Ho-Ho-Hoo. Esimene püha.

Kui hea on üle pika aja puhata!

Ärkasin täna selle peale, et meie armas kuusepuu kukkus ümber umbes kell 8.30 (sest oli juba valge). Sain sellest ka läbi une aru, et midagi nii koledat on juhtunud ning üritasin padjaburgerina magavale kaasale selgeks teha, et oleks armas, kui temagi mulle appi tuleks. Ikkagi suur puu, raske jne. Asusin usinasti kilde, okkaid ja järelejäänud ehteid kokku korjama. Poja tuli ka oma toast vaatama, mis juhtus, aga abi talt ei saabunud selle kõige korda tegemiseks. Oli isegi kurb, sest katki oli läinud eestiaegne hanemampsel ning üks munalaadne vana ehe, mil juba enne puule riputamist praod sees olid :( Aga puu oli kukkunud suure tumba peale ja seega pääsesime hullemast  laastamisest meile armsate ja vanade ehete hulgas. Niisiis tõmbasin umbes kell üheksa tolmurotiga põrandaid üle ning mõtlesin, et kuidas esimesel jõulupühal, nii ka kogu aasta läbi... Kui K ärkas paar tundi peale seda sagimist, siis selgus, et ta polnud isegi tolmuimeja müra kuulnud, puu pehmest kõlinast rääkimata :) Nii tuleks magada!

Terve tänase päeva sadas pehmet valget lund. Täpselt nagu heas ameerika filmis, et kui on jõulupühad, siis sajabki lund! Loomulikult said kõik meie aialinnud tõrusid ja sihvkasid ning I-l oli tegu, et seda kaunist valget lund hunnikutesse kühveldada. Mina ei teinud täna midagi peale suusatamise. Nii hea päev oli!

Meie eilne jõuluõhtu oli väga armas. M ja issi tulid koos M emaga, kes ilmselt polnud viimased 30 aastat suurema jõululaua taga istunud, kui ta enda suure toa laud tema endaga. Ning kuigi meid oli tunduvalt vähem kui 5 aastat tagasi, olin väga rõõmus, et oma pere (jäänused) on koos. We missed you all so far away... Isegi O ütles, et nii kahju, et meid nii vähe on järgi. Kuidagi harjumuspärasem oli see 12-18 inimest iga kord. Ja ma lohutasin, et R lubas, et nad vähemalt püüavad järgmisel aastal jõuludeks koju tulla. O arvas, et ka Marika, U ja Ips peaks meile järgmisel aastal jõudma. Sel aastal juhtus nii, et Marika ja Ips sõitsid Martinile-R-le Riiga järgi. Nad said ainsad aastalõpu soodsad piletid Hispaaniast Riiga just jõululaupäevaks ning lennuk saabus alles pool kümme õhtul. Seega sõitis M koos Ipsiga jõululaupäeval Riiga, passisid ja poodlesid päev läbi ning öösel siis juba neljakesi tagasi. Sest ühistransporti sel öösel ei liigu.

Meil oli eile kõik traditsiooniline. Välja arvatud see, et alustasime pidu kinkide jagamisega. Tundus kuidagi õige ning praad tahtis nagunii veel küpseda. Niisiis alustasime luulutuste, luuletuste ning osavustrikkidega (K tegi nimelt mandariinipüramiidi :)). Sain kingiks mitu head asja, ilma milleta saan väga hästi ka edasi elada, kuid mille analoogid kappides juba viledad ja väsinud on. O selle eest sai LEGO roboti (mida ta ilmselgelt ootas, ma ei teagi, kas jõuluvanapunanina oli talle kuidagi vihjanud?). K sai kaks kotti ja pudipadi, I hunniku kirjandust ja lisaks on meil nüüd mitu head kontsert DVD-d, mida ühiselt tarbida. Viini Filharmoonikute uusaastakontserdid ja suvine Austria suveöö kontsert on alati need, mida ikka vaatame. Nüüd siis võimalus ka muudel hetkedel.

Proovisin esimest korda praetermomeetriga head liha küpsetada. Aga liha tuli hea, tasub teinekordki seda kasutada. Jõulukapsas, ahjukartul ja -porgand, pohlamoos, kõrvitsasalat, hapukurk... Ilmselt suur osa Eestist eile õhtul just nii sõi. M tõi kaasa isetehtud jõulukeeksi ning meie K-ga tegime juba eelmisel õhtul šokolaadi-kohvitordi, mis vajas vaid kokkuvahustamist. Kohv, vahukoor ja vein. Super classic.

