Ma olen Itaalias. Soe on! Algust ei mäleta, aga elan ma oma perega kahekordses kortermajas, mille lõunapoolses küljes on mingi vall, mis peidab maja parempoolset külge keskpäevase lõõmava päikese eest. Maja tagant läheb tänav, kustkaudu olen teel. Mingil arusaamatul põhjusel pole mul midagi arvestatavat üll ega plätusidki jalas, aga käes on tumesinine käterätt.
Sel tänaval on mingi maja, milles kahest välisuksest sisenedes on arstiruumid. Itaallased, kes tavaliselt valjuhäälselt end väljendavad, on neis ruumides suht vaiksed, vaid jutukõmin torkab kõrva. Rahvast on hämaras räpases ootesaalis (nagu ikka Itaalia vanades hoonetes on inimestele mõeldud ruumid avarad ja kõrged) palju, enamasti vaesemad ja meesterahvad, aga alandlikud. Mul on pissihäda, tean, et seal peab kusagil wc olema, otsin silmadega ust. Dziizaz, ma olen ju paljas! Torman välja ja tõmban endale rätiku ümber, nagu siis kui saunast tuled. Lähen tagasi hoonesse. Ühe käidava ukse taga ongi otsitav ruum. Aga see on umbes 30m pikk, mille äärtes on korrapäraselt augud ja jalajäljed. Mul läheb häda üle. Mees, kes seal korda peab teatab, et kõik on ok, aga paljajalu on vist natuke nadi. Tõesti hea tähelepanek!
Lähen välja tagasi. Astun edasi, meel läheb kurvaks nagu mul vahel ikka läheb, lihtsalt lambist ja väga sügavale auku. Teisel pool tänavat on kitsas lumivalge, kõrgusesse pürgiv rokokoo-kaunistustega, natuke kirikusarnane maja. Päike paistab otse fassaadile. Esiukse kõrval on suur kaaraken, mis on avatud. Sees paistab totaalne nõia-elamine. Vaatan sisse, sest see on uudishimu-äratav, isegi raskemeelsele. Seest kostab falsetil leelotav meesterahva hääl midagi sellist, et: "Kes seal tatsub, kes mu katust katsub?" Mul on ikka kohtuavalt alla-nulli tuju ja ma ei vasta midagi. Ilmub aknale väikest kasvu meesterahvas, õlgadeni lokkis juustega, ühe silmaga, teise kohal ongi lihtsalt kinnikasvanud õmblustega auk. Hakkan lahinal nutma. Ta on kaastundlik, tuleb välja, lähme minu juurde koju tagasi. Mingi arusaamatu abistamisvajaduse pärast hakkab tema meie kodus koristama, mina lähen I-ga välja, ilmselt juba riietatuna, sest olemine on normaalsem. I kaob kusagile ära, käin sealsamas ümbruses ringi, tuju paraneb.
Kohtan kusagil nurgapealses apteegis vana klassiõde Ingridit. Temaga jõuame uuesti valge nõiamajakeseni. Lokkis juustega ühesilmne sõbralik nõid on jälle kodus ja pakub meile... ei midagi muud kui värskelt valmistatud ussiliha. No ausalt, maitseb hästi, konsistents nagu kala ja kanaliha vahepealne, natuke krõmpsuv. Kiidame ja läheme edasi.
Teisel pool teed on 12-15 inimest, kes, lauldes koorilaule, majaesist korrastavad. Olin just Ingridile ette laulnud oma lemmikteost, mida meie kooris laulame. Nüüd siis ühinesime sama lauluga selle kooriga. Oli hinge ülistav, aitab alati kõike harmoniseerida.
Nüüd on auk selles kohas tegutsemises, küll aga liigun samal maal ja oma päriselu töökaaslastega kusagile ekskursioonile Itaalias.
Koht on väike, aga kõik on nagu mingi eelmise sajandi alguses. Linn ise on kindluslinn, tee meie ööbimiskohani viib muld-teed mööda väikeses vanas bussis. Paremat kätt jääb kõrge kindlusmüür, mille kohal kõrgub loss, või kompleks.Müürid on paksult taimi täis kasvanud, rohelised, maalilised. Müüri alguses on seinapaljand, milles on kõigepealt palju makaake, kes bussi jõllitavad. Natukese aja pärast paistab teine paljand, millel peesitavad imelikult suurte ümmarguste silmadega lõvid, kes ka meid jälgivad.
Vasakut kätt on madal teed ääristav müür, selle taga heinamaad, maamajad. Ühes kohas heinamaal müüri lähedal on kartulikoorekarva pikkade ja kahuste juustega umbes 10-aastane tütarlaps, kes püüab tõsimeeli ilmselt koeraga ratsutama õppida. Nimelt üritab ta pikutava punakat karva kitsaninalise hurda selga ronida ja sikutab teda turjakarvadest püsti tõusma. Vaatepilt on maaliline, aga valulik
Elame hotellis keset seda väikest linna. Kõik lõhnab nagu Itaalias ikka. Hotellil on mitu sissepääsu. Ja kusagil käime ka ekskurseerimas. Mäletan aga, et pidin kiiresti oma hotellituppa jõudma ja fuajee oli rahvast täis. Ka umbvana lift koos liftimehega ei olnud üldse ligipääsetav. Seega torman välja ja sisenen teisest uksest, kus on baar. Kohvi lõhn, sigaretilõhn, vana baarimööbel, natuke rasvaseks tõmbunud raske puitmööbel, baarilett keset piklikku ruumi nagu valvur, äärtes istumiskohad. Kiire on. Püüan joosta baariletist mööda, aga see on nii madal, et pean end maadligi hoidma. Mõtlen, et kas see on tõesti nii vana, ajast, mil inimesed veel väga lühikesed olid. Ühes aknaäärses lauas istub heledate lokkis juustega alla kolmekümnene naine tavalistes euroopalikes suveriietes, tema vastus väike tüdruk, nad söövad nao ja kahvliga. Baarman tuleb, kaasas mees, kellel on seljas jämedakoelisest kangast hallikaks pestud valge päevasärk ja viigipüksid, käes portfell. Ma tean, et see on lendur. Aga tema särgi seljatagune pälvib tähelepanu. Nimelt oli selja keskosast alates alumine pool flanellist ja ülemise külge nööbitav. Kas selliseid särke tõesti on kunagi tehtud? Baarman tahab teha head ja sobitab mehe istuma valgete lokkis juustega ilusa naise ja tema lapse lauda :)
Midagi oli veel. Detailid on juba kadunud. Ma olin Itaalias! Seal oli soe! Kui esteetiliselt nauditavad on klassikaline proportsioonides detailiderohke ümbrus, kujundatud ehitised, ajahamba puretud müürid, lõhnad, mis kõike seda täiendavad!
Aga väljas on lumesadu ja täna on kodune pühapäev. Pannkoogihommik.
No comments:
Post a Comment