Laupäev saabuski kõrgema taevaga. Me keegi ei armasta matuseid. Värisesin nagu haavaleht kui hommikul sukkpükse jalga sikutasin. Ma lihtsalt ei tahtnud minna. Enesevalitsust polnud ollagi. Ja oo õudust, aimdus osutus õigeks, kehal oli jälle õigus!
Leppisin endaga autosse istudes kokku, et ei hakka nutma, sest tegelikult oli kõik hästi. Inimene suri armsama käte vahel kauni ja hirmuäratava püha Kailaši jalamil ja seal ei saa juhtuda midagi, mis oleks "asjaolude armetu kokkulangemine". Tema kaks last on täiskasvanud ja kolmaski juba oma jalgel, mis sest et veel mitte täiskasvanud. Ja ikkagi ei suutnud ma endaga sõlmitud kokkuleppest kinni pidada.
Valge kirik tundus petukaubana, kuigi sõnad, mida naiskirikuõpetaja rääkis, olid kõik õiged. Ja kaunid. Ja tõesed. Kõik oli nii kuis' peab, et leinajate valu leevendada. Aga mina, mina olin ilmselt eelmises elus itkunaine. Alguses suutsin tihkuda vaikselt. Siis kui kirikulaule lauldi. Aga kui tuli tõusta ning tiir viimseks austusavalduseks ümber kirstu käia, siis nägin ma Mae naabrinaist. Ja üht armsat kunstnikku, kellega olime koos suvel südamest rääkinud. Ja siis avanesid kraanid. Õudus! Ma kõõksusin vaikses, samme täis kirikus. Päikesepõimik ägas nutuvalust ja vajadusest kohe vait jääda ja normaalselt käituma hakata. Kõik vastandid võitlesid. Istusin tagasi kirikupingile, püüdsin hingata teadlikult ja pagesin välja kui suutsin hingamise korda saada. Ma ei käinudki ümber kirstu. Piinlik oli, valus oli ja arusaamatu ka. Miks ma nutsin? Kellest oli mul kahju? Kas ma nutsin üldse matuste pärast?
Surnuaias sai süda rahu tagasi. Mae keerles seal kollaste lehtedena matuseliste kohal ja varesed olid viisakalt vait. Keegi põletas viirukit. Mõned inimesed 150st juba rääkisid asiseid asju. Mae vanem tütar sisuliselt keeldus kõigi kaastundeavaldustest ja oli vastuoluliselt naerusuine õnnetute hulgas. Ta ei olnud kergendusest rõõmus, ta oli leina kusagile edasiseks lükanud. Poeg seevastu oli tõsiselt šokis ja iga kaastundeavaldus mõjus talle sibulana. Kärgpere noorim hoidis isa ligi ning sai hakkama.
***
A sai surnuaial lõpuks kätte kogu Kailaši väe ja toe, mille armsama surm oli mõneks ajaks eemale lükanud. Ta rääkis viimastest hetkedest, sellest kuidas abi ei tulnud, sellest, kuidas tuli surmaingel. Kuidas ta palus põlvili maas, et saaks veel mõne hetke, et kalli naisega koos olla... Viimased pisarad.
Armastus on tugevam kui surm, korrati mitu korda. Armastage oma lähedasi, tingimusteta, südamest. Iga päev võib olla viimane, iga hetk võib olla viimane. Võta kallimal käest, rääkige südamest, ära anna hinnanguid, kuulake üksteist! Amen!
