On, jah, kiire. Tore ometi ka.
Pean üles tähendama, et ma sain jälle midagi teada. Laupäeval. Peale seda, kui olime kooriga V pensionäride üldkogu koosolekul kontsertgrossoga maha saanud. Mulle repertuaar ei meeldinud (a la Meil aiaäärne tänavas ja muud melanhoolselt kaunid nooruse meeldetuletamise laulud. Näiteks Kui mina alles noor veel olin). Ma lihtsalt leian, et vanakesi peaks ehmatama millegi kiire, kasvava ja tulevikku suunavaga, mitte nende kohutavat saatust meeldetuletavaga.
Mis ma siis teada sain? Peale kontserti tulime meile, jõime üle 2 liitri šampust ära ja naersime kõva häälega igasuguste ammu juhtunud seikade üle. Rääkisime ühel hetkel just lõppenud esinemisest ja M (meie conduttore) küsis, miks ma laval üldse olla ei taha. Ma ei osanud midagi öelda. Vaikus. Talle tundus, et ma nagu päriselt oleks kohe tahtnud sealt põgeneda. No ma ei tea. Sellist mõtet mul küll peas ei käinud, kui ega ma ennast laval pole kunagi hästi tundnud. Hääl jääb kinni, süda peksab segast ja kuigi mu meel on rahulik, saadab keha välja mingeid signaale, mida meie sageduse mina tajub just nii, et ma ei taha seal lava peal olla. Loomulikult ei öelnud ma sellise avalduse peale M-le midagi, püüdsin isegi natuke vastu vaielda, kuid mõtlesin selle üle ikka hiljem edasi.
Mis tuleb lapsepõlvest kaasa esinemiste kohta? Ema-isa arvasid, et pole vaja hakata klaveri õppimisega pihta, muusiku elu on ainult üks vaev ja viletsus. Memm püüdis meid igal võimalikul hetkel oma külalistele esinema panna ja ma ei salli käsu peale tegutsemist. Lasteaiast saadeti mind ETV laululaste esimese koosseisu loomisel katsetele, kus pidin mingit laulu laulma nii, et väikeses klaveriga toas oli see mees ja mina. Tema mängis laulule eelmängu ja mina pidin pihta hakkama õigel hetkel. Ma ei saanud kohe pihta ja ütlesin, et teeme uuesti. Mees oli resoluutne ja ütles, et ei, järgmine... Varietees väsinud lauljad öiste esinemiste vahel lava taga. Viletsatest meigivahenditest ülespundunud silmad. Peab, peab, peab, minge lavale... Dirigeerimisõppejõud, kes oma laulutõlgendust läbi minu kätemängu tahtis näha...
Kas see kõik elab siiani? Lasen minna, lasen minna, ZEN...
Kõige huvitavam on see, kuidas ma ise kuulen ja näen ennast laval. Ma ei tunnegi ennast tegelikult seal hästi. Polegi tundnud. Kunagi. Ja ikkagi olen seal. Kaua? Kuni kord selgeks saan ja hirmu ületan? Ma ei pea, ma ise lähen sinna rõõmuga millegipärast. Ma ei karda lava. Aga mina ei ole mu keha. Mu hing laulab ja keha väriseb ja kokku nad ilmselt ei saa. Lava peal siiani vähemalt mitte. Ja see kõik jõuab M-ni. Ja ilmselt ka saali. Kuidas ennast ümber programmeerida?
No comments:
Post a Comment