Ei saa ma seda kirja panemata jätta.
Läksin jälle Statoili teenindusjaama autot pesema. Eesmärgiga auto PUHTAKS saada. Nii lihtne eesmärk. Autopesu peaks selle selgelt sõnastatud eesmärgi ju kindlasti täitma.
Siinkohal pean vahemärkusen ära mainima, et teenuste arendajana tean ma, et teenuste parem sihtrühmale ja nende vajadustele kohandamine annab vahel paremaid tulemusi. Olin teenindajaga kohtudes ennast ette valmistanud infotahvli abil, et vältida eelmise korra kordumist ning palusin hõbepesu ja lisaleotust, et kindla peale minna. Ja teenindaja suutis mind jälle üllatada!
- Äkki soovite ka lisasurvet?
- Ei oska soovida.?
- See teeb auto puhtamaks.
- Kas te siis muidu niristate vett auto peale?
- Muhahaa!
Lisasurvet????
Wednesday, March 12, 2014
Augustifilm märtsis
Läksin eile kinno lihtsalt sellepärast, et pole ammu käinud. Tegelikult sellepärast ka, et paar töökaaslast käisid vaatamas Wall Streeti hunti ja leidsid selle väga hea filmi olevat. Helistasin oma kallile õeksele, ja kutsusin oma meest kaasa, aga õeke arvas, et WSH on ikka räige ja ma ei peaks sinna oma kinoinvesteeringut küll tegema ja mees arvas, et kodu on ikka parem paik kui kino. Seega kasutasin siis võimalust minna üksi ja teha täpselt see valik, mis kinokassa ees pähe tuleb. Ja siis tuli mulle meelde, et üks meie küla eit käis eelmisel (või oli see juba üle-eelmisel) nädalal vaatamas Augustikuu: Osage county't ja soovitas seda oma blogis soojalt kui kaunistamata juveeli.
Jah, ilustamata (loe: meikimata) inimesed olid tõepoolest head vaadata. Aga. Mina tulin kinost ära tõeliselt kurvana. Sest tundsin ära neid olukordi, mille eest püüan oma peret kaitsta, mida olen näinud ühes naabriperes korduvalt ning milles ma ei leia (veel) seda ilu, mida teised. Lühidalt on asi selles, et leidsin (jälle), et mulle ei meeldi valed, aga tõed, mis on väljaöeldult teisi haavavad ja kõike ruineerivad, mulle ka ei meeldi.
Mulle ei meeldi ka suure hoolitsuse näitamine vaid siis, kui endale sobib, mitte siis, kui teistel seda vaja on. Ja mulle ei meeldi see, kui öeldakse, et vanad naised on koledad :)
Film tõi need, ka osadesse Eesti peredesse juurdunud, valusad asjad välja:
- hoolimise vaid äärmisel vajadusel (kui siiski),
- murede uputamise erinevatesse ainetesse,
- rääkimise ebaolulistel teemadel (siis, kui oleks võimalus ja tõeline vajadus arutada "päris" mälestusi ja muresid),
- lähedaste jagamise väärtuslikeks ja mitteväärtuslikeks, nende allasurumise ja
- valusad valed, millega elatakse ja lepitakse, aga ei suudeta andestada.
Kus leida oskus ja tasakaal, et puhta pinna (ehk kauni elu) all hulpivat soppa vähemaks jääks? Kas otsekohene valus (egoistlik) ausus on tegelikult ausus või hoopis egoism ja empaatia puudumine? Või eristame neid asju alles teatud kogemuste ja vanuse kasvades? Kas valusaid teemasid võib tõstatada brutaalselt (mõne meelest ausalt) või peaks kasutama selleks (inimese kasvamise ja arenguga kaasnevat) alalhoidlikkust ning empaatiavõimet?