Pärast otsisin välja need laulikud, mille juba mitu aastat tagasi köitsin, et jõululaulude sõnad ikka kõigil oleks. M mängis sünti ja mina, O ja K laulsime natuke, sest mängida ja laulda M korraga ei oska. Harjutamise asi. Isa, keda kohe alguses palusime mängida, arvas, et ta ei mängi sel aastal :) Aga läks nii, et peale paari laulu tuli isale ka elu sisse ning ta lasi M laulma. Isegi M ema haaras ühel hetkel kotist prillid, et oma lapsepõlveaegsete laulude sõnu lugeda ja tegi lauluhäält :) Ja kuigi isal ilmselgelt seekord harmooniline toimetamine ei läinud kõige libedamalt, oli meil lõbus ja lihtsalt lõpuks said ühised laulud laulikust otsa. Pean neid sinna juurde köitma järgmiseks aastaks.

Vahepeal jooksin ja tegin päkat ka. Naabrimutt T-ga sai kellaaeg kokku lepitud ja minu asi oli ainult kingid autost ukse taha tõsta ning uksele koputada. Kui olin peale kobistamist nurga taha peitu jõudnud kuulsin majavana häält, kes päris tõsiselt arvas, et "jälle söögi ajal...". No ilmselt ongi jõuluvanadel, kes uste taha kotte sebivad, sel ainsalt õhtul nii palju tegemist, et ei saa ju alati enne kaeda, kas pere ON juba söönud või siis mitte. Igatahes oligi päris päkapiku tunne seal nurga taga, kui kuulsin K ja S rõõmsaid kilkeid, hüppamist ja ärevust, mis jõuluvana ootusega ja kinkidega ikka kaasas käib. Ja siis jäi kõik vaikseks. Selle rõõmuhetke pärast, mis isegi maja nurga taha kostab ja kogu külale sooja ja jõulupühaliku kuma heidab, selle pärast oli mul vaja sinna minna sel õhtul. Proovige ka ükskord- eriti, kui jõulutunne kuidagi muidu südamesse ei taha tulla.

Kauneid jõule teile! 

Kraadiklaas

Hirmust, et kunagi võin olla haige ka palavikuga, tuli mõte apteegist endale kraadiklaas soetada. Et mul palavikku kui patoloogilist nähtust ei esine, siis palavikualandajaid kasutan ma sisuliselt vereringe elavdamiseks. Seega- eesmärk oli igaks juhuks "alati valmis" kraadiklaas ja mitte digitaalne, vaid vanaaegne, sest need digikad sõltuvad sellest, kui täis nende patareid parasjagu on. Ja kui poisid nendega ikka igavusest mängivad (kui arvuti näiteks mänguasjade hulgast eemaldatud on), siis patareid kaua ei ela.

Viimsi haigla apteegis  vaatas proviisor mind altkulmu, ei lausunud sõnagi ja tõi välja kraadiklaasi, mis esmapilgul oli vana ja digika segu ses mõttes, et skaala ja kaenla alla panemise ots olid vanamoodi, kuid ülemine osa oli kandiline plastikutops. Ei tea milleks. Pidi olema uus toode, ning elavhõbedat seal ei ole, sest EL oli selle ära keelanud. Hind oli 7,99€. Kiire kalkulatsioon näitas, et see termomeeter, mis kunagi ammu, kui sama asja otsisin, maksis 1,4 krooni, on nüüd müügil hinnaga 120 krooni! Ütlesin sellest heast asjast ära. Seepeale teatas proviisor, et nende kraadiklaasidega ongi probleeme- need nimelt ei lähe alla. Et peaks soojas vees hoidma ja siis jälle alla lööma ja siis veel hoidma ja jälle alla lööma.

Ei taha mina sellist asja. Ostsin digika, mille hind 2,55€ ja mille koju lihtsalt ära peidan.

2.Adventi pidu. Mina pakun tee/kohv/julmus.

Heh, ei ole see kirjaviga vaid ühe mitte-eestlase armas lõik kutsest, mille pidin klassilisti loetavaks kohendama. Täna siis oli see pisike pidu. Klassi lastest oli pühapäeva lõunal paariks tunniks (enamus koos vanema või vanematega) tulnud kohale kõik peale nelja, kellest 1 puudus perekondliku kontserdisündmuse tõttu, üks sõitis maale ja ei jõudnud nii varaseks ajaks tagasi ning kahe kohta ei oska ma midagi kosta. Lisaks oli veel klassijuhataja Madis ning üllatuskülalisteks endine klassivend E oma ema ja isaga (kes küll koos enam ei ela, kuid kellest esimesel on 8-kuune mupsik ja viimane oli üliõnnelik 8-päevase beebi isa).

