Ei saa jätta jagamata nimevahetuse lugu, mis mulle ikka täiesti arusaamatu tundus eelmises postituses. Siiski ei saa ma ka peale seda postitust aru, milleks on vaja oma nime vahetada, kui oled nii küps, et võid kõigest lahti lasta. Nimi ei peaks sellisel puhul ju enam tähtsust omama. Et siis ikkagi toimib nii, nagu postituses kirjas, et keegi ees ja sina järgi? Kas me kuuleme Looja, enda või kadeduse häält meeltes uut nime pakkumas polegi oluline. Ja kusjuures pole tegelikult ka nimevahetus ise oluline, mulle tundub. Pigem on see on nagu juuksuris käimisega- lased juuksed ärr värvida ja teistmoodi lõikuse teha ning tunned ennast esimesed nädalad nagu oleks kuidagi teistsugune inimene, parem, uute teede ristumiskohas ja ilusam ka.
Huvitav oli lugeda, kuidas uudishimulikust inimesest sai uue nimega samasugune tegus, armas ja hea uudishimulik inimene. Ja muidugi ei jäänud mul, matemaatilise mõttelaadiga tüübil, märkamata, et tegemist on tema vana nime anagrammiga.
Lugu ise on siin: I n g e l i s e nime lugu.
No comments:
Post a Comment