saksa, taani, rootsi, inglise, prantsuse kui, ma kahtlustan, ka ungari keelt. Polüglott vastavalt elu keerdkäikudele. Keerdkäigud on siin (hotelli Fibonacci jada):

***

Siin on pildid meie Madridi partnerite uhiuuest kontorist, millesse nad 2 päeva eest olid kolinud. Neljapäeva õhtul enne hilisöist õhtusööki oli meil seal pisike briifing:

Tõesõna, maja oli pika ajalooga ja tegelikult muidugi korteriteks loodud. Kuid arvestades meie tegevuse suhtelist diskreetsust nõudva iseloomuga, on kesklinnas ja peatänavast paari bloki kaugusel asuv väärtusliku hõnguga kontor väga hinnaline. Ega seal sees midagi vana enam polnud, kuid endiste aegade õhkkond, rahu ja  väärikus olid säilinud. Liiatigi, et maja oli nö kontoriteks ümber orienteeritud.

Lahkudes kontorist õhtusöögipaika vestlesin pikalt meie itaallasega, kes on samuti üks "vanadest" olijatest. Põhjaitaallane, traditsioonilise katoliku taustaga ning praktiseeriv, tütar 23 a vana, poeg 17. Kuna tal on tütre elu ja tervisega palju muresid olnud, siis pärisin pere käekäigu üle ja rääkisin meie seisust. Oleme siiski tuttavad juba alates 1997. Huvitav, et kultuuriruumiliselt ikka tõesti kaugete inimestena on temaga alati mugav asju arutada. Haridussüsteem, laste kasvatamine,  ülikoolid... Tegelikult on kõikjal samad mured. Lisaks see, et ka tema 17-aastane sai kreeka keele eelmisel semestril mitterahuldava ning karistuseks ei lastud teda trennidesse terve vaheaja, kästi eraõpetaja juures käia ning mitte ühelegi peole ei pääsenud enne kui hinded jälle normaliseerusid. Vanad kasvatusvõtted toimivad!

Õhtusöök oli algusest peale väga huvitav. Laudadel olid A5-ks rebitud ja kokkumurtud söögimenüüd, millest olid tuvastatavad teatud sõnad nagu patata, tomate, karabinjeri, compota  ja midagi veel. Aga üldiselt oli huvitav, sest ainus (sala)keel, mida seltskonnast valdavad vaid hispaanlased, oli hispaania keel. Seega paluti tõlget. See tuligi 20 minuti möödudes, ühes eksemplaris ning ilmselt mingi translatoriga tõlgitud :) Seega pidime ennast kõveraks naerma toitude nimetuste peale, sest mõtle ise, kuidas "Gulas" oli tõlgitud "Kids", ja "Karabinjeri"'dest oli saanud "Police". :) Õnneks tuli valik teha vaid pearoa osas, mis polnud liig-keeruline. Lastepraadi (baby-eels) ja politseinikke seekord ei puutunud.

***

Reedene päev oli koosolek hommikust õhtuni. Lippasime I-ga lõunapausi ajal "rongilt maha" ning tegime tunnise jalutuskäigu kaardilt leitud suurde parki. Selle pargi põhiline vaatamisväärsus allikate põhjal oli "kristallpalee", kuid nähes rohelist muru, rohelisi puid, suurt tiiki (järve?) paatidega ja peesitavaid tudengeid, läks see pisiasi meelest  :) Nii et kristallpaleest ei tea ma midagi. Kuna ka aeg pitsitas, siis tegime tiiru ümber järve ning läksime tagasi koosolekule. Paar meenutust:

Kuna see oli kõige tihedam päev, täis pingeid ja kontorite erinevate huvide kokkupõrkeid, salakeelseid arutelusid ja paarikaupa nõupidamisi, oli õhtusöök igati oluline lõõgastusprojekt. Algas see kogunemisega kella 19 paiku naaberhotelli hirmkallil õueterrassil eel-jookidega, kella 21-30 olime jõudnud söögikohta ja ka seal sai veel püstijalu oodatud lauda istumist. Ilmselt oli meile tellitud mingi traditsioonilisi elemente sisaldav  hispaania õhtusöök, aga kuna meie võõrustajad olid jutukad küll omavahel oma salakeeles kuid sööki "sisse ei juhatanud", siis nägi asi välja nii, et umbes 4-5 inimese peale toodi lauale tavaline supitaldrik, millel olid midagid, millele põhjamaalased ei oska hästi nimetusi anda ja igaüks siis tõstis vastavalt julgusastmele endale. Tuvastasin näiteks nende rahvusroana baby-eels ehk siis beebi-angerjad, mis näevad välja nagu valged ja veel mitte täiskasvanud vihmaussid, ainult selle vahega, et neil on pisikesed mustad silmatäpid peas :) Aga nende roogade seas oli mitmeid möginaid, millega me ei osanud lihtsalt midagi peale hakata. Ilmselt on toidu nautlemise juures ikka oluline see verbaalne pool, legend, jutustus kuningapoja lemmiktoidust või midagi sellist. Lõpliku pearoana sai igaüks kella 24 paiku taldriku valge kalaga, mis eestlastes-rootslases-leedukas mingeid erilisi emotsioone ei tõstatanud. Ilmselt mängis kellaaeg siin oma osa. Igatahes magasin ma maha selle hetke, kus healt hispaania veinilt konjakile üle mindi ning säästsin sellega tervist.

