Kooli koosolek

Tahaks juuksed tagasi heledamaks. Eile O koolis koosolekul tekkis tunne, et ilmselt paistan välja nagu see "kuri" laulmisõpetaja eelmisest aastast, kellega käisin talvel juttu puhumas teemal: O ei õpi isegi laulusõnu pähe; kus õpetaja ulatas mulle paberi, millel oli lünktekst sõnadest laulule Kui kungla rahwas kuldsel aal. Ja kuhu lünkadesse oli O väga suvalisi sõnu kritseldatud ja mis õpetajat (ega ausalt öeldes ka mind) ei rahuldanud, sest tekst kokku oli tõeliselt jabur. See õpetaja vehkis kätega kui koorijuht kunagi ning andis väga julge häälega teada oma nördimusest (milleks tal oli tõeline põhjus), aga mulle ei meeldinud sealjuures ta liiga tumedaks värvitud juuksed. (Muide, mul on see leht tulevastele põlvedele säilitatud, sest tegelikult oli see kogu oma lolluses lihtsalt naljakas).

I-l on telefonis lapse uue klassijuhataja M nimeks "Kitsehabe". :D Mis ei ole enam päris tõsi, sest ma ei suuda eilsest küll meenutada tutti lõua otsas. Aga suve alguses vastas tõele.

M oli meiega väga asjalik, tõsine ja ei "läinud lahti". Mis on muidugi normaalne suhtlusviis asjalike täiskasvanute vahel, ning vältis asjatuid sõnu. Kindlasti oli ta eelmisel õhtul vaadanud TLÜ vanast konspektist peatükki "Kuidas suhelda lapsevanematega ning säilitada piire", sest kõik temas oli akadeemiline, lihtne ja kehtestav. Ta on väga hea närvikavaga, ei emotsioneerinud ja naeratas 2 korda tunni aja jooksul. Vaevalt, et ta täiesti emotsioonivaba on- liiga noor veel.

M oli pannud tahvlile kirja mitmed teemad, mida tunni aja jooksul oli vaja käsitleda ning alustas juttu sellega, et peale kõhklusi oli ta siiski otsustanud avaldada oma mobiiltelefoni numbri meile (ühes e-kirjas) ning loodab südamest, et talle pühapäevaõhtul peale sauna ei helistata. Ühesõnaga, et me ei kasutaks tema usaldust kurjasti. Ei kasuta. Aga peale seda ei täinud ma enam küsida, kas ma võin tema numbri ka oma lapse päevikusse kirjutada, nii igaks juhuks. Ei kirjuta.

M võttis kõik teemad kiretult, kiiresti ja asjalikult tunniga läbi, kustutades teemasid järjepanu tahvlilt kuni sinna jäi ainult sõna TAGASISIDE. Mis tähendas paberitükke, mille ühele poole pidime kirjutama, mida õpetajalt ootame ja teisele poole, mida me ise õpetajana kindlasti ei teeks. Sellele viimasele ei osanud ma küll midagi muud kirja panna kui, et "ära tee teistele seda, mida endale ei taha".

Suurel koosolekult rõhutati, et nüüd-nüüd-kohe hakkavad me lapsed kõike uut ja põnevat proovima, mis tähendab alkoholi, tubakat ja põsktubakat. Et olgu me valmis asju arutama ja kohe koolile teada andma, kui midagi päevavalgele ujub. Et see ongi kõige raskem vanus. Ja et koolis ei tohi kaarte mängida (mitte hasartmänge laiemalt vaid kaarte).

Oh, mu väiksem laps on ka nii suureks kasvanud, et tihe side kooliga, kus laps suure osa päevast veedab, hakkab vist lahtuma. Tegelikult ma loodan, et nii on. Ega ma ei tahakski koolis eriti suhtlemas käia, kui see tähendab põhiliselt segaduste ja kannatuste klaarimist. Aga tahaks natuke veel näha, kes mu last kooli sõpetavad/mõjutavad. Õpiks ise ka midagi.

Naturaalne

Värvisin eile juuksed K abiga ära. Lihtsalt tahtsin, läksin poodi ja valisin pakendi kujunduse järgi juuksevärvi. Tean-tean, mida nüüd arvad :). Võttis aega selle pähe mökerdamine, rikkusime ära köögilaua värvi, kõrvad on mul tumepruunid siiani ja juurikamahlapressi puhastamise harjake ka ei kõlba enam oma originaalotstarbeks. Aga juhtus nii, et sain sellise juuksevärvi, mis on just selline nagu arvasin end praegu naturaalselt omavat- tume-tume pruun.
Nii. Ja ärge öelge, et ei tasu oma sisetunnet usaldada sellistes asjades. Vahel tasub vabalt (mitte nii olulised) asjad jätta "suuremate" (?) jõudude otsustada.
Loomulikult ei arva ma, et elu läheb nüüd põnevamaks, kui alati intuitsioonile toetuks, aga püüan sama suhtumisega meile praegu uut kodulehe struktuuri luua. Õnneks vaatavad tööd üle inimesed, kes ka ratsionaalseid aspekte mõtlemises valdavad. Seega on lootust, et kõik läheb hästi.
***

Mu kallis õeraas lahkus jälle kaugele maale. Ja on jälle... kodus. Saan aru, kui ta ei tea, kumb kodu on siis KODU. Igatahes oli meie suve lõpp väga armas ja kodune tänu tema siin olekule. Ja eriti lahe oli, et saime jagada selle suve kõige armsamaid ja olulisemaid hetki temaga.

