Paul. Toomas Paul.

Olin juba voodis eile õhtul ning lugesin üle pika aja üht köitvat ja õpetlikku raamatut Toomas Paulilt, kui tuli mu mees ja ütles, et Toomas Paul suri ära. Mina vastu, et ei surd, see oli keegi teine. Aga hinges hakkas kripeldama. Ma loen Pauli raamatut ja mu austus tema sõnakasutuse, hingehaarde ja teadmiste osas kasvab kut universum me ümber. Ja tegelikult kandub see austus kogu religioonile (või siis ka mitmuses), ühiskondlike protsesside mõjukusele. Ta lihtsalt kasvatab ja küpsetab mind nagu pagar saia. Ja ma lasen sel sündida. Ta on Õpetaja.

Hing läks kohutavalt kurvaks, kui seal kõhuli raamatu kohal mõtlesin ühe hetkekese, et Toomas Paul ei kirjuta enam. Leidsin ta üsna alles ning alles sõbrunen ja kerkin (sai!). Aga südames teadsin, et suri keegi teine. Hommikul vaatasin järele: suri hoopistükkis peapiiskop emeritus Kuno Pajula, kelle kirjatükke ma kahjuks ei ole lugenud, kuid kes ilmselgelt samuti avaldab muljet.

Raamat, millest kogu mu armastus Toomas Pauli vastu alguse sai oli hoopistükis üks Maalehe väljaannetest,  pealkirja enam ei mäletagi, kus ta avaldas läbi vaikuse, sõnatult ja sõnades mõtisklusi inimeste elu, kulgemise, tarkuse ja mõistmatuse tagamaade üle. Hetkel loen tema Teispool Vaikust ning saan üha rohkem ja rohkem aru, miks meie ühiskond on selline või teistsugune. Ja mis meil viga on. Veel ei suuda mina seda sõnadesse panna, aga seda pole otseselt teinud ka Toomas Paul. Ilmselt pole sel ühest sõnaliselt väljendatavat põhjust, kuid tema sõnade taga aimuvad protsessid, millest muutused on alguse saanud ja meid tasakaalutamatusse viinud. Praeguse lugemisvara ime minu jaoks seisneb sõnade tähenduse üle arutlemises. Sõnadeks on Piibli 10 käsku (ehk siis nende keeldude põhisõnad), surmapatud jt ning need on vormistatud sõnakaupa peatükkideks ning palveteks-luuleks iga pt lõpus. See on armas ja lõpetatud teos. Kuigi sõnad ise ei lõpe ju nende peatükiste selgitustega. Ja nii siis käidki hommikul tööle minnes Kadriorus, udus või päikesepaistes ning mõtled ja naudid protsessi, mõtlemise ilu ja tähenduste teisenemist, avardumist.
Tahaks teiega seda kõike jagada :)

Algab jälle kõik, algab uuesti.. vol2

Aga ei ole jutt lapse koolist. Kuigi ka sellest võiksin pajatada.

Seekord on jutt täna ilmunud hartast ning inimeste reageeringust sellele.

Mulle meeldis see hommikune EPL paberversioon, milles oli kõne all olev dokument trükitud kui Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioon 18.ndal sajandil- kollasele natuke rullunud paberile (siiski ajalehepaber, millele trükitud selline pilt :)) Harta on nii deklaratiivne, et ma lausa tundsin, kuidas nende allakirjutanud inimeste vererõhk neid südamest tulnud sõnu paberisse raiudes hüppeliselt tõusis; ning hääleke, et tehakse midagi Eesti arengule väga olulist kajas nende kõrvus kui Beethoveni 9.sümfoonia. Kusjuures ma ei iroonitse, aga mõnes mõttes oligi selline tunne nagu siis, kui ühe eelmise ajastu superriigi seest sai deklaratsioonidega eemalduma hakatud.

Muidugi ma toetan hartas olevat kahe käega, kuid ma ei näe hetkel ühtki enam-vähemgi valmis alternatiivset valitsemis- ja erakonnasüsteemi. Ja see valmistab muret. Ehk kõige enam inspireerib mind erakondade rahastussüsteem, kus inimesed iga-aastaselt (-kuiselt?) võivad muuta oma eelistust erakonna suhtes makstes palgast nt 0,12% (täiesti suvaline number muide) EV poliitika elluviimiseks läbi erakondade (artikkel Liia Hännilt). Kui mõelda, et on alternatiiv, et erakondi pole (vt kommentaare allpool www.petitsioon.ee), siis tuleks muidugi hoopis uutmoodi mõtlema hakata. Pole veel jõudnud läbi lugeda, kuid üks kommentaator pani lingi huvitavale ilmingule Islandilt. Jutt peaks olema osalusdemokraatiast ning selle arengust Islandil peale Suurt Kriisi. 

