Head kooliaasta algust!

Head uut kooliaastat!

Minu viimased kooliaastad (täpsemalt alates 2012 alates)on küll suhteliselt keerulised olnud, olgu siis algus või lõpp. Ja pole sel kannatuste rajal veel lõppu näha (kui eeldatav 9.nda klassi lõpp nüüd verstapostiks võtta, siis teatud määral on), küll aga on asjad üha segasemaks läinud. Õnneks oli vahepeal suvi ja peaaegu puhkus.

Augustis tuli O-l teha veel paar ainet järgi, sest 2-hed olid jäänud bioloogias, matemaatikas, kirjanduses ja füüsikas. OK, matemaatikas oli kahe asemel 1. Seega selle aine kahel korral koolis käimisega parandamine oli võimatu. Bioloogia oli ka võimatu, sest 1) õpetaja märkis e-kooli 1 päev varem, et O peaks tulema tundi ja 2) õpetaja nõudis juba tunnis olles, et O-l oleks kaasas eelmise aasta töövihik ja õpik, millest ta eelnevalt midagi teada ei andnud. Töövihikud viskas O ära kõik kevadel, sest oli üdini vihane kõige peale ja õpikut ei antud talle raamatukogust, sest neil oli parasjagu õpikute klassiti jagamise aktsioon käimas ning muuks nad aega ei võtnud. Nii ütlesidki- me ei saa sulle õpikut anda. Seega jäi bioloogi parandamine ära, sest O keeldus edaspidi selle õpetajaga koostööd tegemast. Kirjandus oli tegelikult tehtud kevadel, aga hinnete märkimine jäi sügisele ning selle sai ta 3 ära. Füüsikasse läks ta hea meelega. Õpetaja kirjutas esmaspäeval, et palun tule neljapäeval tundi ja võta kaasa see ja too ja õpi teemaks see ja see, reedel on kontrolltöö. No ikka läks nii, et neljapäeval O tundi lihtsalt ei läinud. Mina olin selle peale närvipundar ja pidasin epistlit, võtsin ära arvuti ja langesin surnult maha. Reedel, minu torkimise peale hommikul, teatas O, et ta läheb ja teeb siis selle füssi ära, ainult selleks, et arvuti tagasi saada, muu teda ei huvita.

Tulemuseks oli 8.nda klassi lõpetamine 2 lubatud puudulikuga ja väikeklassi suunamise otsusega, mille kadalipu me 4 kuu jooksul läbi tegime.

Niisiis- iga algus on ikkagi algus. Loodame paremat ja, eks nagunii, aeg annab arutust.

Presidendivalimised, vol 3 ei andnud ka otsust

Kolmas voor sai äsja läbi. Jälle tulemusteta. Minu entusiasm on juba kadunud, ma ei suuda enam mängida seda mängu kaasa, sest seal paistab üha enam mingi lehmakauplemine ja seda täiesti reeglite kohaselt. Tahaks neile reeglitele kohe jutumärgid ümber märkida, aga kahjuks pole vaja, sest... see ongi meie aja poliitika. Eriti kummaline oli SK nägu teleekraanil, kus ta oli pettunud, et kaotas hääli kuna jälle mingi osa potentsiaalsetest tema valijatest ei "kuulanud partei sõna" ehk siis ei pidanud kinni poliitilise lehmakauplemise lõpptulemusest ja jättis sedeli tühjaks. Kas tõesti ongi presidendi ametikoht ostetav-müüdav nagu pakk piima??? Et räägime nüüd läbi, teie hääletate SK poolt ja meie anname teile siis... midagi head pärispoliitikas, nt teeme järgmise olulise seaduseelnõuna teie tungival soovil muudatuse liiklusseaduses, et händsfrii on kohustuslik. Või kuidas hakkab nüüd siis valijameestega läbirääkimine välja nägema? Et MR käib läbi maakondade valijamehed ja SK ning MR püüavad tutvustada... mida? Ennast kui vahvat inimest, isa, ema ja  tulemuslikku poliitikut? Poliitiliselt peab president olema erapoolik, väga avatud ja võimalikult vähe parteiliselt seotud, mida kumbki kandidaat ju ei ole. SK on olnud kauem eemal Eestist ning vahepeal kindlasti vaadelnud olukorda erapoolikult. Kui ta aga peaks Eestisse naasma presidendi kohale, siis hakkab tööle ju tema enda poolt loodud oravapartei mälu ja poolehoid. MR pole poliitikast üldse kõrval olnud vaid saba ja sarvedega KE poliitikat püüdnud juhtida koos teiste naistega.
Muide, kuigi see kauplemine on kohutav ilming, pean ikka mainima, et presidendidebattidel esines MR hästi. Eriti hästi, kui võrrelda kodanik Nestoriga, kes olnud tubli omal alal, kuid presidendina ei tahaks mina teda küll näha. Ta ju suisa ei saa aru, mis suunas Euroopa liigub sisserändajate poliitika osas näiteks. Las läheb ja muudab mõnd haigekassaga seotud asja. SK ju ERR-i debatil osa võtta ei saanud, sest mitteametliku kandidaadina teda teleekraanile ei lastud. Võib olla oleks sealt ka hea mulje jäänud, aga kõnealuses debatis ruulis MR täiega, ajas norm juttu, ei puterdanud ja tuletas (iseendale vist) kogu aeg meelde, et see ja teine teema on nüüd küll presidendi pädevusest väljas, aga...
Hahahahaa. Iga riik väärib oma valitsejaid. Oleme täpselt nii multiarvamuslikud kui tänane maailmgi. Nii variserlikud kui lastakse ja nii ausad, kui meie isiklikud tõekspidamised seda paluvad olla.