See film kõnetas mind küll, teemad olid kuidagi... puudutavad. Pole meiegi suguselts vaba saladustest ja erinevatel põhjustel hoolimatusest, sõltuvustest ja pea liiva alla panemisest. Rääkimata sellest, et kunagi ei saa kindel olla, kus asuvad ning mis seisus on su lapsed ja teised lähedased siis, kui sul on neid haigustes ja hädades väga-väga vaja.
Hoidkem kokku!
PS! Ma lähen ja vaatan selle Wall Streeti hundi ka ära. See ei olegi noorte ja rasedate naiste film ;) Vaadata tuleb lõpuni.
Jah, ilustamata (loe: meikimata) inimesed olid tõepoolest head vaadata. Aga. Mina tulin kinost ära tõeliselt kurvana. Sest tundsin ära neid olukordi, mille eest püüan oma peret kaitsta, mida olen näinud ühes naabriperes korduvalt ning milles ma ei leia (veel) seda ilu, mida teised. Lühidalt on asi selles, et leidsin (jälle), et mulle ei meeldi valed, aga tõed, mis on väljaöeldult teisi haavavad ja kõike ruineerivad, mulle ka ei meeldi.
Mulle ei meeldi ka suure hoolitsuse näitamine vaid siis, kui endale sobib, mitte siis, kui teistel seda vaja on. Ja mulle ei meeldi see, kui öeldakse, et vanad naised on koledad :)
Film tõi need, ka osadesse Eesti peredesse juurdunud, valusad asjad välja:
- hoolimise vaid äärmisel vajadusel (kui siiski),
- murede uputamise erinevatesse ainetesse,
- rääkimise ebaolulistel teemadel (siis, kui oleks võimalus ja tõeline vajadus arutada "päris" mälestusi ja muresid),
- lähedaste jagamise väärtuslikeks ja mitteväärtuslikeks, nende allasurumise ja
- valusad valed, millega elatakse ja lepitakse, aga ei suudeta andestada.
Kus leida oskus ja tasakaal, et puhta pinna (ehk kauni elu) all hulpivat soppa vähemaks jääks? Kas otsekohene valus (egoistlik) ausus on tegelikult ausus või hoopis egoism ja empaatia puudumine? Või eristame neid asju alles teatud kogemuste ja vanuse kasvades? Kas valusaid teemasid võib tõstatada brutaalselt (mõne meelest ausalt) või peaks kasutama selleks (inimese kasvamise ja arenguga kaasnevat) alalhoidlikkust ning empaatiavõimet?
See film kõnetas mind küll, teemad olid kuidagi... puudutavad. Pole meiegi suguselts vaba saladustest ja erinevatel põhjustel hoolimatusest, sõltuvustest ja pea liiva alla panemisest. Rääkimata sellest, et kunagi ei saa kindel olla, kus asuvad ning mis seisus on su lapsed ja teised lähedased siis, kui sul on neid haigustes ja hädades väga-väga vaja.
Hoidkem kokku!
PS! Ma lähen ja vaatan selle Wall Streeti hundi ka ära. See ei olegi noorte ja rasedate naiste film ;) Vaadata tuleb lõpuni.
Thursday, March 6, 2014
Kogu maailma ilu ja hea
on tegelikult olemas olenemata sellest, kes on võimul, kel on nälg, miks haigused tekivad, kellel on õigus jne. Minu hinge on juba aegamisi suutnud juuri ajada mingi hirm sõja ja kaose eest. Loen praegu peaaegu iga päev inimeste šeeringuid FB-s ja mõtlen, et kui palju me külvame negatiivset jagades vaid selliseid uudiseid. (Kuigi just nende uudiste pärast ma neid loengi :) ) Ma ei taha seda hirmu endasse ning ma ei usu sõjasse siin pinnal. Sellepärast tule ja vaata korraks ilusat, mis ei kanna poliitilist maiku, mis ei ole meie kontrolli all ja mida sõda ei mõjuta kunagi: Video siin.
