Monday, October 13, 2014

Itkunaine

Vihma kallas terve tee, kui Rõugesse sõitsime. Tahaks mõelda esoteeriliselt, et see oli peegeldus meist endist, mis sealt taevast alla sadas. Rõuge tuli meile vastu tusase ja halli küngasmaastikuna, mida rõhutasid viimased sihvakad  kuldsed kased. Lootsin kogu südamest, et hommik on mentaalselt kergem. Seda enam, et siiani oli Rõuge minu jaoks pigem tuules voogav või siis lumesajus vaikiv kaunis koht.

Laupäev saabuski kõrgema taevaga. Me keegi ei armasta matuseid. Värisesin nagu haavaleht kui hommikul sukkpükse jalga sikutasin. Ma lihtsalt ei tahtnud minna. Enesevalitsust polnud ollagi. Ja oo õudust, aimdus osutus õigeks, kehal oli jälle õigus!

Leppisin endaga autosse istudes kokku, et ei hakka nutma, sest tegelikult oli kõik hästi. Inimene suri armsama käte vahel kauni ja hirmuäratava püha Kailaši jalamil ja seal ei saa juhtuda midagi, mis oleks "asjaolude armetu kokkulangemine". Tema kaks last on täiskasvanud ja kolmaski juba oma jalgel, mis sest et veel mitte täiskasvanud. Ja ikkagi ei suutnud ma endaga sõlmitud kokkuleppest kinni pidada.

Valge kirik tundus petukaubana, kuigi sõnad, mida naiskirikuõpetaja rääkis, olid kõik õiged. Ja kaunid. Ja tõesed. Kõik oli nii kuis' peab, et leinajate valu leevendada. Aga mina, mina olin ilmselt eelmises elus itkunaine. Alguses suutsin tihkuda vaikselt. Siis kui kirikulaule lauldi. Aga kui tuli tõusta ning tiir viimseks austusavalduseks ümber kirstu käia, siis nägin ma Mae naabrinaist. Ja üht armsat kunstnikku, kellega olime koos suvel südamest rääkinud. Ja siis avanesid kraanid. Õudus! Ma kõõksusin vaikses, samme täis kirikus. Päikesepõimik ägas nutuvalust ja vajadusest kohe vait jääda ja normaalselt käituma hakata. Kõik vastandid võitlesid. Istusin tagasi kirikupingile, püüdsin hingata teadlikult ja pagesin välja kui suutsin hingamise korda saada. Ma ei käinudki ümber kirstu. Piinlik oli, valus oli ja arusaamatu ka. Miks ma nutsin? Kellest oli mul kahju? Kas ma nutsin üldse matuste pärast?

Surnuaias sai süda rahu tagasi. Mae keerles seal kollaste lehtedena matuseliste kohal ja varesed olid viisakalt vait. Keegi põletas viirukit. Mõned inimesed 150st juba rääkisid asiseid asju. Mae vanem tütar sisuliselt keeldus kõigi kaastundeavaldustest ja oli vastuoluliselt naerusuine õnnetute hulgas. Ta ei olnud kergendusest rõõmus, ta oli leina kusagile edasiseks lükanud. Poeg seevastu oli tõsiselt šokis ja iga kaastundeavaldus mõjus talle sibulana. Kärgpere noorim hoidis isa ligi ning sai hakkama.
***
A sai surnuaial lõpuks kätte kogu Kailaši väe ja toe, mille armsama surm oli mõneks ajaks eemale lükanud. Ta rääkis viimastest hetkedest, sellest kuidas abi ei tulnud, sellest, kuidas tuli surmaingel. Kuidas ta palus põlvili maas, et saaks veel mõne hetke, et kalli naisega koos olla... Viimased pisarad.

Armastus on tugevam kui surm, korrati mitu korda. Armastage oma lähedasi, tingimusteta, südamest. Iga päev võib olla viimane, iga hetk võib olla viimane. Võta kallimal käest, rääkige südamest, ära anna hinnanguid, kuulake üksteist! Amen!

Tuesday, October 7, 2014

Lehtede langemise aeg

Täna on see sügispäev, kus on päike, tuul ja pilved ning õhk täis keerlevaid kollaseid vahtralehti, vähemalt Kadriorus. Õhk lõhnab värviliste lehtede ja kastanite järgi ning teetöölised, kes on otsustanud Kadrioru üles kaevandada nagu mullamutid, ei viitsi eriti pingutada kiirema tulemuse nimel ning kisuvad auguservades juttu. Kahju, et rohkem aega ringi kolada pole täna, muidu läheks ning sahistaks mõnuga, kuigi kõik lehed kaugeltki maha pole veel liuelnud.

M-l on täna sünnipäev ja peale tööd on üks mõnus istumine issi juures siis. Mitte midagi kinkida ei oska, küll on hea, et on kinkekaardid olemas maailmas!
Nädalavahetuse reserveerisime juba eelmisenädala kurbade sündmuste teada saamisel Lõuna-Eestile, ja õigesti tegime. Laupäeva hommikul oleme üsna varakult maalilises kirikus Võrumaa kuplite vahel; ja seekord siis ilma rõõmsa ja unistava Maeta.

Wednesday, October 1, 2014

Morning after the nightmare

Kallis Mae, miks just sina??? Miks nii kaugel? Marianne on ju veel laps ja sina polnud mingis suremise vanuses! Sinu armas mees jumaldab sind ja sõbrad on alati kohal. Juunikuised peod Haanijmaal, vaiksed õhtud järve ääres, keskuse rajamine, hapukurgipurgid, tammeallee, ülevaatlik pilk, murakamoos, unejutud, murejutud, suusatamine, kell 5 meie ukse taga, hoolitsemine- esimesed asjad, mis mulle pähe tulid... Kõik oli just hästi ja pooleli ja arenes! Miks sa läksid??? Südamearstina olid sul kõik teadmised ohtudest ja võimalustest minnes kõrgmäestikku. Kas sa eirasid enesetunnet? Olid tubli nagu alati ning ei tahtnud teisi pidurdada? Või toimuski kõik äkki?

Saatust saad sa ise pöörata, ettemääratusega tegeleb Looja. Ilmselt õhkasid seal Tiibetis mägede lummust ja võimsust nähes ja hingates instinktiivselt, et siin oleks ilus surra. Ja sõna sai teoks.

Ja kuigi mõistus keeldub seda tegemast, peab süda laskma minna...