Kalle Komplekt

Pean selle kirja panema, sest see ON naljakas.
Arutasime Olksiga mingi filmi üle ja ta tõi mulle mingi sündmuse ajel näite "sellest raamatust- Kalle Komplekt". Ma ikka tükk aega mõtlesin., mis raamat see on :)

Oksakääridega otse silma

Issand jumal, põrgatasin oksakäärid eile aias otse silma. Õnneks kannan ma prille, mis kaitsesid esmase löögijõu eest ning seega sain haava parema silmalau peale. Mis on kole küll, aga mitte enam ohtlik. Prillid jäid terveks. Tegelikult on ikka asi nii, et oksakäärid tegid säärase trajektoori ainult tänu mu enda lollusele- hakkasin vaierist südamikuga pesunööri oksakääridega lõikama, sest ei viitsinud minna näpade järgi tuppa.

Promises

Juunikuu saab läbi kohe-kohe ja mul on terve nimekiri asjadest, mida teha tuleks, enne kui juulikuu kohal on.
Ja kui ma nüüd kaine pilguga neid asju nimekirjas vaatasin, siis pole ükski neist, mida tegemata EI võiks jätta :) Kirja jäävad:

• Homme teen talveks maasikad külmikusse. Seega- turule ja vann kaasa!
• kohe hakkan sauna eesruumis remonti tegema. I promise myself.
• Täna istutan surnud kuldvihma asemel mingi teise nunnu puu, mis ei läheks välja ja õitseks kenasti kevadel-suvel.
• Homme-ülehomme shoppan ja ostan mikseri. Muid asju ka.
• Juba täna püüan naabrinaise Pirita paadiretkele kaasa meelitada, sest mul on mingid vautšerid, mille kehtivus on 30. juuni 2012a.

Ja oluline punkt muidugi jäi välja- et käin veel nädalakese tööl, enne kui lasen ilmadel soojemaks minna :)

Minu armsad luud

Just sellenimeline film eile telekast õhtul tuli ja jäin seda vaatama. Wikis: http://en.wikipedia.org/wiki/The_Lovely_Bones.  Et nägin suuremat osa filmist vaid tükati erinevate tegevuste nagu triikimine, Oliverile head-ööd soovimine, asjatamine, koristamine, vahel, siis ilmselt nägin vaid kauneimaid kohti, mis jätsid mulje väga hea teostusega ja fantaasiarikka teispoolsuse kirjeldustega. Loomulikult olid mul vahepeal pisarad silmis nii tegelase saatusest tulenevalt kui arvutigraafika kaunidusest. Enne päris lõppu jõudsin veel kiksil bussi peal järgi käia, sest ilm oli juba jaanipäevaselt pime (ca 24.00).
Ja autos ta ütles mulle, et Kajeli on surnud.
Jätsin auto teeveerde ning tõesti nutsin südamest. Jäi bussi alla. Kuidas küll??? Pole oluline. Lihtsalt üks suur ja samuti minu nähes kasvanud armas laps on surnud. 19-aastaselt!
Tulid meelde Kiku sünnipäevad, kus nad veel koos käisid. Kuidas Kajeli alati hirmus kõvasti ja palju naeris. Ja kuidas nad igasuguseid mänge tegid. Ja kuidas ühel Kiku sünnipäeval suure täispuhutava madratsi peal tähti ja virmalisi vaatasid septembri alguse pimedal ööl meie aias.
Mul on tõesti kahju. RIP, Kajeli.

Üks tsitaat, mille keegi pani FB-sse ja mis puudutab

"Nõustusin, sest tajun aega, ja aega on meil napilt. Aeg töötab meie vastu, aga mitte see ei tee mind murelikuks. Mind teeb murelikuks hoopis see, et ohutunne ei ole puudutanud rahvast. Meie väheste ajavarude, majandusvarude ja inimvarude juures tuleb eesmärgid määratleda selgesti, kõneleda otsekoheselt ja tegutseda külmavereliselt." (2. juulil 1992) Lennart Meri

Mina pole see, kes poliitikast midagi arvaks, aga tegelikult ju peaks seda tegema, kodanikuna oleme ise selle juhid valinud ja endid praegusesse olukorda lasknud viia.

