Kooliaasta algusest on möödunud 1 kuu. Minul on tunne, et selle kuuga on kogu elu hakanud spiraalina keerlema, üha kiiremini ja kiiremini ja ma ei saa seda kuidagi aeglasemaks vaid lasen end kaasa vedada. Kusjuures pole see otseselt edasiminek vaid nagu vanade asjade kordumine jälle ja jälle kuni mul on süda paha. Tegemist on O ja tema õppimisega. Ma ei julge siia tema hinnete seisu isegi kirja panna, sest see pole kellegi vääriline. Iksid ja kahed on nii loodusõpetuses (püha müristus!), vene keeles (gospadi!), inglise keeles (džiisus kraist!) ja kolmed eesti keeles, mates... Kusjuures me õpime koos. Olen hakanud kahtlema omaenda võimetes midagi lapsele edasi anda (mida teeb siis küll õpetaja kõigi nende puupeade töid parandades?), lapse võimetes aru saada ja meeles pidada ja õpetaja võimetes pedagoogiliselt ainele ja lastele läheneda.
Et olen teinud tiiru koolis vene keele õpetaja vastuvõtul ning klassijuhataja vastuvõtul, siis järgmiseks nädalaks plaanin matemaatika tunni külastamist ja õppealajuhataja audientsi üldise eesmärgi selgitamiseks. Mulle on siiani tundunud, et eesmärgiks lastele on õppematerjali omandamine ja õpetajatele selle selgekstegemine lapsele sobivaimal viisil ning vajadusel kogu tugisüsteemi kasutades (ja see on meie kooli kodulehel kirjeldatud). O jaoks on siiani välja tulnud nii, et tema asi on asju õppida ja õpetaja jaoks on tähtis last hinnata. Ja-jah- mitte selgitada ja aidata, vaid hinnata. Üks õpetaja on pakkunud e-kooli kaudu, et O tuleks konsultatsiooni. (Teistes käib ta muidugi ka).
Tänane mate järeltöö läks O sõnul jälle halvasti, kuigi hinnet veel näha ei olnud. Ega ma eriti igatsegi. Õigemini ma juba kardan e-kooli hinnetesse sukelduda. Ja konsultatsioonitundide arv, millega erinevaid x-e ja kahtesid parandada, on loendamatu.
Õpime temaga iga jumala päev ja kaua, sest tal ei käi asjad kiiresti. Käsi ei suuda pastakat hoida, käekiri muutub loetamatuks, paljud asjad tuleb ringi teha, düsgraafilised vead parandada, numbreid kohendada... Olen talle juba välja pakkunud, et äkki läheks uuriks mõnes teises koolis võimalusi. Muidugi ta ei tahaks, aga lõpuks otsustame ju meie vanematena, mis talle hea oleks. Aga endalgi on tunne, et kas temaga on ikka kõik korras ja mõni teine kool üldse teda ootaks?
Senikaua spiraal muudkui keerleb. Tegelikult küll mitmes suunas- mõlemale poole ja üles ja alla liikudes... Ma ei saa ka maakeralt maha astuda ka parima tahtmise juures. Seega tuleb kohaneda.
No comments:
Post a Comment