Nüüd võib jälle tali tulla.

Minu kahekümnene :)

20 aastat on väike aeg, kui sa pole veel rohkem elanud. Mõtlesin eile, et mina sündisin 25 aastat peale suurt maailmasõda. Ja ma ei tea sellest midagi, sest 25 aastat, mis olid möödunud, olid möödunud ilma minuta ja mind see ju ei puudutanud. Samas laiemalt vaadeldes sündisin ma peaaegu pärast sõda. Kui vaadata suures plaanis, siis 20 aastat sajandis ongi väike aeg. Samas, inimese eluiga arvestades olen oma täna 20-seks saava lapsega 20 aastat koos kasvanud ja 21 eelnevalt ilma temata, see aeg läks küll väga ruttu. Olgugi, et esimesed 3 aastat koos oli piinarikkalt kodused minu jaoks ja tundusid veel pikemana kui see ülejäänud 17.
Palju õnne! Aeg ongi suhteline. Vanus pole oluline, suhtumine on. Ja ma olen väga, väga õnnelik inimene, et mul on nii suur, tubli ja tark laps.
Pilt on aastast 1999.

Jälle algab kõik, algab uuesti

Tulid sellised laulusõnad meelde :)
Head uut kooliaastat!
Kuigi ei näe ma erilist koolivaimustust oma koolilapse silmis, tundub, et suvine areng on lisaks pikkusele ka kohusetunnet edasi arendanud. Eile sain pika loengu teemal: sa ei pea mult kogu aeg pärima, kas on õpitud; kui on vaja, siis ise küsin; jah, ma tean, mida on vaja homseks teha. No vaatame siis, aga eelmise aasta lõpp on mind nii hellaks teinud, et usaldan, aga kontrollin usinasti. Saame hetkel tõesti hästi omavahel läbi, ja kuigi mu pubeka nääksumised on vahel kohutavad, siis tuletan meelde, milline ma ise olin ja kuidas vanemate uudishimule reageerisin. O räägib mulle oluliselt rohkem, kui mina eales kodus seda tegin.
***
Tänan hommik OLI  eriline. Kodus ülevalt aknast paistis täisvikerkaar linna kohal. Ja hiljem mööda Pirita teed sõites paistis kilukarbisiluetti embavat uskumatult lai vikerkaare-ala. Tegin mobiilipilti ka, aga sealt paistab kõik nii väikse ja tähtsusetuna:

Tegelikult oli see nagu mingi hea enne, kaitsekaar ja lootuse andja. Ja kõik Tallinna kirikute tornid käisid kaitsva värvilaigu seest läbi.
***
Päästsime täna I-ga ilmselt ühe mehe surmast. Jubee. Aga ma ei saanud jätta maas surnuna lamavat tegelast abita. Helistasin 112. Inimesed käisid mööda ja lihtsalt vaatasid tagasi üle õla. Üks noor naine tuli ligi ja ütles rõõmsalt: "Minge ära, see on ju purjus". No ei läinud ikka küll. Oli üks neist hetkedest, kus vihma sadas. Hoidsin mehe kohal vihmavarju ja I rääkis kiirabiga. Joodiku-trafaretti mahtus mees esmapilgul küll- oli pikali kukkunud, poolik õllepudel käes. Ei hinganud. Ei reageerinud. Näpuotsad oli sinanasvalged ja nägu hall. Oli külm ja tuul suisa sügiseselt keerutamas. Aga ühel hetkel hakkas mees vaevaliselt köhides ebakorrapäraselt hinge kõõksuma. Ma ei osanud midagi teha, mul oli tast kahju. Mees oli korralikult riides, keegi pidi tal olema, kes teda armastas ja tema eest hoolitses. Ja ilmselt polnud ta alkouimas vaid a) narkoainete mõju all või b) oli ootamatu terviserike jalad alt niitnud. Otsaesise oli ka katki kukkunud. Pudel oli kramplikult käes.
Ma ei uskunud, et inimesed nii osavõtmatult mööda käivad. Mingil hetkel, kui olime juba kiirabi ootamas, tuli üks prillipapa, kes ütles, et las ta olla- ühed mehed olla juba 112 kutse teinud. Mehed ise seisid 150 m eemal ja vaatasid, mis me teeme. Kuna meie sinna jõudes neid mehi enam polnud sureva kodaniku juures, siis järelikult olid mitmedki inimesed sealt juba mööda käinud (need, kes meiie ees läksid) ja reageerimata jätnud.
Kui aus olla, siis kiirabisse helistades oli ka selline tunne, nagu teeksid midagi valesti, sest tõre vanainimese hääl toru otsas ei olnud küll ei asjalik ega neutraalne vaid pigem häälega, et "jälle ühed helistavad mingi joodiku pärast". Õige ka- kellegi kiiret sekkumist vajav trauma või infarkt võib seetõttu õigeaegse abita jääda. Kuid, nagu ma mõtlen, äkki päästsime ka meie ühe lihtsalt südameprobleemiga inimese või suhkruhaige surmast. Loodan, et on nii.