Mul on siiralt kahju, et ma lihtsalt ei tea, mis suunas meil kõige õigem edasi liikuda oleks, et päris põhja ei langeks koos kogu EL-ga. Meeles mõlgub küll hulgi täiesti ebapopulaarseid asju, mida teha tuleks, kuid loomulikult ei taha ükski erakond neid ette võtta- kaotus üsna pea toimuvatel valimistel oleks garanteeritud. Kuid kes siis seisab meie oma riigi eest? Kas meie armsa riigi pikaldane põhjavajutamine erakondlike huvide kaitsel on eetiline? Kas pea liiva alla toppimine aitab? Pärast hea öelda- äh, ma ei mõelnud sel hetkel selgelt. Sest Eestis ei vastuta küll keegi ei oma sõnade ega tegude eest täie rauaga.

Ja millised siis ikkagi on Eesti majanduslikud eesmärgid ning kuidas on määratletud tee nende täitmisele?

Järg inglise keele saagale. The end?

Sain täna Noored Kooli noorelt õpetajalt nimega Kadi järgmise kirja:
Tere!

Olen teie poja inglise keele õpetaja V Suvekoolis ning kirjutan Teile, et anda veidi tagasisidet Oliveri kohta. Oliver oli esimestes tundides veidi pessimistlikult meelestatud ja ta ei suhtunud ülesannetesse väga positiivselt. See muutus aga väga kiirelt ning nüüd on ta tunnis väga aktiivne, tore ja innustab ka teisi tööd tegema. Tema inglise keele mõistmine on väga heal tasemel ja ka väljendusoskus on üsna hea. Mulle teeb väga head meelt, et ta peab meie klassiruumi reeglitest nii hästi kinni ja tuletab neid ka teistele meelde ning väga tore on näha, et ta aktiivselt kaasa teeb. 

Mul on väga hea meel, et saan Oliveri õpetaja olla, ta on väga tore ja tark poiss. Loodan väga, et ka temale suvekoolis meeldinud on. Homme teeme tunnis tagasisidet ning saadan lähipäevil ka täpsema tagasiside suvekooli ja tasemekaardistuste kohta.

Tegime suvekooli raames tundides ka pilte, mis hiljem mälestuseks osalejatele jääksin ja tänases tunnis tegid lapsed reklaamvideosid. Loodan, et teil ei ole midagi selle vastu, et Oliver piltide peale on jäänud. Saadan ka need lähipäevil Teie meililie.

Lugupidamisega, Kadi

Tänan Sind, Kadi. Usun millegipärast, et see pole stampkiri, sest ka Oliver on kõigega rahul ning õnnelik igal õhtul. No more comments.

Uduhommik

Tänane hommik V-s oli küll nagu Inglismaa reklaam: udulaam oli paks ning liikus kaunite voogudena justkui kerge uue aja vatitekk, mis üle poolsaare on visatud ja mida altpoolt nügitakse :)

Istutasin eile õhtul lõpuks lilletaimed tünnidesse silma rõõmustama ning kiirest ajast tingituna plastkasti kiduma jäänud astritaimed peenrasse. Ilmselt neile meeldis see udu hommikul kõige rohkem. Panin lillepeenrasse ka herned ja lillherned, kuigi leidsin juba vesiroti kaevanduskäike üsna hernerea lähedalt. Teadagi, et ka maa-alused loomad armastavad kiudainete ja proteiinirikkaid produkte. Seega jääb üle hoida vaid pöialt, et minu hernerida ei avastata väga kiiresti. Mutimullahunnikuid sel aastal veel polegi olnud, siiski ei julge hõisata, et oleme probleemist lahti saanud- väikesed mutid ilmselt kasvavad kusagil mätta all mutipesas praegu ning kui palju neid olema saab paistab suve keskel. Üldiselt tundub, et rebased on sel talvel näljaga mutid nahka pistnud.

Peale aiatöid tuleb alati lõõgastuda, seega tegin ühe 7 km jooksuringi, testisin vastupidavust ja võhma- ikkagi kuu jäi vahele. Polnud häda midagi. Pulss ikka 150+ peal, aga lihased trimmis ja täna ei valuta kusagilt. Kui nohu täitsa üle on läinud, siis püüan pulssi alla hakata viima- hingamise aeglustamise abil. Eile tundsin lihtsalt rõõmu kiirest liikumisest (no minu tavapärasega võrreldes :)), metsalõhnast ja kevadistest linnuhäältest.

Tahaks nii pilte siia panna, aga ei suuda oma Samsungi Kiest kuidagi tööle saada. Püüan täna veel.

Summer will not download...

