Tahaks juuksed tagasi heledamaks. Eile O koolis koosolekul tekkis tunne, et ilmselt paistan välja nagu see "kuri" laulmisõpetaja eelmisest aastast, kellega käisin talvel juttu puhumas teemal: O ei õpi isegi laulusõnu pähe; kus õpetaja ulatas mulle paberi, millel oli lünktekst sõnadest laulule Kui kungla rahwas kuldsel aal. Ja kuhu lünkadesse oli O väga suvalisi sõnu kritseldatud ja mis õpetajat (ega ausalt öeldes ka mind) ei rahuldanud, sest tekst kokku oli tõeliselt jabur. See õpetaja vehkis kätega kui koorijuht kunagi ning andis väga julge häälega teada oma nördimusest (milleks tal oli tõeline põhjus), aga mulle ei meeldinud sealjuures ta liiga tumedaks värvitud juuksed. (Muide, mul on see leht tulevastele põlvedele säilitatud, sest tegelikult oli see kogu oma lolluses lihtsalt naljakas).
I-l on telefonis lapse uue klassijuhataja M nimeks "Kitsehabe". :D Mis ei ole enam päris tõsi, sest ma ei suuda eilsest küll meenutada tutti lõua otsas. Aga suve alguses vastas tõele.
M oli meiega väga asjalik, tõsine ja ei "läinud lahti". Mis on muidugi normaalne suhtlusviis asjalike täiskasvanute vahel, ning vältis asjatuid sõnu. Kindlasti oli ta eelmisel õhtul vaadanud TLÜ vanast konspektist peatükki "Kuidas suhelda lapsevanematega ning säilitada piire", sest kõik temas oli akadeemiline, lihtne ja kehtestav. Ta on väga hea närvikavaga, ei emotsioneerinud ja naeratas 2 korda tunni aja jooksul. Vaevalt, et ta täiesti emotsioonivaba on- liiga noor veel.
M oli pannud tahvlile kirja mitmed teemad, mida tunni aja jooksul oli vaja käsitleda ning alustas juttu sellega, et peale kõhklusi oli ta siiski otsustanud avaldada oma mobiiltelefoni numbri meile (ühes e-kirjas) ning loodab südamest, et talle pühapäevaõhtul peale sauna ei helistata. Ühesõnaga, et me ei kasutaks tema usaldust kurjasti. Ei kasuta. Aga peale seda ei täinud ma enam küsida, kas ma võin tema numbri ka oma lapse päevikusse kirjutada, nii igaks juhuks. Ei kirjuta.
M võttis kõik teemad kiretult, kiiresti ja asjalikult tunniga läbi, kustutades teemasid järjepanu tahvlilt kuni sinna jäi ainult sõna TAGASISIDE. Mis tähendas paberitükke, mille ühele poole pidime kirjutama, mida õpetajalt ootame ja teisele poole, mida me ise õpetajana kindlasti ei teeks. Sellele viimasele ei osanud ma küll midagi muud kirja panna kui, et "ära tee teistele seda, mida endale ei taha".
Suurel koosolekult rõhutati, et nüüd-nüüd-kohe hakkavad me lapsed kõike uut ja põnevat proovima, mis tähendab alkoholi, tubakat ja põsktubakat. Et olgu me valmis asju arutama ja kohe koolile teada andma, kui midagi päevavalgele ujub. Et see ongi kõige raskem vanus. Ja et koolis ei tohi kaarte mängida (mitte hasartmänge laiemalt vaid kaarte).
Oh, mu väiksem laps on ka nii suureks kasvanud, et tihe side kooliga, kus laps suure osa päevast veedab, hakkab vist lahtuma. Tegelikult ma loodan, et nii on. Ega ma ei tahakski koolis eriti suhtlemas käia, kui see tähendab põhiliselt segaduste ja kannatuste klaarimist. Aga tahaks natuke veel näha, kes mu last kooli sõpetavad/mõjutavad. Õpiks ise ka midagi.
No comments:
Post a Comment