Meil oli väga rahulik olemine. Jõulurahulik ja rõõmus ja aega maha võttev. Ma olen  väga õnnelik, et mu lapse klassi vanemate hulgas on see pere, kes meid kõiki võõrustas ning Rootsi tradistioone siiapoole jagavad. Vahel mulle tundub, et selliste koosolemistega nad lasevad selle kinnise ja isegi peale pea 20 aastat natuke võõristava ning umbuskliku eesti inimese enda koju, et saada kontakti nende inimestega, kes väga  vabatahtlikult ei ole end neile avanud. Nad vist ei usu, et me ei avagi ennast peale paari sõbra/sõbranna kellelegi ning isegi peresõpru, kes vanasti nagu ikka figureerisid meie kultuuris, jääb üha vähemaks.

Pereisa oli just reedel I-le teada andnud, et loobub oma kohast ettevõttes, mida 90ndate algusest oli üles ehitanud ning millel hästi läheb, ja hakkab nüüd ettevõtluskonsultandiks. Köögis nad siis teiste isadega seda teemad lahkasid.

Igatahes oli meil lahe õhtu. Lobisesime, jõime kohvi ja julmust (haaa, see on jõuluvirre), sõime piparkooke ja kringlit ning siis rivistasime kõik lapsed üles. Et näha, kes on kui pikk. Ei, ikka selleks, et nad viktoriinivõistkondadeks jagada. Pilti tegi Y ja ehk saame need meilile. Neljaks loe ja viktoriin võis alata. Lahe oli. Vanemad olid oma laste võistkonna juures ja küsimused kõik korraga käes, aga 15 min. Mina küll ei pannud tähele, kes O võiskonda algselt pidid tulema. Aga oli ka loodusesõber J meie juures. Et meie võistkond võitis ja auhinnad läksid jagamisele, siis tekkis väike tõrge. Nimelt tuli välja, et J ei olnudki nagu võiskonna liige, vaid ühe teise konna liikmed olid J enda juurest ära ajanud. Meie õnneks siis :) Loodusega seotud küsimused olid meil igatahes pro vastatud (Y). Mul on tast ikka kahju. Aga ise nagu tunneb vist, et aeti ära "põhjusega" ning ta ei kurda. Ma ei saa aru, kuidas ta saab nii rahulikuks jääda!!! Viisin ta pärast koju, sest tema oli tulnud üksinda.

Huvitav, et seal peres on ka sajakesi, nagu me olime, väga rahustav olla. Lõpupoole, kui osa minekut asutasid, istus G ema P pika laua taga lösakil ja unistas. Uurisin, mis mõtleb. Temal selline hea tunne, et on külas ja ei pea midagi tegema :) Mees oli ka üle pika aja siinpool lahte käimas ja pidus, ning P oli ja nägi välja väga "paigas". 

Aitäh, Y ja R-le! tahaks neid praegugi kallistada tänutäheks.

:::::

Enne piddo võtsin suusad kapist välja ja läksin esimest korda sel talvel suusatama. Tundsin, et kui mitte nüüd, siis vist mitte iial. Olin nädal aega ikka päris haige olnud ja midagi teha ei jaksanud. Hakkasin juba sinna teisele poole ära vajuma, kuhu ei tohiks. Seega kujutasin emotsiooni ette ning kappasin Piritale. Pool tundi läks suuskade ettevalmistusele kohalikus putkas, sest  olin nad ikka lahustiga kõigest kevadel puhtaks teinud, maksin 12€ ja libises, mis kole. Kohe esimese künka peal käisin kõhuli ja käpuli ja väga Pirita suurde metsa minna ei julgenudki- seal tagasi tulles on ikka üks kole mägi, kust ilma jälgedeta ma küll alla sõita ei taha- kiirus läheb heade suuskadega ikka päris suureks. Seega sõitsin oma klassikasuuskadega 5 km uisku ja olin tõepoolest joovastuseni õnnelik. Ja kogu haigus kadus.

:::::

Reedel käisin isa juures. Ema sünnipäev oli. Hommikul pimedas panin surnuaeda küünlad (memmele ka). Isa oli ikka väga õnnelik, et mul meeles oli (sic!) ja nii me seal istusime teleka ees paar tundi. Tõin Stockast head salatit ja vaarika-kreembrülee kooke kaasa ning isa mängis mulle seitsmiku uues plaadi kolm lugu ette. Plaat ise peaks kohe-kohe valmis saama ja isa on väga rõõmus, et kõik lood seal peal on jälle tema arranžeeritud. Ma olen väga uhke ta üle.

