Lumi silme ees

Nii palju juhtub, ja kuigi mitte kontsentreeritult, siis aeglane aju sööb uusi asju omas tempos, et kõik ikka südamesoppideni jõuaks.

Ja ma pole ikka veel Novembris toimunud imelisest kontserdist kirjutanud.

Ma ei ole ka meie armsa koori 10.aastapäeva kontserdist kirjutanud.

Siis on vahel peatükk sellest, kuidas ma peale alljärgnevat juttu läksin samal õhtul O-ga selle taastusravi arsti juurde, kes mul jalaraviks puukingi soovitas kanda (mida ma siiski ei võtnud kullana). Kui sisenesime, siis küsis, et kuidas provva jalg elab. Mul oli IM juures käimisest mõni tund möödas alles, tänasin ja ütlesin, et tegelikult väga halvasti (mis oli tõsi). Selle peale vastas tohter, et siis pole küll midagi teha. Punkt.

Aga viimase asjana- käisin mõni päev tagasi IM juures, kes on naine, keda mõned kutsuvad nõiaks, mõned ekstrasensiks.

Juhtus nii, et päev enne seda tuli meile külla A, mees, kes tuleb alati huvitavate teemadega nagu inglid, Tiibet, ekstrasensoorika jmt sest see on tema elu. Ma pole kunagi tahtnud temaga üksi ühte ruumi jääda, sest mul on siis ebamugav. Seekord tuli ta kontorisse ja kui nad olid I-ga tunnikese vestelnud, läks I ära ning et mul oli aega, siis palusin tal istuda ja minuga rääkida.

Sellest koorus hea vestlus, kus ma sain teada, miks ja kuidas on tal (juba!) uus armas naine, mis toimub tema surnud naise perekonnaga, kuidas läheb tema tütrel M-l ja teistel tütardel. Me rääkisime loomulikult tema Kailašile jäänud naisest, mis on toimunud nendega "elus pärast" ja sellest, kuhu elu nüüdseks on tüürinud. See oli nagu aastalõpuvestlus minu jaoks. Ma olin vist seda tegelikult oodanud, sest muidu oleks palju asju jäänud segaseks ja oletuste tasandile. Ja mulle väga raskeks, sest I-ga neid asju arutada ja läbi rääkida nii, nagu A-ga, ei saa. Et mu enda onu H-st on mul segased tunded meeste kiirete kannakate suhtes naistega, siis mina vajasin seda arutelu eelkõige.

Meie jutt lõppes teemaga millega tegeleb tema uus hingekaaslane K.
K ravitseb vähihaigeid, on kirjutanud mitu raamatut avastatust ja on pühendunud inimeste aitamisele. Mul on hea meel - see inimene on õige kaaslane A-le V-mäe jalamil elamiseks, rändamiseks, kasvamiseks. Ja mis kõige olulisem- A 14-aastane tütar M oli K-ga koheselt samal lainel! Et ma ei ole K-ga kokku puutunud, tegin kiire guugelduse, mis andis tulemuseks väga armsa, siira ja hooliva naise.

Siis oli see hetk, kus ma ütlesin, et ka mina vajan abi, et ma ei saa enam aasta korralikult käia, jooksmisest rääkimata. See on juba rääkides alati nii õudne, et ma hakkan nutma! A käis välja ühe meie ühise tuttava (kellest ma ei teadnud, et ta ravitseb, kuigi oma mehe tervisega on ta endale oskused loonud), helistas talle... ja too ei võtnud vastu. Siis ütles A, et ju siis ei ole õige inimene. Aga on veel IM, kellega nad Kailašil olid, kelleta sinna jäänud M ei tahtnud oma saatuslikule reisile minnagi. Kes on väga otseütleja, näeb ja oskab aidata paljudel puhkudel. A helistas- ja sain aja järgmiseks päevaks.

Päriselt ka, ma kartsin. No kellele meeldib, kui on võimalus, et teine inimene näeb sinus võib-olla asju, mida sa isegi ei tea, ei taha kuulda, oled blokkinud?
Ta oli tõsine kena tagasihoidlik naine. Tõsine ja mul ei tekkinud alguses mingi esmamuljet, tunnet ega aistingut. Ütlesin, mis on probleemiks. Tema küsis mu vanust, ema nime, isa nime, ema neiupõlvenime. Sirgeldas midagi paberile, mida ma ei näinud. Skanneeris kätega kaugelt. Mul ainult süda peksis. Ma ei tea, kas hirmust, ärevusest või tegi seda tema.
Lühike kokkuvõte meie pikast kohtumisest oli selline, et olen tulnud kahe suguvõsa karmat heastama. Kui ma olen seni arvanud, et tumedad jõud on H-m poolel, siis tuli välja, et teine pool setumaa kandis on kunagi 18.sajandil mingi hirmu ajel põletanud pühasid dokumente, raamatuid, äkki pilte? Ja kajastub see hetkel selles, et kui tema mind vaatab, siis maa minu jalge all põleb ning seetõttu ei saa ma maale astuda (ehk siis jalg on haige). Samas pidavat see põlev maa olema nii leekides, et peab olema mingi sugulastega seotud põhjus ka teisest suguvõsast- seotud mingi kinnisasjaga. Muidugi- memmi maja ja sellega seotud õudused me elus! /.../ (ma ei taha seda siia kirjutada)
Samas H-m poolt on kunagi 1700 alguses teinud minu esivanem(ad) saatuslikke otsuseid kellegi teise elu kohta ning selle teise pere inimesed neednud siis meie soo lõppema. Sellest suitsiidid, alkohol, kõik enesehävituslik, mis kandub teatud tegevustena ka nende elukaaslastele, et aga sugu lõppeks kurvalt.