Tuesday, March 4, 2014
Tuunin tolerantsust
Ilmselt on küll mage ja imal sellest siia peidukasse kirjutada, aga ma ei taha jääda hambusse FB napakatele.
Nimelt on Jansu eile FB lehel jaganud pilti alasti naisest Liivalaia tänaval kohtumaja juures ja keegi selle "ära andnud" kui mittesobiva. Ilmselt oli ka põhjus selle postituse juures kirjas:
Seega tegi A uue katse, seekord jagades lehes ilmunud nupukest (vaata siin) ja kurtes:
Eilse päeva kulgemised tekitasid palju mõtteid . Palun kui te minu postitused ei meeldi,siis seal on Block nupp ja võite mind julgelt sõbralistist välja jätta. See kergendab ja teeb ruumi uutele tulijatele !!!!! Mitmed nimetasid mind ebaeetilisteks,kui ma postitasin palja naisega pildi Liivalaia tänaval see naine seal on minu silmis palju elutervema ning elujaatavam kui kümmekond teiesugust,kes istute oma kookonis nagu siidiussikesed. ning kommenteerite siis kui midagi on teie hinge riivanud millal oled sa kommenteerinud ja andnud tagasi-sidet kui midagi on hästi ?????
Ma ei soovi ning ma ei pea oleme samas orkestris "vingu-viiulitega"
Seal pildil oli tabavalt väljatoodud inimkeha puude taustal just puu-element on see mis idafilosoofia järgi on seotud meie närvisüsteemi ning maksa-ning sapiga see tõi välja teie nõrgad punktid . seekord panen ma teile diagnoosi te ei oska maailma näha avaramalt ning teid valdab depressioon just puu-element on just sellega seotud. puu-element on ka seotud otsustusvõimega ( sapi-tasand) ja paljas inimkeha puhul on tegemist maa-elemendiga naudingud ja rõõm meie kulgemisest on märksõnadeks ning oskus lõdvestuda kuidas on teie rüht ning hoiak ning see on samuti seotud puu-maa suhtega kui elujaatavad te igapäeva elus olete
te kõnnite tänavatel küürus ning mossis ja püüdke leida elujaatav hoiak,mitte aga ärge mängige igapäev seda "vinguviiulit"
Ja siis kaagutas juba paar inimest kaasa, kuidas Eestis kõik vinguvad ja virisevad, õhk on paks ja olla ei saa. Minu vererõhk tegi ühesuunalise hüppe kõrgustesse- kes siin viriseb? Kui ei meeldi siin, minge ja olge seal, kus meeldib! Nii lihtne see ju ongi ja pole vaja seda ometi kusagile hõõruda! Maks ja sapp on toredad asjad meditsiini seisukohast, aga seostada neid teemaga, kus pakub nalja ilmselgelt mingi häire all kannatava inimese alastus kui õues on 4-5 soojakraadi, tundub aga ikka väga imelik.
Ma tean ilmselt, mis sa nüüd mulle öelda tahtsid :D
Jah, kui mulle ei meeldi, siis ma ei loe kogu seda jama ja pilti ka ei vaata. Ja siia kirjutan ikka seda, mis parasjagu painab.
Nimelt on Jansu eile FB lehel jaganud pilti alasti naisest Liivalaia tänaval kohtumaja juures ja keegi selle "ära andnud" kui mittesobiva. Ilmselt oli ka põhjus selle postituse juures kirjas:
Seega tegi A uue katse, seekord jagades lehes ilmunud nupukest (vaata siin) ja kurtes:
Eilse päeva kulgemised tekitasid palju mõtteid . Palun kui te minu postitused ei meeldi,siis seal on Block nupp ja võite mind julgelt sõbralistist välja jätta. See kergendab ja teeb ruumi uutele tulijatele !!!!! Mitmed nimetasid mind ebaeetilisteks,kui ma postitasin palja naisega pildi Liivalaia tänaval see naine seal on minu silmis palju elutervema ning elujaatavam kui kümmekond teiesugust,kes istute oma kookonis nagu siidiussikesed. ning kommenteerite siis kui midagi on teie hinge riivanud millal oled sa kommenteerinud ja andnud tagasi-sidet kui midagi on hästi ?????