Synttari ja maaginen päivämäärä

Peale seda, kui ma püüdsin olla ilmselt pooltõbisena tubli ning võõrustada siiralt südamest kogu suguvõsa ja sõpru terve nädalavahetuse, olin ma 2 päeva out of order. Olekski sellise sildi tahtnud uksele riputada. Tegelikult olin seda juba oma sünnipäeva päeval, aga ei uskunud. No nüüd on kõik jälle korras.

Selle ajaga, mis ma vegeteerisin ja magasin

- sadas maha lund üle 30 cm keskmiselt, mis tähendab, et katusel on tuisuvaalud puusani ja ma pean seda minema maha lükkama.

- puhastas minu armas mees ainuisikuliselt kogu meie kiviparketi all oleva esihoovi üksinda umbes 5 korda lumest saavutades lillepeenrasse valli kõrgusega 1 m!

- ei vahetanud ma kordagi tuduriideid (mis on täiesti out minu enda jaoks)

- suutsin ma mängida oma sünnipäevakk saadud tab-is titemänge, mida arvasin mitte kunagi enam tegevat. Aga need aitasid aega surnuks lüüa.

Valutasin üleni, aga et palavikku ei olnud, katsusin coldrexi ja paratsetamooliga kuidagi elus püsida. Aitas umbes paar tundi. Vahelduseks lugesin blogi, kus tuvastasin ennast Meie Küla Eidena :)

Nali naljaks, kuid tõsine võib ju olla ka naljakate ning mitteusutavate asjade suhtes. Võtame kasvõi 21.12.12. Kuidas elate, kui elektrit pole ja õues on miinus twenty degrees?

Kust saad joogivett (olgugi, et kõik kohad on lund täis ning tassitäie ikka kokku sulatad istumise all)? 

Kuidas käid tualetis kui vesi ära ei voola? 

Kuidas saad tuppa sooja, et üldse külmaga ellu jääda? 

Millega tekitad valgust ja kas sul on tikke, küünlaid vmt kodus varutud?

Kuidas isoleerid majast mingigi osa, et sooja hoida võimalikult väikeste kadudega ja tekitada võimalikult vähese küttega? 

Mida oled söögiks varunud, et kasvõi 2 nädalat nõnda vastu pidada?

Mis ravimeid kodus leidub, et võimalikke ennustatavaid haigusi ravida?

On sul piisavalt sooje riideid ja tekke?

Ilmselt tangid hammaste eemaldamiseks ja nuga spikivide eemaldamiseks on liigsed, aga mõnel on needki käepärast (naaber-kirurg?) :D Kuid mõned hügieenivahendid ilmselt liiaks ei lähe.

Näiteks tõi üks veefirma mulle viis minutit tagasi suured tünnid vett ning lihtsa seadeldise nendest vee kättesaamiseks. Ja kõik ikka selle maagilise kuupäeva ning selle võimalike tüsistuste pärast. Mees tellis. Ma tõesti ei tea, mida sellest kõigest arvata, aga ettevaatus ning väike varu on nii mõnedki inimelud näiteks sõja ajal, kus sarnased probleemid tekkisid, päästnud. Varusid saab ju ka hiljem, kui midagi ei juhtugi, tarvitada.

Südames aga tunnen, et midagi ei juhtu. Et kõik on juba ära juhtunud, ning meil on hästi läinud, mille eest olen tänulik. Loodan tõesti, et nii ongi. Aga maaginen päivämäärä on lähella.

Rõõmus sõnum ka. Ühel minu endisel töökaaslasel sündis lapselaps minu sünnipäeval. Ning tal endal on K-ga samal päeval sünnipäev. Sellised seosed siis kahe pere vahel. :D

Jagatud ühtsus

Postituse "3eraudne" juurde korraks tagasi tulles leidsin eile Vikerkaaresilla juhtmõttest (kirja pannud Tom Valsberg) selle, mida ma jagan siin hää meelega:

Maailma saabki eluterveks muuta jagatud ühtsuse kogemus ja õnneks kogeb seda järjest rohkem inimesi. Ja mida rohkem inimene kogeb ühtsust, seda vähem teeb ta teistele liiga ja seda rohkem ta mõistab, et ta saab ise tõeliselt õnnelik olla vaid siis, kui ümbritsevad inimesed on ka õnnelikud.