Ohhhh. Ma ei tea, kas kusagil on kedagi, kel esivanemad kui inglid olnud on. Ma olen täiega valmis kõik heastama, kui selleks aga võimalusi on. Seega lubasin:
1. määrin kõiki haavakesi, mis tekivad, teepuuõliga, et vähendad võimalust suuremate põletike tekkeks.
2. hakkan tarbima ayurveda antibiootikumi, et põletikud kehast välja saada ja immuunsüsteemi tugevdada.
3. Kuigi olen ristimata, käin kirikus, panen küünla ja palun andestust oma sugulaste tegude eest
4. Teen annetuse (heategevus, raha, üritus, misiganes) setude kultuurile, et lepitada taevaseid jõude oma suguvõsaga
5. Lähen ta juurde tagasi jaanuaris

Kui me seal ruumis lõpetasime, küsis ta, kuidas ma end tunnen. Ma ei tundnud tõesti midagi. Ei energia liikumist, ei sooja, ei külma, et valu, ei valu kadumist. Aga õhtul, kui olin koju jõudnud O-ga tavameditsiini taastusravi arsti juurest sain aru, et jalg ei ole enam nii kange ja ma ei pea lonkama. Tänaseks on jäänud mingi pingevalu talla kõige pehmemas osas, see on sügaval, aga ma saan ilma lonkamata liikuda. Ma tänan Sind südamest, IM!

Olen valmis Jõuludeks! Ja ma näen, et lumi tuleb maha.

Kool vol...+2

Vahepeal elasin üle hinneteperioodi lõpu ja see ei olnud kerge. Tegelikult, ma ei vaata enam hinnetelehele, kui vähegi ebastabiilne tunne on sees. Stabiilsemaks ei lähe sellest miski.

Jõudsime kooliga  sinnamaale, et lapsele korraldati kohtumine erinevate instantsidega (koolipsühholoog on veel olemata), ja kahe 3-päevase haigushoo (reeglina teisipäeva-neljapäev ehk siis 2 päeva nädalas koolis ja ülejäänud kodus) lõpul sai ka klassijuhataja ta kätte ning päris seisu kohta. Tubli on, ei läinudki rohkem kui 5 nädalat! Ok, ilkumine ei ole siiani meid aidanud ja kui klassijuhataja korraks südamega süveneks (mitte vaid mõistuse baasil), siis ilmselt mõjuks see poisile päriselt ka sundivalt või, nagu nüüd tuleb öelda, motiveerivalt.

Seega on praegu olnud vestlused tugipersonalil omavahel O-st, matemaatika õpetajaga, vene keele õpetajaga, klassijuhatajaga, sotsiaalpedagoogiga ja psühholoog on nimekirjas järgmine.

Klassijuhataja poolt sain järgmise kirja:

1. Kuna peamiselt on õppetulemused halvad vene keeles ja matemaatikas, siis nendes ainetes tehakse talle individuaalne õppekava. Tema ülesanded võivad klassikaaslaste omadest erineda. Siiski peab ta nende asjadega hakkama saama.

2. O oodatakse koolipsühholoogi juurde jutule. Täpsem kuupäev on selgumisel.

3. Jaanuarikuu jooksul saame kokku ja teeme arenguvestluse, et saada parem ülevaade senisest ja saada aru, mis temaga siis toimub.

4. O peab hakkama käima teisi- ja neljapäeviti õpitoas. See on xx poolt juhitud koduste tööde ring, kus õpilasele antakse juhendamist vastavalt vajadusele. See peaks vähendama ka kodus vanemate koormust õppimisel. :)

5. O peab hakkama käima matemaatika konsultatsioonides, et teha läbi mõned tüüpi ülesanded ja saada lisajuhendamist. Matemaatika konsultatsiooniaeg on kooli kodulehel olemas.

Põhimõtteliselt olen ma nõus ja mul on hea meel, et juba mõne kuu pärast peale murede tekkimisest on ka koolis lapsele tähelepanu osutatud :) Pean märkima, et poisil endal on hetkel natuke suurem sisemine motivatsioon paremini toimetada, kuid vene keele osas on see motivatsioonikilluke veel nanoosakese suurune. Aeg annab arutust?