Talvelumm

Tõstan siia mõned vaated, mida suvel 30C-kuumaga virgutav mäletada oleks. Kui ikka soojaks läheb kunagi...

Kui õues on -21C külma, siis näevad väikeste vastikute ämblike võrgud välja niimoodi. Aga ämblikke endid pole.

Ja iga puu näeb välja nagu sealt tagant tuleks kohe välja üks soe ja mõnus valge jääkaru.

Saunake lumepuude vilus.

Ja kristalliseerunud oksad, millel saab ksülofoni mängida:

 Ja siis veel Eesti katuse vaateid:

Ja pilt õnnelikust talvisest vanast õunapuust :)

Selliste piltide pärast ma kannatangi talve rõõmuga ära. Ja rõõmustan südamest kui jälle päike kõrgemalt käima hakkab.

Kuidas inimestega tuttavaks saada

Reedel oli O-l mulle tõeline uudis- esmaspäevast tuleb neile uus matemaatika õpetaja. Loomulikult hakkasid minu mõtted kohe liikuma radadel, mis viisid mitme majani. Ehk siis- kas meie laste toimetulematus selle õpetaja käe all viis õpsi vahetuseni? Ega õpetaja tervisega ometi midagi lahti pole? Kas otsus oli õpetaja enda soov? Jmt. Helistasin O klassijuhatajale, et asja uurida.  Õpetaja M jäi mu küsimuse peale keeletuks. Ta ei teadnud midagi. Helistas mulle poole h pärast tagasi ja  mu lapsele antud infot oli ka kooli juhtkonnast kinnitatud. Õnneks on vana õpetaja terve, kuid üks keskkkooli mate õpetajatest läheb lapsepuhkusele (või siis dekreeti nagu M mulle ütles:D). Asemele pidi tulema Liivalaia KKst üks õpetaja, kes olevat nende tundi juba korra vaatamas käinud. Nii et- homme näeme-kuuleme, kuidas lapsed õpetaja vastu võtavad.

***

Laupäev oli üks igav päev. Ma ei teinud midagi. Teised ka mitte siin majas. Õhtuks olime sellest mittemidagitegemisest nii uimased, et ma ei viitsinud isegi K-ga ujuma minna. Õnneks rääkis ta mu ümber. Kooli ujulas oli mul tõsine plaan vähemalt 1000m ära teha, kuid esimese 45 minutiga ei jõudnud ma saunast kaugemale :). Minu plaan nägi ette 5-7 minutit saunalaval kontide ja lihaste soendust, et siis juba soojana kergem ujuda oleks. Aga seal istus üks minuvanune naine, kes lahendas ristsõnu. Saunas! Tervitasin ja küsisin, kas saun aitab kuidagi lahendamisele kaasa. Tema vastu, et ei, aga  tal on õlas vist närvipõletik- sõitis kass õlal kassiga arstile Haaberstisse ja sundasendist jäi valusaks. Seepärast istus seal. Rääkisime kassihaigustest, loomaarstidest ja siis jutu sees ta ütles, et töötab samas koolis. Loomulikult uurisin, mis ta seal teeb. On matemaatika õpetaja :D. Tal olevat ka üks 6 klass ja siis keskkooli omad. Selle peale ma loomulikult ütlesin, et ilmselt on ta kuulnud ühest hullust lapsevanemast, kes 6c klassi lapsi matemaatikas aidata püüab ja et see olen mina. Seepeale said meist mõlemast 6 klassi matemaatikaõpetajad, kel juttu jätkus kauemakski kui Pauligi kohvireklaamis :). Ja nii sain ma peale 45 minutit saunast välja ainult seetõttu, et süda kuumusest puperdama hakkas. Ja voila! seal tuli minu armas laps K, kes ilmselt põles põnevusest, kuhu ma jäin. Muidugi ujusin ma ka mõne otsa. Aga saunaosa oli seekord hingekosutavam :) Tänan, K!

