Kallis Mae, miks just sina??? Miks nii kaugel? Marianne on ju veel laps ja sina polnud mingis suremise vanuses! Sinu armas mees jumaldab sind ja sõbrad on alati kohal. Juunikuised peod Haanijmaal, vaiksed õhtud järve ääres, keskuse rajamine, hapukurgipurgid, tammeallee, ülevaatlik pilk, murakamoos, unejutud, murejutud, suusatamine, kell 5 meie ukse taga, hoolitsemine- esimesed asjad, mis mulle pähe tulid... Kõik oli just hästi ja pooleli ja arenes! Miks sa läksid??? Südamearstina olid sul kõik teadmised ohtudest ja võimalustest minnes kõrgmäestikku. Kas sa eirasid enesetunnet? Olid tubli nagu alati ning ei tahtnud teisi pidurdada? Või toimuski kõik äkki?
Saatust saad sa ise pöörata, ettemääratusega tegeleb Looja. Ilmselt õhkasid seal Tiibetis mägede lummust ja võimsust nähes ja hingates instinktiivselt, et siin oleks ilus surra. Ja sõna sai teoks.
Ja kuigi mõistus keeldub seda tegemast, peab süda laskma minna...
No comments:
Post a Comment