Kui hea on üle pika aja puhata!
Ärkasin täna selle peale, et meie armas kuusepuu kukkus ümber umbes kell 8.30 (sest oli juba valge). Sain sellest ka läbi une aru, et midagi nii koledat on juhtunud ning üritasin padjaburgerina magavale kaasale selgeks teha, et oleks armas, kui temagi mulle appi tuleks. Ikkagi suur puu, raske jne. Asusin usinasti kilde, okkaid ja järelejäänud ehteid kokku korjama. Poja tuli ka oma toast vaatama, mis juhtus, aga abi talt ei saabunud selle kõige korda tegemiseks. Oli isegi kurb, sest katki oli läinud eestiaegne hanemampsel ning üks munalaadne vana ehe, mil juba enne puule riputamist praod sees olid :( Aga puu oli kukkunud suure tumba peale ja seega pääsesime hullemast laastamisest meile armsate ja vanade ehete hulgas. Niisiis tõmbasin umbes kell üheksa tolmurotiga põrandaid üle ning mõtlesin, et kuidas esimesel jõulupühal, nii ka kogu aasta läbi... Kui K ärkas paar tundi peale seda sagimist, siis selgus, et ta polnud isegi tolmuimeja müra kuulnud, puu pehmest kõlinast rääkimata :) Nii tuleks magada!
Terve tänase päeva sadas pehmet valget lund. Täpselt nagu heas ameerika filmis, et kui on jõulupühad, siis sajabki lund! Loomulikult said kõik meie aialinnud tõrusid ja sihvkasid ning I-l oli tegu, et seda kaunist valget lund hunnikutesse kühveldada. Mina ei teinud täna midagi peale suusatamise. Nii hea päev oli!
Meie eilne jõuluõhtu oli väga armas. M ja issi tulid koos M emaga, kes ilmselt polnud viimased 30 aastat suurema jõululaua taga istunud, kui ta enda suure toa laud tema endaga. Ning kuigi meid oli tunduvalt vähem kui 5 aastat tagasi, olin väga rõõmus, et oma pere (jäänused) on koos. We missed you all so far away... Isegi O ütles, et nii kahju, et meid nii vähe on järgi. Kuidagi harjumuspärasem oli see 12-18 inimest iga kord. Ja ma lohutasin, et R lubas, et nad vähemalt püüavad järgmisel aastal jõuludeks koju tulla. O arvas, et ka Marika, U ja Ips peaks meile järgmisel aastal jõudma. Sel aastal juhtus nii, et Marika ja Ips sõitsid Martinile-R-le Riiga järgi. Nad said ainsad aastalõpu soodsad piletid Hispaaniast Riiga just jõululaupäevaks ning lennuk saabus alles pool kümme õhtul. Seega sõitis M koos Ipsiga jõululaupäeval Riiga, passisid ja poodlesid päev läbi ning öösel siis juba neljakesi tagasi. Sest ühistransporti sel öösel ei liigu.
Meil oli eile kõik traditsiooniline. Välja arvatud see, et alustasime pidu kinkide jagamisega. Tundus kuidagi õige ning praad tahtis nagunii veel küpseda. Niisiis alustasime luulutuste, luuletuste ning osavustrikkidega (K tegi nimelt mandariinipüramiidi :)). Sain kingiks mitu head asja, ilma milleta saan väga hästi ka edasi elada, kuid mille analoogid kappides juba viledad ja väsinud on. O selle eest sai LEGO roboti (mida ta ilmselgelt ootas, ma ei teagi, kas jõuluvanapunanina oli talle kuidagi vihjanud?). K sai kaks kotti ja pudipadi, I hunniku kirjandust ja lisaks on meil nüüd mitu head kontsert DVD-d, mida ühiselt tarbida. Viini Filharmoonikute uusaastakontserdid ja suvine Austria suveöö kontsert on alati need, mida ikka vaatame. Nüüd siis võimalus ka muudel hetkedel.
Proovisin esimest korda praetermomeetriga head liha küpsetada. Aga liha tuli hea, tasub teinekordki seda kasutada. Jõulukapsas, ahjukartul ja -porgand, pohlamoos, kõrvitsasalat, hapukurk... Ilmselt suur osa Eestist eile õhtul just nii sõi. M tõi kaasa isetehtud jõulukeeksi ning meie K-ga tegime juba eelmisel õhtul šokolaadi-kohvitordi, mis vajas vaid kokkuvahustamist. Kohv, vahukoor ja vein. Super classic.
Pärast otsisin välja need laulikud, mille juba mitu aastat tagasi köitsin, et jõululaulude sõnad ikka kõigil oleks. M mängis sünti ja mina, O ja K laulsime natuke, sest mängida ja laulda M korraga ei oska. Harjutamise asi. Isa, keda kohe alguses palusime mängida, arvas, et ta ei mängi sel aastal :) Aga läks nii, et peale paari laulu tuli isale ka elu sisse ning ta lasi M laulma. Isegi M ema haaras ühel hetkel kotist prillid, et oma lapsepõlveaegsete laulude sõnu lugeda ja tegi lauluhäält :) Ja kuigi isal ilmselgelt seekord harmooniline toimetamine ei läinud kõige libedamalt, oli meil lõbus ja lihtsalt lõpuks said ühised laulud laulikust otsa. Pean neid sinna juurde köitma järgmiseks aastaks.
Vahepeal jooksin ja tegin päkat ka. Naabrimutt T-ga sai kellaaeg kokku lepitud ja minu asi oli ainult kingid autost ukse taha tõsta ning uksele koputada. Kui olin peale kobistamist nurga taha peitu jõudnud kuulsin majavana häält, kes päris tõsiselt arvas, et "jälle söögi ajal...". No ilmselt ongi jõuluvanadel, kes uste taha kotte sebivad, sel ainsalt õhtul nii palju tegemist, et ei saa ju alati enne kaeda, kas pere ON juba söönud või siis mitte. Igatahes oligi päris päkapiku tunne seal nurga taga, kui kuulsin K ja S rõõmsaid kilkeid, hüppamist ja ärevust, mis jõuluvana ootusega ja kinkidega ikka kaasas käib. Ja siis jäi kõik vaikseks. Selle rõõmuhetke pärast, mis isegi maja nurga taha kostab ja kogu külale sooja ja jõulupühaliku kuma heidab, selle pärast oli mul vaja sinna minna sel õhtul. Proovige ka ükskord- eriti, kui jõulutunne kuidagi muidu südamesse ei taha tulla.
Kauneid jõule teile!
No comments:
Post a Comment