Kuidas kool mõjub?

Sel aastal olid pikad pühad ning ka meie puhkasime kollektiivselt jõuludest kuni laste kooliminekuni.

Meeldetuletuseks nii palju, et novembris hakkasin koolile selgitama, et O-l on vaja mingit abi, et õpitulemusi kuidagi suurendada. Et tal on mingi ilmselt psühhosomaatiline probleem, et igal teisipäeval hakkab kõht valutama, tekib tunne, et tahaks oksendada, ja igal neljapäeval see tunne õhtuks kaob, ta käis koolis vaid esmaspäeval ja reedel. Päädis see sellega, et O suunati detsembri keskel, kui veerand hakkas läbi saama, matemaatika konsultatsioonides käima, ta peaks ka iga päev peale kooli õpiabisse jääma, et järgmiseks päevaks valmistuda ja koolipsühholoog rääkis temaga põgusalt.

Käisin O-ga detsembris ka perearsti juures, kes kuulas mure ära (äkki on tõesti mingi bakterioloogiline häda?), tegi vereproovi (mis ei näidanud midagi erilist) ja andis saatekirja taastusravi arstile (kes sai ainsana teha saatekirja edasi psühholoogile). Psühholoogile saime numbri 2.jaanuariks.

2. jaanuaril veetsime tunni psühholoogi juures, kes on ilmselt väga kompetentne kliiniline psühholoog ja ühtlasi ka O-le juba natuke tuttav Viimsi Keskkooli koolispühholoog. Et olime esimest korda vastuvõtul, siis pidin alguses mina rääkima oma nägemuse probleemist ja siis tegi seda O. Et minu nägemus koosneb siiski sellest, mis seis on koolis, sellest, mida ma olen ette võtnud ja mida kool on ette võtnud (või siis noh, ei ole ette võtnud), siis loomulikult ei pidanud närv selle pika selgituse jooksul vastu ning ma hakkasin korduvalt nutma (enesehaletsus? kuidas küll sellest üle saada???). O seevastu ei rääkinud midagi asjalikku, oli tõre ja tõrges. Koolis, esmase põgusa jutuajamise jätkuks sellesama psühholoogiga, pidi O minema ja kokku leppima aja, mil mingit testi teha, aga poiss lihtsalt ei läinud. Ütles, et unustas ära. Ilmselt oli seal mingi annus häbi sellest unustamisest ja vastuseis sellele, et ka mina ruumis olin. Võin öelda, et see tund sai kasutatud ps-le oma arvamuse, nägemuse ja tegemiste kirjeldamiseks (ja muidugi kõike ei jõudnudki käsitleda). Järgmiseks sammuks otsustasime, et O teeb selle tegemata testi ära, mina täidan küsimustiku O kohta, mille ps mulle saadab ja siis võtame uuesti ühendust.

5.jaanuaril algas kool. 6. jaanuaril O-l oli halb olla ja ta ei läinud kooli, halb oli olla veel kolmapäeva öö vastu neljapäeva (nagu ka novembris, nagu ka detsembris). Reedel koolis.

Laupäev 10.jaanuar oli rahulik päev. O oli toas ja enamuse ajast arvutis. Keegi külas ei käinud. Kella 21 ajal ajasin ta arvutist ära. Ca 23.30 läks voodisse. Meie ka. Kell 00.30 tuli O meie tuppa, et tal on kohutav olla- süda peksab ja nagu mingi klomp on kurgus. Mulle kangastus luupainaja. Istus meie voodi äärele ja käskis kiirabi kutsuda. Ütlesin, et kiirabi ei tule nii lihtsalt, mis ikkagi viga on. Mõõtsime vererõhku, võrdlesin pulssi enda omaga. Oli kole kiire. Meie vererõhuaparaat näitas kord aiateibaid ja ERROR ja siis 120/143. Helistasin kiirabisse. Tunne ei paranenud.
Kiirabi tuli 20 minutiga Lasnakalt. Selleks hetkeks oli O-l parem olla, tegi juba natuke nalja, aga oli ehmatanud ja pulss oli ikka kiire. Kiirabi sai tulemuseks 120/72 (superluks vererõhk ju) ja pulss 100, mille allalangemist nad ootasid kohapeal. Küsisid väga õigeid asju O-lt, mis võiskid põhjustada kõike seda, midagi välja ei koorunud. Diagnoosiks kollasele paberile jäi ärevushäire.

Loomulikult panin kogu selle juhtumi pühapäeval e-postiga psühholoogile teele. Midagi on vaja ju kiiresti ette võtta.

Ja nüüd siis on täna O-l testi tegemine ja siis kavandame juba järgmisi samme.