2+2=5?

Olen vabatahtliku õpetaja abilise tööd teinud alates koolivaheajast. Usun, et see ei meeldi ei õpetajale ega koolile, kuid tundus, et see on just see, mida vaja on, et O ja teisedki mates järjele jõuaks. Kokku on käinud harjutustundides 9 last, mis on 20 õpilasest pea pooled.  Mis näitab, et vähemalt pooled ei ole rahul sellega, kuidas õpetaja on tunnis suutnud teemat selgitada. Valmistusin igaks tunniks, tegin lastele juhendeid, kirjutasin ülesandeid välja, paljundasin lehti. Tegime harjutusi tahvlil, igaüks oma vihikus, näitasin, uurisin, leidsin põhjuse, miks laps mingist kohast ülesandes edasi ei saa, harjutasime veel.

Täna oli esimene kontrolltöö peale vaheaega, teemaks ikka needsamad murrud, millest kogu O kahtede jada alguse sai. Loomulikult ei taha O minuga kodus eriti õppida, ega ka minuga neis tundides käia, mida õhtuti lastele annan. Tal on tunne, et kui ühel õhtul viiest kodus asjast aru saab ja oskab, siis on kunn.
Tulin töölt koju, uurisin, kuidas töö läks. Vastus oli, et hästi, ainult kõike ei jõudnud teha, tund jäi väheks. Palju ülesandeid oli? Üheksa. Džiisus kraist, kas üheksa ülesannet, mida oskad, on siis liiga palju?
Ja ta sai jälle kahe!!!!
Loomulikult ei olnud tema see, kes ERITI löödud oli, vaid mina.
Esimene mõte oli, et kuidas saab mul nii rumal laps olla.
Teine mõte oli: mina ei suutnud selgeks õpetada.
Kolmas mõte oli: õpetaja naerab täiega kodus.
Neljas mõte oli: mina ei sobi küll kedagi õpetama.
Viies mõte oli: ma pole suutnud O-s vastutustunnet kasvatada, et ta ise hooliks, et oskab asja kui see on kord õppida antud.
Kuues mõte: järeldus- ma ei sobi lapsevanemaks.
:( Ja üha hullemaks läks. Sügis. Pimedus. Loodus sureb. Lumi ei tule. Soojale maale ei pääse. Hingedepäev- homme tuleb surnuaeda minna...
Siis läksin tagaruumi, kus on sahver, ja võtsin lonksu... viskit. I on mingil koosolekul ja mul polnud muud ventiili. Seekord sai selleks Cardhu Scotch Whiskey. Mitte, et ma pooldaks alkoholi lõõgastajana. Aga sel hetkel täiega pooldasin üht lonksu.
Niisiis. (Õõõõk, see oli jäle) Otsustasin:
1. lumi tuleb varsti ja ma saan suusatama.
2. jätkan laste õpetamisega, aga pean nõu õpetajaga.
3. ma ei saa midagi teha, et kevad kiiremini tuleks.
4. O on ikka minu armas laps (K ka), isegi kui ta minu meelest valesti otsustab, käitub ja tegutseb. Ma pean teda suutma juhatada nende otsusteni, mis viivad parematele tulemustele puhta südametunnistusega.
5. Mulle on kõik sügised vastikud, kui lehed on langenud. Aga kuidagi elavad kõik ju pimeda aja üle.