Aga ei ole jutt lapse koolist. Kuigi ka sellest võiksin pajatada.
Seekord on jutt täna ilmunud hartast ning inimeste reageeringust sellele.
Mulle meeldis see hommikune EPL paberversioon, milles oli kõne all olev dokument trükitud kui Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioon 18.ndal sajandil- kollasele natuke rullunud paberile (siiski ajalehepaber, millele trükitud selline pilt :)) Harta on nii deklaratiivne, et ma lausa tundsin, kuidas nende allakirjutanud inimeste vererõhk neid südamest tulnud sõnu paberisse raiudes hüppeliselt tõusis; ning hääleke, et tehakse midagi Eesti arengule väga olulist kajas nende kõrvus kui Beethoveni 9.sümfoonia. Kusjuures ma ei iroonitse, aga mõnes mõttes oligi selline tunne nagu siis, kui ühe eelmise ajastu superriigi seest sai deklaratsioonidega eemalduma hakatud.
Muidugi ma toetan hartas olevat kahe käega, kuid ma ei näe hetkel ühtki enam-vähemgi valmis alternatiivset valitsemis- ja erakonnasüsteemi. Ja see valmistab muret. Ehk kõige enam inspireerib mind erakondade rahastussüsteem, kus inimesed iga-aastaselt (-kuiselt?) võivad muuta oma eelistust erakonna suhtes makstes palgast nt 0,12% (täiesti suvaline number muide) EV poliitika elluviimiseks läbi erakondade (artikkel Liia Hännilt). Kui mõelda, et on alternatiiv, et erakondi pole (vt kommentaare allpool www.petitsioon.ee), siis tuleks muidugi hoopis uutmoodi mõtlema hakata. Pole veel jõudnud läbi lugeda, kuid üks kommentaator pani lingi huvitavale ilmingule Islandilt. Jutt peaks olema osalusdemokraatiast ning selle arengust Islandil peale Suurt Kriisi.
Isver- kas nüüd olemegi keset poliitiliste- ja majanduslike süsteemide ümberkorraldusi, mille läbiviimiseks ei ole meil kellelgi teadmisi, oskust ning kogemust? Just selle kahtluse tõttu ei saa ma täielikult hartaga nõustuda, selles osas, et (kuigi ridade vahele kirjutatud) oravad peaksid võimu loovutama. Kellele? Kes oskab paremini? Kuigi neil ei ole absoluutselt MINGIT õigust väita, et neid ei saa asendada. 100% olen nõus, et kogu süsteem tuleb avatuks muuta- osalusdemokraatia (pole sõnakõlks), läbipaistva rahastuse ning OMAKASUPÜÜDMATU süsteemi loomisega. Omakasupüüdmatus on võib-olla üks asi, mida hartas otsesõnu ei mainita. Aga arvestades, et koos Eesti poliitilise süsteemi mõranemisega on praod, kui mitte juba vaod, sees kogu maailma poliitilisel süsteemil. Lihtsalt omakasupüüdlikkus, ahnus, võimuiha jmt juba Piiblis suurpahedena toodud negatiivsed asjad on ilmselt jõudnud oma loomuliku lõpuni. Loodan, et see ei olnud lause idealismi idust minu sees, kuid ma usun, et on võimalik valitseda riike arvestades RAHVA heaolu, mitte kliki ning korporatsioonide heaolu.
Ma ei jõua siia nüüd kõiki oma häid mõtteid kirja panna.:)
Tahaksin maailma ära parandada. Poliitika ei peaks olema minu maailmas erakondlik (nagu praegu, mille vastand on ühiskondlik) või siis peaks erakondliku mõiste kõvasti teisenema, et ka mina saaksin osa võtta. Või pole erakondlikkus TEGELIKULT riigi inimeste jaoks oluline?
Seega- olen hetkel erapoolik ning valmis mõistlikule arengule igati panust andma.
No comments:
Post a Comment