Isver- kas nüüd olemegi keset poliitiliste- ja majanduslike süsteemide ümberkorraldusi, mille läbiviimiseks ei ole meil kellelgi teadmisi, oskust ning kogemust? Just selle kahtluse tõttu ei saa ma täielikult hartaga nõustuda, selles osas, et (kuigi ridade vahele kirjutatud) oravad peaksid võimu loovutama. Kellele? Kes oskab paremini? Kuigi neil ei ole absoluutselt MINGIT õigust väita, et neid ei saa asendada. 100% olen nõus, et kogu süsteem tuleb avatuks muuta- osalusdemokraatia (pole sõnakõlks), läbipaistva rahastuse ning OMAKASUPÜÜDMATU süsteemi loomisega. Omakasupüüdmatus on võib-olla üks asi, mida hartas otsesõnu ei mainita. Aga arvestades, et koos Eesti poliitilise süsteemi mõranemisega on praod, kui mitte juba vaod, sees kogu maailma poliitilisel süsteemil. Lihtsalt omakasupüüdlikkus, ahnus, võimuiha jmt juba Piiblis suurpahedena toodud negatiivsed asjad on ilmselt jõudnud oma loomuliku lõpuni. Loodan, et see ei olnud lause idealismi idust minu sees, kuid ma usun, et on võimalik valitseda riike arvestades RAHVA heaolu, mitte kliki ning korporatsioonide heaolu.

Ma ei jõua siia nüüd kõiki oma häid mõtteid kirja panna.:) 

Tahaksin maailma ära parandada. Poliitika ei peaks olema minu maailmas erakondlik (nagu praegu, mille vastand on ühiskondlik) või siis peaks erakondliku mõiste kõvasti teisenema, et ka mina saaksin osa võtta. Või pole erakondlikkus TEGELIKULT riigi inimeste jaoks oluline?

Seega- olen hetkel erapoolik ning valmis mõistlikule arengule igati panust andma.

2+2=5?

Olen vabatahtliku õpetaja abilise tööd teinud alates koolivaheajast. Usun, et see ei meeldi ei õpetajale ega koolile, kuid tundus, et see on just see, mida vaja on, et O ja teisedki mates järjele jõuaks. Kokku on käinud harjutustundides 9 last, mis on 20 õpilasest pea pooled.  Mis näitab, et vähemalt pooled ei ole rahul sellega, kuidas õpetaja on tunnis suutnud teemat selgitada. Valmistusin igaks tunniks, tegin lastele juhendeid, kirjutasin ülesandeid välja, paljundasin lehti. Tegime harjutusi tahvlil, igaüks oma vihikus, näitasin, uurisin, leidsin põhjuse, miks laps mingist kohast ülesandes edasi ei saa, harjutasime veel.

Täna oli esimene kontrolltöö peale vaheaega, teemaks ikka needsamad murrud, millest kogu O kahtede jada alguse sai. Loomulikult ei taha O minuga kodus eriti õppida, ega ka minuga neis tundides käia, mida õhtuti lastele annan. Tal on tunne, et kui ühel õhtul viiest kodus asjast aru saab ja oskab, siis on kunn.
Tulin töölt koju, uurisin, kuidas töö läks. Vastus oli, et hästi, ainult kõike ei jõudnud teha, tund jäi väheks. Palju ülesandeid oli? Üheksa. Džiisus kraist, kas üheksa ülesannet, mida oskad, on siis liiga palju?
Ja ta sai jälle kahe!!!!
Loomulikult ei olnud tema see, kes ERITI löödud oli, vaid mina.
Esimene mõte oli, et kuidas saab mul nii rumal laps olla.
Teine mõte oli: mina ei suutnud selgeks õpetada.
Kolmas mõte oli: õpetaja naerab täiega kodus.
Neljas mõte oli: mina ei sobi küll kedagi õpetama.
Viies mõte oli: ma pole suutnud O-s vastutustunnet kasvatada, et ta ise hooliks, et oskab asja kui see on kord õppida antud.
Kuues mõte: järeldus- ma ei sobi lapsevanemaks.
:( Ja üha hullemaks läks. Sügis. Pimedus. Loodus sureb. Lumi ei tule. Soojale maale ei pääse. Hingedepäev- homme tuleb surnuaeda minna...
Siis läksin tagaruumi, kus on sahver, ja võtsin lonksu... viskit. I on mingil koosolekul ja mul polnud muud ventiili. Seekord sai selleks Cardhu Scotch Whiskey. Mitte, et ma pooldaks alkoholi lõõgastajana. Aga sel hetkel täiega pooldasin üht lonksu.
Niisiis. (Õõõõk, see oli jäle) Otsustasin:
1. lumi tuleb varsti ja ma saan suusatama.
2. jätkan laste õpetamisega, aga pean nõu õpetajaga.
3. ma ei saa midagi teha, et kevad kiiremini tuleks.
4. O on ikka minu armas laps (K ka), isegi kui ta minu meelest valesti otsustab, käitub ja tegutseb. Ma pean teda suutma juhatada nende otsusteni, mis viivad parematele tulemustele puhta südametunnistusega.
5. Mulle on kõik sügised vastikud, kui lehed on langenud. Aga kuidagi elavad kõik ju pimeda aja üle.