Jälle algab kõik, algab uuesti

Tulid sellised laulusõnad meelde :)
Head uut kooliaastat!
Kuigi ei näe ma erilist koolivaimustust oma koolilapse silmis, tundub, et suvine areng on lisaks pikkusele ka kohusetunnet edasi arendanud. Eile sain pika loengu teemal: sa ei pea mult kogu aeg pärima, kas on õpitud; kui on vaja, siis ise küsin; jah, ma tean, mida on vaja homseks teha. No vaatame siis, aga eelmise aasta lõpp on mind nii hellaks teinud, et usaldan, aga kontrollin usinasti. Saame hetkel tõesti hästi omavahel läbi, ja kuigi mu pubeka nääksumised on vahel kohutavad, siis tuletan meelde, milline ma ise olin ja kuidas vanemate uudishimule reageerisin. O räägib mulle oluliselt rohkem, kui mina eales kodus seda tegin.
***
Tänan hommik OLI  eriline. Kodus ülevalt aknast paistis täisvikerkaar linna kohal. Ja hiljem mööda Pirita teed sõites paistis kilukarbisiluetti embavat uskumatult lai vikerkaare-ala. Tegin mobiilipilti ka, aga sealt paistab kõik nii väikse ja tähtsusetuna:

Tegelikult oli see nagu mingi hea enne, kaitsekaar ja lootuse andja. Ja kõik Tallinna kirikute tornid käisid kaitsva värvilaigu seest läbi.
***
Päästsime täna I-ga ilmselt ühe mehe surmast. Jubee. Aga ma ei saanud jätta maas surnuna lamavat tegelast abita. Helistasin 112. Inimesed käisid mööda ja lihtsalt vaatasid tagasi üle õla. Üks noor naine tuli ligi ja ütles rõõmsalt: "Minge ära, see on ju purjus". No ei läinud ikka küll. Oli üks neist hetkedest, kus vihma sadas. Hoidsin mehe kohal vihmavarju ja I rääkis kiirabiga. Joodiku-trafaretti mahtus mees esmapilgul küll- oli pikali kukkunud, poolik õllepudel käes. Ei hinganud. Ei reageerinud. Näpuotsad oli sinanasvalged ja nägu hall. Oli külm ja tuul suisa sügiseselt keerutamas. Aga ühel hetkel hakkas mees vaevaliselt köhides ebakorrapäraselt hinge kõõksuma. Ma ei osanud midagi teha, mul oli tast kahju. Mees oli korralikult riides, keegi pidi tal olema, kes teda armastas ja tema eest hoolitses. Ja ilmselt polnud ta alkouimas vaid a) narkoainete mõju all või b) oli ootamatu terviserike jalad alt niitnud. Otsaesise oli ka katki kukkunud. Pudel oli kramplikult käes.
Ma ei uskunud, et inimesed nii osavõtmatult mööda käivad. Mingil hetkel, kui olime juba kiirabi ootamas, tuli üks prillipapa, kes ütles, et las ta olla- ühed mehed olla juba 112 kutse teinud. Mehed ise seisid 150 m eemal ja vaatasid, mis me teeme. Kuna meie sinna jõudes neid mehi enam polnud sureva kodaniku juures, siis järelikult olid mitmedki inimesed sealt juba mööda käinud (need, kes meiie ees läksid) ja reageerimata jätnud.
Kui aus olla, siis kiirabisse helistades oli ka selline tunne, nagu teeksid midagi valesti, sest tõre vanainimese hääl toru otsas ei olnud küll ei asjalik ega neutraalne vaid pigem häälega, et "jälle ühed helistavad mingi joodiku pärast". Õige ka- kellegi kiiret sekkumist vajav trauma või infarkt võib seetõttu õigeaegse abita jääda. Kuid, nagu ma mõtlen, äkki päästsime ka meie ühe lihtsalt südameprobleemiga inimese või suhkruhaige surmast. Loodan, et on nii.