Ma ei soovi ning ma ei pea oleme samas orkestris "vingu-viiulitega"
Seal pildil oli tabavalt väljatoodud inimkeha puude taustal just puu-element on see mis idafilosoofia järgi on seotud meie närvisüsteemi ning maksa-ning sapiga see tõi välja teie nõrgad punktid . seekord panen ma teile diagnoosi te ei oska maailma näha avaramalt ning teid valdab depressioon just puu-element on just sellega seotud. puu-element on ka seotud otsustusvõimega ( sapi-tasand) ja paljas inimkeha puhul on tegemist maa-elemendiga naudingud ja rõõm meie kulgemisest on märksõnadeks ning oskus lõdvestuda kuidas on teie rüht ning hoiak ning see on samuti seotud puu-maa suhtega kui elujaatavad te igapäeva elus olete
te kõnnite tänavatel küürus ning mossis ja püüdke leida elujaatav hoiak,mitte aga ärge mängige igapäev seda "vinguviiulit"
Ja siis kaagutas juba paar inimest kaasa, kuidas Eestis kõik vinguvad ja virisevad, õhk on paks ja olla ei saa. Minu vererõhk tegi ühesuunalise hüppe kõrgustesse- kes siin viriseb? Kui ei meeldi siin, minge ja olge seal, kus meeldib! Nii lihtne see ju ongi ja pole vaja seda ometi kusagile hõõruda! Maks ja sapp on toredad asjad meditsiini seisukohast, aga seostada neid teemaga, kus pakub nalja ilmselgelt mingi häire all kannatava inimese alastus kui õues on 4-5 soojakraadi, tundub aga ikka väga imelik.
Ma tean ilmselt, mis sa nüüd mulle öelda tahtsid :D
Jah, kui mulle ei meeldi, siis ma ei loe kogu seda jama ja pilti ka ei vaata. Ja siia kirjutan ikka seda, mis parasjagu painab.
Sunday, March 2, 2014
Unes, õnneks ainult unes. Või kahjuks ainult unes?
Ma olen Itaalias. Soe on! Algust ei mäleta, aga elan ma oma perega kahekordses kortermajas, mille lõunapoolses küljes on mingi vall, mis peidab maja parempoolset külge keskpäevase lõõmava päikese eest. Maja tagant läheb tänav, kustkaudu olen teel. Mingil arusaamatul põhjusel pole mul midagi arvestatavat üll ega plätusidki jalas, aga käes on tumesinine käterätt.
Sel tänaval on mingi maja, milles kahest välisuksest sisenedes on arstiruumid. Itaallased, kes tavaliselt valjuhäälselt end väljendavad, on neis ruumides suht vaiksed, vaid jutukõmin torkab kõrva. Rahvast on hämaras räpases ootesaalis (nagu ikka Itaalia vanades hoonetes on inimestele mõeldud ruumid avarad ja kõrged) palju, enamasti vaesemad ja meesterahvad, aga alandlikud. Mul on pissihäda, tean, et seal peab kusagil wc olema, otsin silmadega ust. Dziizaz, ma olen ju paljas! Torman välja ja tõmban endale rätiku ümber, nagu siis kui saunast tuled. Lähen tagasi hoonesse. Ühe käidava ukse taga ongi otsitav ruum. Aga see on umbes 30m pikk, mille äärtes on korrapäraselt augud ja jalajäljed. Mul läheb häda üle. Mees, kes seal korda peab teatab, et kõik on ok, aga paljajalu on vist natuke nadi. Tõesti hea tähelepanek!