Ja kui me siis päevast oimetutena lõpuks restoranist lahkusime olid tänavad täis rahvast, kes ei mõelnudki puhkama hakata vaid olid peo peal väljas. Mul on sellest pisike video, aga see ei taha aplõudida millegipärast.

***

Laupäeva hommik oli ainus aeg meie enda päralt. Ja kuna Eestis suuri kunstimuuseume napib, siis otsustasime I-ga, et käime Prados, mille külastamata jätmine on sama kui üldse mitte Madridis käimine. Arvestasime paari tunniga, mis oli täiesti piisav aeg nägemaks nii mõndagi: Rafael, Goya, Velazquez, Tizian, Rubens... Uuema kunsti ossa me ei jõudnudki. Lihtsalt istusin mõne pildi ees ja mõtlesin, kuidas Tiina Meeri meile omal ajal seda kõike pisikeste diapositiivide pealt valge kanga peale näitas, mida tundsin siis ning mida nüüd. Erinevus Itaalia muuseumitega oli selles, et piltide kõrval oli suure kirjaga ja (lisaks hispaania keelele) inglise keeles pildi saamislugu, allegooriad jm tähelepanuväärne. Igal juhul SUUR ELAMUS. See on muuseumi sissepääs, paremal on vana, põhihoone, taha on põhihoone laiendused hiigelsuurel maa-alal ning vasakule läheb maa-alune käik hooneteplokki, kuhu meie ei jõudnudki ning kus on uuem kunst ning uurimisasutused.

Enne kui Pradosse jõudsime möödusime ilmselt ajaloolisest Madridi postimajast. Vanasti oli nii, et iga suurem a keskuse jaoks oli postimaja küljes oma postkast:

Aga kui sul oli kirjaga väga kiire, siis pidid ilmselt topelt maksma ning lasid kirja sellesse postkasti:

Seest polnud see hoone üldse väärtuslik vaid üdini modernne postipakikeskus.

***

Laupäeva pärastlõunaks oli kavandatud ühine linnaekskursioon. Ootasime seda väga, sest tavaliselt on organiseeritud alati väga hea giid koos korraliku bussiga või siis jalgsiretkega, nagu kohalik kontor ise paremaks peab. Seekord aga olid asjad natuke teisiti. Ehk tuli see sellest, et spaniards olid meie suurkogudel alles teist korda? Igatahes oli meid ootamas väike marsa tüüpi bussikene, kuhu meie 20 registreerunut sisse ei mahtunud. Ning kui siis naised olid sees ja mehed hakkasid kohti otsima, tuli välja, et bussiehitusloogika eiras pikemaid kui 1,50 mehi nii et akendest oli võimalik näha vaid esimestel kolmel pingil ja ülejäänud olid peaga bussilaes kinni, aknad kõhu kohal :) Lisaks oli meile giidiks tore poiss autodega pusas (pildil kuningalossi aias):

Ma ei hakka siinkohal rääkima sellest, mida peaks hea giid teadma ja mida rääkima, et väga rahvusvahelisel seltskonnal oleks huvitav. Tundus, et poiss oli keskas giidipraktikat teinud inglise keeles ning see keskkool oli tal just läbi saamas :). Tuim faktijutt head ekskursiooni ei loo.

Siin mõned pildid:

Tänavanimetused on piltidel kogu vanalinnas

Tänavapilt 1

Tänavapilt 2, kõikjal majad mingite monumentide alustena

Mis see küll on? Keskel peaks olema pärisinimene, kes rahakõlksu peale sulle keelt näitab :)

Meie kõik. Lehti oli veel vähe- kevad!

Kuningalossi aias. Loss ise oli mitte-midagi-ütlev ja suhteliselt uus, kuna pealinna on Hispaanias kogu aeg linnast linna liigutatud.

Kujundatud puud või kohale toodud?

Ja siis sõitsime selle väikse bussiloksuga  Madrid Real'i harjutusplatsile ning koduväljakule. Kuna meie seas ei leidunud ühtegi jalkafänni, siis ei sisenenud me väljakule, kuigi ka seda oleks saanud teha. Igal juhul paistis staadion väga ulmeline ja modernne välja:

Real Madridi väljaku sissepääsud.

Ekskursioon lõppes sellega, et uuesti vanalinna sisenedes ja peaväljakule suundudes soovis osa seltskonnast lahkuda. Piinlik lugu. Aga nii jäi, et lagunesime lihtsalt laiali. Meie I-ga kondasime veel ise ringi, siin on mõned jäädvustused:

Pood nimega Mjäu

Pood, millest vaatas välja lehm

Kummalise nimega poodlemisasutus Ropas Bisuteria :)

Koht ise on turul ja nimeks Jõuluvana kohvik, mida tähistasid põdranahad (või lamba omad?) toolidel ja karvased elukad laua ääres.

***

Pühapäeva hommikul algas tagasisõit. Veel üks pilt lennujaama laest- "tõenäoliselt minu lemmik lennujaam"

tõenäoliselt minu lemmik lennujaam :)