Kooritud unenägu

Vedelesin, nagu laisale pereemale kohane, õhtul teleka ees ja vaatasin ETV2. Esmalt väga huvitav ja hariv film plastiku leiutamise käigust, mis võiks olla täiesti legaalne osa umbes 6-7 klassi laste keemia (ehk siis veel loodusõpetuse) ainekava kohustuslikust materjalist. Ja siis tuli uus saade, mille pealkiri ei öelnud mulle midagi- "Zeitgeist. Part 2." Ma ei tea, mida see Zeitgeist tähendab, translator samuti mitte. Aga film ise oli õudust äratav. Just need kaks sõna, mitte kokkukirjutatult, iseloomustavad seda. Otsisin praegu Youtube'st ja sain terve nimekirja  Zeitgeist nime all kokku pandud filme/saateid. Aga eilse õhtu saate sõnum seisnes selles, kuidas maailma suurimas ja majanduslikult tähtsaimas riigis sooritatud terroriaktid 9/11 ja enne seda sarnaste aktide toimepanijateks ei olnud mitte ainult (või siis mitte üldse) need, keda süüdistati, vaid sellesama riigi enda ladvik (loe: herr president) ning tsentraalne intelligentsusagentuur. Ma ei taha blogida nimedega. Olen ikkagi sovjetliku kultuuri kasvandik. Loomulikult võisid selle filmi loojad täielikku jama ajada. Ma ei usu Jüri Lina. Aga ilmselt panid paljud teisedki peale minu juba nende aktide järel tähele herr presidendi imelikke põiklevaid vastuseid ning salatsemist. Ja rahvusvahelise meedia igapäevaste uudiste pidevat kinnitust, kes ikka selle rünnaku taga olid, kuigi mitte kordagi seda, et need keegid oleks kangesti juubeldanud oma töövõidu üle. Kui selle filmi YT-st üles leiad- vaata kindlasti. Kuigi- ega tea, meie riigis on vabadusaste suur, B-s ei pruugi need filmid avatudki olla vaatamiseks. See võis olla ka puhas vandenõuteoreetikute film. Aga miks oli see sel juhul ETV2 kavas? (Leidsin filmi täisversiooni ka YT-st: vaata siit. Ja avastasin, et filmi esimene pool on puhtalt kristluse juurtest. Ehk tundub, et esimene ja teine osa ei korreleeru 100%. Teine pool, millest mu jutt on siin, algab 00:39:07 hetkest).

Igatahes järgnes sellele mõtlemapanevale une-eelsele ainesele vastav uni. Olin kellegagi memme majas, memme vist enam polnud. Ülesandeks oli teha  natuke remonti, sest põrandad kriuksusid ja olid õõtsakad (nagu tal vetsus viimastel aastatel oli). Kui linoleum maast üles sai kistud, kukkusin kohe ühe jalaga läbi põrandalaua ja laagi, mis olid üdini mädad. Ja mitte ainult ühes kohas, vaid kõigis neis kohtades, kus me enamjagu seal korterikeses seisime. Leidsin suure metallplaadi ning panin ühe augu peale. Aga astuda sinna ei julgenud. Auku nagu polnud, kuid oht koos teiste laudade ja laakidega keldrisse lennata oli suuremgi- plaadi alt ei paistnud mädanenud kohad välja. Plaadi idee tuli ilmselt plastikufilmist, kus näidati, kuidas metallist võidusõiduauto kered asendati fiibriga, mis oli metallist tugevam ja painduvam, ning tehti kahe suure plaadiga katset- kas ja kuidas peab peale astumisel vastu. Hommikul juba ärksamana teadsin, et kogu see uni oli saadetest kokku klopsitud mõistmine. See, et miski paistab hea, võib-olla natuke logisev kuid ikkagi edukas ja hinnaline välja ei tähenda, et see nii on ka siis, kui kõik kihid eemaldada.

Enne uinumist olin tõeliselt õnnetu. Ma ei taha elada maailmas, kus on nii suur kurjus, mis trambib väikeste inimeste (= 99% maailma inimestest) peal selleks, et saada endale midagi ainelist ja rahaliselt rikkamaks tegevat. Olen ennegi mõelnud, kuidas on võimalik, et suured sõjad või epideemiad puhkevad näiteks riikides, kus on suur näljahäda (Rwanda), kus on palju rahvast ja vähe maad toidukasvatamiseks, avastatud nafta elanike jalgade all jmt. Näljas inimesed ei jaksa sõdida, maapuuduses inimesed ei pea sissisõda, kui neid ei toetata relvadega väljaspoolt, naftamaardla peal elavad inimesed ei liigu vabatahtlikult aastatuhandeid eksisteerinud külast (nii mõni miljuun inimest) teise piirkonda. Ja mulle tundub, et nii mõnigi kord on nende riikide tegelikud valitsused teinud omalt poolt kõik, et "olukorda riigis stabiliseerida". Relvalaadung, pisike bakter, veepuudus... Kusjuures NG pealt oli detsembris mingi saatesari, mis näitas, kuidas on kõrbeelanikud tuhandeid aastaid tagasi vee maapõuest kätte saanud ka siis, kui pole mingit alust arvata, et seda seal on. Aga... aastatuhandete jooksul kogutud teadmisi on "tänapäeva teadusel" võimalik ümber lükata igasuguste müütide ja "inimeste harimisega". 

Vat sellepärast jäingi magama väga kurvana ja nägin und. Und, mille tegelik tähendus kooris end lahti nagu kuivav sibul köögilaual.

Palun meile kõigile mõistust, arukust ja tarkust. Südamehäälele lisaks muidugi.

Jälle kooli

Jee, tegin täna esimese tunni peale vaheaega. Äkki ma oleks pidanud ikka õpetajaks kunagi õppima? Ma tõesti ootasin neid lapsi tundi ja kui tead, mida seal ka nendega ette võtad, mis neid aitaks, siis on lausa lust! Seekord siis 3 tüdrukut ja 1 poiss, ikka need, kes tavaliselt. Kiitsid, et täna said oma õpetaja konsultatsioonis hästi aru ja kõik on ok. Kui siis ülesandeid lahendama hakkasime, siis nii hästi polnud. Ja neiljapäeval peavad tegema järeltöö protsentülesannetega kontrolltööle! Egas' midagi- harjutasime vanu asju ja tegime kodused ülesanded ära. Tegelikult olid need kodused päris rasked ja isegi mind panid paaris kohas hetkeks mõtlema. Homme jätkame.

