Läbikukkunud

Sellest, kuidas elu annab sulle just nii palju raskusi, kui sa kanda jaksad ja arenemiseks vajad, on vist kõik kuulnud. Viimasel ajal tuletan seda endale meelde, kui e-kooli vaatan, kui püüan teismelist arvutist eemale peletada muude tegevustega, kui püüan teda lugema ajada, sõpradega välja saata, huvi äratada, kusagile minema või midagi kuulama panna, midagi uut sööma panna, kellegagi tuttavaks saama ärgitada...

Olen viimased nädalad käinud tegutsenud ja toimetanud nii, et nutt on kogu aeg kurgus ja enesehaletsushood käivad lainetena. Muidugi ma püüan seda kõike maha suruda ja lootust kasvatada ja olla positiivne, kuid ausalt öeldes kaob selle kõigel mõte, kui tegelikult midagi päevast päeva ei muutu.

Aitäh Tr-le, kes eile suutis mul korraks pinget alandada, nii et ma päriselt ka natuke aega vesistasin. Kust tulevad südamega kaasa tundvad armsad inimesed? Ikka kõige lähemalt. Muidugi, ega ma ju ei pasunda oma muret ka kõigile. Ikka on tunne, et teistel on kõik hästi, nad oskavad lapsi kasvatada ja olla vinged nii söögitegemises, töös kui pereelus. Mina ei oska.

Tegelikult on lootus, et midagi paremaks, läheb suht väikeseks kahanenud. Minu ainus mõte halbadel hetkedel, kui me jälle millegi üle vaidleme (mis on tavaliselt väga mõttetud asjad, sest suurte asjade puhul ütleb O, et teda ei huvita) on, et ehk on talle sellest ajast kui me hästi läbi saime, rääkisime ja arutasime, koos käisime igal pool, midagi külge jäänud ja et see "midagi" siis kunagi päris täiskasvanueas ka hingele meelde tuleb. Ma ei näe O probleemidele lahendust, sest tavameditsiin ega minu käitumis- ja suhtlemisoskused suuda siin midagi praegu muuta. Mina olen nõus kõike proovima, kuid kas O on tegelikult valmis muutust tegema, seda ma ei tea ju!

O puudub iga päev mõnest tunnist, või puudub terve päeva, sest "hakkas koolis paha olla". Kõik kontrolltööd on tegemata, ja ma kahtlustan, et õpetajad ei märgi sisse neid tegemata kodutöid.
Mis ma ette olen võtnud? Olen konfiskeerinud arvuti, mille peale ta lihtsalt enam kooli ei läinudki. Olen rääkinud, rääkinud, rääkinud. Sellest, et kui ta kusagilt alustaks õppevõlgade likvideerimisega, siis oleks vähemalt mingigi võimalus veel. Sellest, et kui ta tõesti tahab seal koolis või mujalgi jätkata peale 9.-nda klassi lõppu, siis on viimane aeg kokku võtta ja suhtumist muuta. Et kui on probleem, et õpetajaga ei saa kuidagi läbi, siis mingu kohe Oti juurde. Et kui on "paha", siis mõelgu enne, millest see on- kas sellest, et kõik on tegemata ja halb on olla sellest närvist, või on päriselt haigus kimbutamas. Sellest, et minus on tekkinud pettumus, et ta ei käi isegi enam BMF-is filmiringis, vaid selleks päevaks tekib tal alati mõni "haigushoog". Ühesõnaga, ma tõesti pole leidnud midagi, mille eest teda kiita ja millega ta oleks minu usku oma võimetesse kuidagi tõstnud. Ta keeldub oma peaga mõtlemast, otsib kõik hetked peale söömise aja võimalust mõne ekraani taga mõttevabalt olla
Ja Eesti esipsühhiaater ütles, et kõik on korras.
Ja kliiniline psühholoog ei saanud temaga kahel korral "ühendust" ning leppisime, et järgmisel korral lähen ma ise temaga vestlema. Mida ilmselt on vaja, sest peagi on hetke käes, kus ma ilma antidepressantideta enam ei saa. Õnneks on 6 nädalat kooli lõpuni ainult ja ehk vean sinnani välja.