Lähen välja tagasi. Astun edasi, meel läheb kurvaks nagu mul vahel ikka läheb, lihtsalt lambist ja väga sügavale auku. Teisel pool tänavat on kitsas lumivalge, kõrgusesse pürgiv rokokoo-kaunistustega, natuke kirikusarnane maja. Päike paistab otse fassaadile. Esiukse kõrval on suur kaaraken, mis on avatud. Sees paistab totaalne nõia-elamine. Vaatan sisse, sest see on uudishimu-äratav, isegi raskemeelsele. Seest kostab falsetil leelotav meesterahva hääl midagi sellist, et: "Kes seal tatsub, kes mu katust katsub?" Mul on ikka kohtuavalt alla-nulli tuju ja ma ei vasta midagi. Ilmub aknale väikest kasvu meesterahvas, õlgadeni lokkis juustega, ühe silmaga, teise kohal ongi lihtsalt kinnikasvanud õmblustega auk. Hakkan lahinal nutma. Ta on kaastundlik, tuleb välja, lähme minu juurde koju tagasi. Mingi arusaamatu abistamisvajaduse pärast hakkab tema meie kodus koristama, mina lähen I-ga välja, ilmselt juba riietatuna, sest olemine on normaalsem. I kaob kusagile ära, käin sealsamas ümbruses ringi, tuju paraneb.
Kohtan kusagil nurgapealses apteegis vana klassiõde Ingridit. Temaga jõuame uuesti valge nõiamajakeseni. Lokkis juustega ühesilmne sõbralik nõid on jälle kodus ja pakub meile... ei midagi muud kui värskelt valmistatud ussiliha. No ausalt, maitseb hästi, konsistents nagu kala ja kanaliha vahepealne, natuke krõmpsuv. Kiidame ja läheme edasi.
Teisel pool teed on 12-15 inimest, kes, lauldes koorilaule, majaesist korrastavad. Olin just Ingridile ette laulnud oma lemmikteost, mida meie kooris laulame. Nüüd siis ühinesime sama lauluga selle kooriga. Oli hinge ülistav, aitab alati kõike harmoniseerida.
Nüüd on auk selles kohas tegutsemises, küll aga liigun samal maal ja oma päriselu töökaaslastega kusagile ekskursioonile Itaalias.
Koht on väike, aga kõik on nagu mingi eelmise sajandi alguses. Linn ise on kindluslinn, tee meie ööbimiskohani viib muld-teed mööda väikeses vanas bussis. Paremat kätt jääb kõrge kindlusmüür, mille kohal kõrgub loss, või kompleks.Müürid on paksult taimi täis kasvanud, rohelised, maalilised. Müüri alguses on seinapaljand, milles on kõigepealt palju makaake, kes bussi jõllitavad. Natukese aja pärast paistab teine paljand, millel peesitavad imelikult suurte ümmarguste silmadega lõvid, kes ka meid jälgivad.
Vasakut kätt on madal teed ääristav müür, selle taga heinamaad, maamajad. Ühes kohas heinamaal müüri lähedal on kartulikoorekarva pikkade ja kahuste juustega umbes 10-aastane tütarlaps, kes püüab tõsimeeli ilmselt koeraga ratsutama õppida. Nimelt üritab ta pikutava punakat karva kitsaninalise hurda selga ronida ja sikutab teda turjakarvadest püsti tõusma. Vaatepilt on maaliline, aga valulik
