Seekord oli nädal enne kevade algust tõeliselt loodusimesid täis. Minu jaoks, paljud ju ei pane tähelegi, mis ümberringi toimub.
Juba mõnda aega olen hoidnud pilgu peal FB grupil Eestimaa virmalised, kus seltskond virmalisekütte oma pilte ja videosid postitab. No ei saa ma midagi sinna teha, et see mind täielikult sütitab ja kaasa haarab. Nii olengi tegelikult talv otsa õhtuti ja vahel ka öösiti magamistoa aknast põhjapoolsesse pimedusse passinud, et näha seda, mida teised suisa pildistavad. Kunagi ei näe mina midagi, mõtlesin ma. Kuni otsustasin, et tegelikult tuleb foorumi juttu jälgida ja lihtsalt välja mereäärde passima minna. Nii siis käisin 4 korda tühja, ja voila! kui 15.nda õhtul nägin koos Ipsiga virmaliste kuma Soome pool taevas, sellist haledat, aga siiski kuma. 17.nda märtsi õhtuks olin oma kaasa virmaliste-jutuga nii üles erutanud, et oli nõus minuga kell 21.00 autosse hüppama ja Rohuneeme sõitma. Pimedasse ja külma, mere äärde. Soojast õdusast toast, kamina veerest.... See juba on midagi, eksole?
Läksime Metsasihi teed mööda, sest ma tahtsin kontrollida FB hüüatusi, et virmalised on täna eriti tugevad. Metsas oli kottpime ja taevas oli kui halli hägu sees. Ja siis nägime, kuidas see hägu silmade pimedusega harjudes üha erinevaid kujusid võttis ja sambaid lõi. Juhhuuuu! Aga see kõik oli lihtsalt valgete pilvede moodi ja pildistamiseks tahtsime ikkagi avaramat silmapiiri.
Mere ääres oli juba mitu inimest, kaks neist statiividega, nii et ei saanud kahtlust olla- need seal taevas olidki virmalised. Aga selle asemel, et vaadelda ja pildistada mingit sudu kaugel Soome kohal lookles virmaliste lina meie peade kohalt Soomeni välja! Esimesed 30 minutit lasime lihtsalt silmadel harjuda pimeduse ja selle lina voogamise jälgimisega, vaatasime, mis tuli välja ühe statiiviga poisi fotoekraanile ja alles siis tõi I meie varustuse ka külmetama. Selle aja jooksul ei näinud ma palja silmaga mingeid virmaliste värve, kuid pildile jäid need alati värvilistena. Peamiselt roheline, sekka lillat, kollast, punast. Eriti uhked on nn sambad, mis sisuliselt tähistavad "lina" murdekohti. Ja meie peade kohal oli nagu virmalisteingel. Sellest ma pilti ei saanud, aga ühe teise inimese tehtud pilt on siin (autor Jarko Pähn, FB-st kopisin):
Minu armsa kaasa tehtud pilt on siin:
Tänan emakest Maad ja isakest Päikest selle imelise vaatemängu eest!
Ja reedel, 20.märtsil oli osaline päikesevarjutus. Pilt FB-st kopitud, autoriks Riho Kopso.
Seda kaesime reedel läbi CD-plaadi oma kontori aknast. Kui aus olla, siis mingit hirmutunnet või õudu see varjutus küll ei äratanud, pigem oli kogu aeg mõte, et talvel on meil päeval sageli pimedam kui nüüd pööripäevaaegu päikesevarjutuse ajal, mis kattis päikesest 78% meie laius- ja pikkuskraadil.
Lindude vakatamist me muidugi siseruumis ka ei kuulnud.
Ja siis oligi juba laupäev, selle nädala viimane päev, mida kangesti oodata- minu õekese sünnipäev! Palju õnne sulleee...! Seest sulav ja väljast krõbe šokolaadikook oli just minu šokohoolikust õeraasu vääriline. Ja mul on kahju, et me seda koos ei saanud nautida. Ikka nii, et K ja issi ja M ja J ja A ja kõik ülejäänud ümber sünnipäevalaua. Aga küll jõuab.
Nojah, tegelikult oli pühapäev ka lahe, käisin katsikul. Koerakatsikul. 3-kuune Digger M ja U juures oli ikka supernunnu oma koeralapse tarkuses ja lustis.