Võiolla ootasin seda tundi ka seetõttu, et eile pani mind mõtlema O-i robootikaringi õpetaja herr Pukk, kes lasi minu lapse koos tema sõbraga tunnist ära peale 15 minutit. Lapse sõnul õpetaja neile mingit ülesannet ei esitanud, andis lihtsalt roboti ja ütles, et ehitage midagi. Ja vahel ei ütlevat herr Pukk ei tere ega head-aegagi. Küll aga jagab alati laetud akusid, et iseseisvalt valmistatud masinad ikka liiguksid (mis on kena). Lapsed otsustasid, et tulevad siis parem koju, talvine väsimus ka nahavahel (juba esimesel koolipäeval peale vaheaega). Ja siis tekkis mul küsimusi. Ja nördimus. Siis väike viha. Ning sealt edasi tahtsin jälle maailma parandamise kallale asuda. Seega: kas laste ringide juhendajad peaksid olema kuidagi lastega hakkama saamiseks koolitatud või vähemalt huvitatud lastega tegelemisest? Kui lähen tema ringi uurima, mis toimub, siis kas teen õigesti? Kas peaksin arutama seda muret kellegagi koolist? Kas see olen jälle mina, kes pöördub kooli poole, sest tundub, et lastega tegelev inimene ei ole sellest tegevusest ise vaimustatud? Ja mis saab siis, kui ma küsin sellise ringi tegevuskava- kas see on olemas ja kui pole, kas see peaks olema olemas? Ja kuhu lapsed peavad jõudma ses ringis õppimisega?

Ehk tekkis O-l probleem seetõttu, et nüüd on meil kodustatud robot olemas ning tunni ajaga ei tee poisid ka kahekesi sellega midagi suurt ära. Esimene tund läheb ikka arvutist teiste tehtut uurides, siis aeg selleks, et välja mõelda, missuguseid süsteeme peaks ning saab Lego robotiga teha ning alles siis läheb klotside otsimiseks ning ehitamiseks. Lisaks veel aeg programmeerimiseks.

Nii. Homme on mul jälle tund ja mul on selleks ettevalmistused tehtud. Ja ma väga loodan, et kord mõjub see laste teadmistele ja sealkaudu hinnetele hästi. Ja see omakorda teeb neid veidikene õnnelikumaks.

Kokkamisblogidetuhin aasta esimesel reedel

Head uut aastat!

2013 aasta esimesel reedel peale tööd ja pealejõulukuuse toast väljaviskamist tundsin, et nüüd tahaks normaalsesse elurütmi tagasi- ilma seapraadide ja hapukapsasteta.

Seega olen juba paar tundi silmadega toidublogide retsepte ahminud, ühe keeksi valmis küpsetanud, ühe pirukataigna külmikusse torganud (näljahäda puhuks nädalavahetusel), ühe söögikoha nimega Drink Baar vanalinnas külastatavate hulka lahterdanud (kus pidavat oloema parem inglise hommikusöök kui Inglismaal), proovinud ära naabrinaise kingitud chillikakao (väga kosutav), teinud mehele teed ja maitsnud perega keeksi (ei olnud kõige parem retsept).

Ja tahan need esmamainitud head toidublogid siia bloggi ka kinnitada, et näljahetkel oleks kiire ligipääs headele ja proovitud retseptidele. Seega panen nad seinale eraldi jaotusse Toiduklubi.

Kuna keeks oli tänase vihmase ja udutava ilma sarnaselt natuke nätske ja natuke liiga lääge, siis keskendusin väärtuslikule, mis blogidest kõlama jäi:

1) kohvile piima vahustades võib vahustaja puudumisel teha nii, et kuumutad piima (kuid ei lase keema), siis valad selle presskohvikannu ning sopsutad pressiga üles-alla kuni saad tihke vahu. Sellist õige kuumusega piima vahustades tekib homogeenne vaht, mis ei vaju kokku ka tassi ümber villides ning kohv peaks jääma kenasti kihiti piimaga

2) värsket pastat tasub proovida ise teha ja polevatki nii keeruline. Kas kellelgi on masinat laenata, et saaks proovida?

Kui ilmad kohe ei parane, siis homne esimene käik linnas on Stockasse currypastasid ostma, sest vürtsid on ainsad, mis hetkel selle inetu-ilma perioodi kerele talutavamaks teevad (jää-)jooksu ja ujumise kõrval.

Ilmselt pean laupäeval natukeseks tööle minema, sest esmaspäevaks on vaja teatud asjad korda ajada. Aga nii nagu aasta esimesel nädalal nii kogu aasta läbi :)