Elame hotellis keset seda väikest linna. Kõik lõhnab nagu Itaalias ikka. Hotellil on mitu sissepääsu. Ja kusagil käime ka ekskurseerimas. Mäletan aga, et pidin kiiresti oma hotellituppa jõudma ja fuajee oli rahvast täis. Ka umbvana lift koos liftimehega ei olnud üldse ligipääsetav. Seega torman välja ja sisenen teisest uksest, kus on baar. Kohvi lõhn, sigaretilõhn, vana baarimööbel, natuke rasvaseks tõmbunud raske puitmööbel, baarilett keset piklikku ruumi nagu valvur, äärtes istumiskohad. Kiire on. Püüan joosta baariletist mööda, aga see on nii madal, et pean end maadligi hoidma. Mõtlen, et kas see on tõesti nii vana, ajast, mil inimesed veel väga lühikesed olid. Ühes aknaäärses lauas istub heledate lokkis juustega alla kolmekümnene naine tavalistes euroopalikes suveriietes, tema vastus väike tüdruk, nad söövad nao ja kahvliga. Baarman tuleb, kaasas mees, kellel on seljas jämedakoelisest kangast hallikaks pestud valge päevasärk ja viigipüksid, käes portfell. Ma tean, et see on lendur. Aga tema särgi seljatagune pälvib tähelepanu. Nimelt oli selja keskosast alates alumine pool flanellist ja ülemise külge nööbitav. Kas selliseid särke tõesti on kunagi tehtud? Baarman tahab teha head ja sobitab mehe istuma valgete lokkis juustega ilusa naise ja tema lapse lauda :)
Midagi oli veel. Detailid on juba kadunud. Ma olin Itaalias! Seal oli soe! Kui esteetiliselt nauditavad on klassikaline proportsioonides detailiderohke ümbrus, kujundatud ehitised, ajahamba puretud müürid, lõhnad, mis kõike seda täiendavad!
Aga väljas on lumesadu ja täna on kodune pühapäev. Pannkoogihommik.
Sel tänaval on mingi maja, milles kahest välisuksest sisenedes on arstiruumid. Itaallased, kes tavaliselt valjuhäälselt end väljendavad, on neis ruumides suht vaiksed, vaid jutukõmin torkab kõrva. Rahvast on hämaras räpases ootesaalis (nagu ikka Itaalia vanades hoonetes on inimestele mõeldud ruumid avarad ja kõrged) palju, enamasti vaesemad ja meesterahvad, aga alandlikud. Mul on pissihäda, tean, et seal peab kusagil wc olema, otsin silmadega ust. Dziizaz, ma olen ju paljas! Torman välja ja tõmban endale rätiku ümber, nagu siis kui saunast tuled. Lähen tagasi hoonesse. Ühe käidava ukse taga ongi otsitav ruum. Aga see on umbes 30m pikk, mille äärtes on korrapäraselt augud ja jalajäljed. Mul läheb häda üle. Mees, kes seal korda peab teatab, et kõik on ok, aga paljajalu on vist natuke nadi. Tõesti hea tähelepanek!
Lähen välja tagasi. Astun edasi, meel läheb kurvaks nagu mul vahel ikka läheb, lihtsalt lambist ja väga sügavale auku. Teisel pool tänavat on kitsas lumivalge, kõrgusesse pürgiv rokokoo-kaunistustega, natuke kirikusarnane maja. Päike paistab otse fassaadile. Esiukse kõrval on suur kaaraken, mis on avatud. Sees paistab totaalne nõia-elamine. Vaatan sisse, sest see on uudishimu-äratav, isegi raskemeelsele. Seest kostab falsetil leelotav meesterahva hääl midagi sellist, et: "Kes seal tatsub, kes mu katust katsub?" Mul on ikka kohtuavalt alla-nulli tuju ja ma ei vasta midagi. Ilmub aknale väikest kasvu meesterahvas, õlgadeni lokkis juustega, ühe silmaga, teise kohal ongi lihtsalt kinnikasvanud õmblustega auk. Hakkan lahinal nutma. Ta on kaastundlik, tuleb välja, lähme minu juurde koju tagasi. Mingi arusaamatu abistamisvajaduse pärast hakkab tema meie kodus koristama, mina lähen I-ga välja, ilmselt juba riietatuna, sest olemine on normaalsem. I kaob kusagile ära, käin sealsamas ümbruses ringi, tuju paraneb.