Seega, mul on hea meel, et mina ei pea seda presidenti valima. Ehk siis tunnen järjekordselt, et arvaku ma mis tahan, minu arvamusest ei sõltu mitte midagi. Ja kogu selle tralli äravaatamise lõpuks ütlen, et kui rahvas valiks otse presidenti, siis ei tahaks ma sellest osa võtta nähes, kuidas see kõik käib. Tahaks olla riigis, kus valitseb mitte president vaid terve mõistus, kus poliitiline lehmakauplemine on kõigi arvates nõme, majanduskarv ei ole eesmärgiks omaette ja otsused tehakse ikkagi rahva huve ja majanduse pikaajalist head käekäiku silmas pidades.
Viva la Estonia!

Läbikukkunud

Sellest, kuidas elu annab sulle just nii palju raskusi, kui sa kanda jaksad ja arenemiseks vajad, on vist kõik kuulnud. Viimasel ajal tuletan seda endale meelde, kui e-kooli vaatan, kui püüan teismelist arvutist eemale peletada muude tegevustega, kui püüan teda lugema ajada, sõpradega välja saata, huvi äratada, kusagile minema või midagi kuulama panna, midagi uut sööma panna, kellegagi tuttavaks saama ärgitada...

Olen viimased nädalad käinud tegutsenud ja toimetanud nii, et nutt on kogu aeg kurgus ja enesehaletsushood käivad lainetena. Muidugi ma püüan seda kõike maha suruda ja lootust kasvatada ja olla positiivne, kuid ausalt öeldes kaob selle kõigel mõte, kui tegelikult midagi päevast päeva ei muutu.

Aitäh Tr-le, kes eile suutis mul korraks pinget alandada, nii et ma päriselt ka natuke aega vesistasin. Kust tulevad südamega kaasa tundvad armsad inimesed? Ikka kõige lähemalt. Muidugi, ega ma ju ei pasunda oma muret ka kõigile. Ikka on tunne, et teistel on kõik hästi, nad oskavad lapsi kasvatada ja olla vinged nii söögitegemises, töös kui pereelus. Mina ei oska.

Tegelikult on lootus, et midagi paremaks, läheb suht väikeseks kahanenud. Minu ainus mõte halbadel hetkedel, kui me jälle millegi üle vaidleme (mis on tavaliselt väga mõttetud asjad, sest suurte asjade puhul ütleb O, et teda ei huvita) on, et ehk on talle sellest ajast kui me hästi läbi saime, rääkisime ja arutasime, koos käisime igal pool, midagi külge jäänud ja et see "midagi" siis kunagi päris täiskasvanueas ka hingele meelde tuleb. Ma ei näe O probleemidele lahendust, sest tavameditsiin ega minu käitumis- ja suhtlemisoskused suuda siin midagi praegu muuta. Mina olen nõus kõike proovima, kuid kas O on tegelikult valmis muutust tegema, seda ma ei tea ju!

O puudub iga päev mõnest tunnist, või puudub terve päeva, sest "hakkas koolis paha olla". Kõik kontrolltööd on tegemata, ja ma kahtlustan, et õpetajad ei märgi sisse neid tegemata kodutöid.
Mis ma ette olen võtnud? Olen konfiskeerinud arvuti, mille peale ta lihtsalt enam kooli ei läinudki. Olen rääkinud, rääkinud, rääkinud. Sellest, et kui ta kusagilt alustaks õppevõlgade likvideerimisega, siis oleks vähemalt mingigi võimalus veel. Sellest, et kui ta tõesti tahab seal koolis või mujalgi jätkata peale 9.-nda klassi lõppu, siis on viimane aeg kokku võtta ja suhtumist muuta. Et kui on probleem, et õpetajaga ei saa kuidagi läbi, siis mingu kohe Oti juurde. Et kui on "paha", siis mõelgu enne, millest see on- kas sellest, et kõik on tegemata ja halb on olla sellest närvist, või on päriselt haigus kimbutamas. Sellest, et minus on tekkinud pettumus, et ta ei käi isegi enam BMF-is filmiringis, vaid selleks päevaks tekib tal alati mõni "haigushoog". Ühesõnaga, ma tõesti pole leidnud midagi, mille eest teda kiita ja millega ta oleks minu usku oma võimetesse kuidagi tõstnud. Ta keeldub oma peaga mõtlemast, otsib kõik hetked peale söömise aja võimalust mõne ekraani taga mõttevabalt olla
Ja Eesti esipsühhiaater ütles, et kõik on korras.
Ja kliiniline psühholoog ei saanud temaga kahel korral "ühendust" ning leppisime, et järgmisel korral lähen ma ise temaga vestlema. Mida ilmselt on vaja, sest peagi on hetke käes, kus ma ilma antidepressantideta enam ei saa. Õnneks on 6 nädalat kooli lõpuni ainult ja ehk vean sinnani välja.