Kohtan kusagil nurgapealses apteegis vana klassiõde Ingridit. Temaga jõuame uuesti valge nõiamajakeseni. Lokkis juustega ühesilmne sõbralik nõid on jälle kodus ja pakub meile... ei midagi muud kui värskelt valmistatud ussiliha. No ausalt, maitseb hästi, konsistents nagu kala ja kanaliha vahepealne, natuke krõmpsuv. Kiidame ja läheme edasi.
Teisel pool teed on 12-15 inimest, kes, lauldes koorilaule, majaesist korrastavad. Olin just Ingridile ette laulnud oma lemmikteost, mida meie kooris laulame. Nüüd siis ühinesime sama lauluga selle kooriga. Oli hinge ülistav, aitab alati kõike harmoniseerida.
Nüüd on auk selles kohas tegutsemises, küll aga liigun samal maal ja oma päriselu töökaaslastega kusagile ekskursioonile Itaalias.
Koht on väike, aga kõik on nagu mingi eelmise sajandi alguses. Linn ise on kindluslinn, tee meie ööbimiskohani viib muld-teed mööda väikeses vanas bussis. Paremat kätt jääb kõrge kindlusmüür, mille kohal kõrgub loss, või kompleks.Müürid on paksult taimi täis kasvanud, rohelised, maalilised. Müüri alguses on seinapaljand, milles on kõigepealt palju makaake, kes bussi jõllitavad. Natukese aja pärast paistab teine paljand, millel peesitavad imelikult suurte ümmarguste silmadega lõvid, kes ka meid jälgivad.
Vasakut kätt on madal teed ääristav müür, selle taga heinamaad, maamajad. Ühes kohas heinamaal müüri lähedal on kartulikoorekarva pikkade ja kahuste juustega umbes 10-aastane tütarlaps, kes püüab tõsimeeli ilmselt koeraga ratsutama õppida. Nimelt üritab ta pikutava punakat karva kitsaninalise hurda selga ronida ja sikutab teda turjakarvadest püsti tõusma. Vaatepilt on maaliline, aga valulik
Elame hotellis keset seda väikest linna. Kõik lõhnab nagu Itaalias ikka. Hotellil on mitu sissepääsu. Ja kusagil käime ka ekskurseerimas. Mäletan aga, et pidin kiiresti oma hotellituppa jõudma ja fuajee oli rahvast täis. Ka umbvana lift koos liftimehega ei olnud üldse ligipääsetav. Seega torman välja ja sisenen teisest uksest, kus on baar. Kohvi lõhn, sigaretilõhn, vana baarimööbel, natuke rasvaseks tõmbunud raske puitmööbel, baarilett keset piklikku ruumi nagu valvur, äärtes istumiskohad. Kiire on. Püüan joosta baariletist mööda, aga see on nii madal, et pean end maadligi hoidma. Mõtlen, et kas see on tõesti nii vana, ajast, mil inimesed veel väga lühikesed olid. Ühes aknaäärses lauas istub heledate lokkis juustega alla kolmekümnene naine tavalistes euroopalikes suveriietes, tema vastus väike tüdruk, nad söövad nao ja kahvliga. Baarman tuleb, kaasas mees, kellel on seljas jämedakoelisest kangast hallikaks pestud valge päevasärk ja viigipüksid, käes portfell. Ma tean, et see on lendur. Aga tema särgi seljatagune pälvib tähelepanu. Nimelt oli selja keskosast alates alumine pool flanellist ja ülemise külge nööbitav. Kas selliseid särke tõesti on kunagi tehtud? Baarman tahab teha head ja sobitab mehe istuma valgete lokkis juustega ilusa naise ja tema lapse lauda :)
Midagi oli veel. Detailid on juba kadunud. Ma olin Itaalias! Seal oli soe! Kui esteetiliselt nauditavad on klassikaline proportsioonides detailiderohke ümbrus, kujundatud ehitised, ajahamba puretud müürid, lõhnad, mis kõike seda täiendavad!
Aga väljas on lumesadu ja täna on kodune pühapäev. Pannkoogihommik.
Subscribe to:
Posts (Atom)