Et suvi kuidagi tulla ei taha, siis on tööl olemisel isegi omad võlud. Kuigi suve algus on just see, kus hing hüppab rõõmust ja valged ööd kutsuvad üldse mitte magama tavaliselt. Seekord siis nii, et siiani on öösel 6 kraadi väljas ning õues olemine õhtuti ei ole kõige soojem mõte. Eile näiteks olid jalutamisspordiks väga hea talvejope koos õhukese fliisiga, kevadmüts ja õhukesed kindad. Aga küll jaanipäevaks asi edeneb- ega suvi taeva jää. Hea külg on see, et kõik õitseb ja veel kui kaua! Sirelid hurmavad juba mitmendat nädalat lõhnaga ja kollased miniiirised, mis muidu 2-päevaga läbi saavad, on juba 4 päeva väga kaunid.
O käib inglise keele kursusel hea meelega (nagu mulle tundub, täidab see hästi suvel venivat aega) ja ilmselt külm ilm ka aitab kohusetundele kaasa. Igatahes talle meeldib, meeldib õpetaja ja need mängud läbi mille tunnis toimetatakse.
Kiks oli eile Vapianost kellegagi kokku saanud ja kui hästi läheb, saab kuuks ajaks tööle raha teenima.
Tööl on mõnusalt vaikne, kuigi teha on pidevalt. Kohe nt hakkan tõlkima iseloomustust inglise keelde. Et R tuli bussireisilt tagasi, siis ei pea me enam punkt kell 9 siin olema vaid saame natuke vabamalt võtta. Ikkagi suvi ju.
Tänasest hakkan jälle jooksma. Pea kuu aega on vahet jäänud- remont, kooli lõpp ja mingi viirus. Vabanduse leiab alati :)

VHK VL

Käisime Kirke, Oliveri ja Carlosega VHK Vabalava kuulamas. Isver küll- juba enne algust Oliver tahtis teada, millal me koju lähme. Ja ülejäänud aja muudkui kiunus nagu sääsk kõrva ääres oma kojumineku jutuga. Ma ütlesin, et kui vait ei jää, siis karistuseks lähme järgmisele kontserdile homme. :)Nali naljaks, aga ta tõesti pelgab seda :)
Esinejad olid keskmised, vaid paar tüdrukut andsid ikka tõelise, hea tasemega ettekande. Minu poisid igatahes leidsid ka, et poisid seal seekord jäid väga nõrgaks. Tulime ära peale teise vaatuse 7-minuti pikkust monotoonset laulu, sest mul hakkas uni peale kiskuma. Eks varsti oleks nagunii lõppenud.
Täna oli mul tõeline puhkepäev. Päev läbi koristasin ja tegin aias tööd. Homme lubati päikest ka, eks siis mõnulen terrassil ja söön jäätist. Nagu suvel peakski.

Et rääkida nii nagu oli...

pean alustama algusest. Et mais pannakse koolilastele välja hinded ja see tuleb alati kuidagi liiga äkki ja vara. Seekord algas see Oliverile nii, et 21.05, esmaspäeval kirjutas õpetaja Kersti klassi listi, et kõik, kel on mingeid võlgu peavad asjad korda ajama kolmapäevaks. Vaatasin e-kooli ja mis ma näen- lapsel on kolm üheks (hinne 1) muutunud tärni inglise keeles!!! Rääkisin pojaga, arutasime mis need on. Õppisime ära. Kolmapäeval tuleb ta koolist- õpetaja ei lubanud hindeid parandada. Mis-mis? Kirjutasin õpetajale, küsisin aru. 

"Tere, avastasin 21.05, et 17.05 olite e-kooli Oliveri kolm 1 pannud. Et avastasin need esmaspäeval, siis teisipäevast oli Oliver valmis kõik need järgi vastama. Kolmapäeval ta neid vastata millegipärast ei saanud, ise väitis, et õpetaja ei lubanud. Ma ei tea, miks need kolm 1 korraga e-kooli tekkisid, aga et neid enne seal polnud, siis eeldan, et lapsel on võimalik neid järgi vastata vähemalt 10 päeva nende tekkimisest alates.

Täna neil tundi pole, ja Kersti edastas, et 25.ni on lastel aega järgi vastata. Miks Oliver siis ei saanud neid järgi vastata? Mis siis nüüd saab?"

Tema vastu: 

"Tere,

Kõik need ühed on tekkinud tegemata koduste tööde eest, mis enne olid x-d. Kuna ta terve veerand ei ole näidanud üles vähimatki huvi hinnete parandamisel, siis nüüd muutusid need ühtedeks. Parandada neid ei lubanud, kuna kodune töö tuleb parandada järgmiseks päevaks, vastasel juhul muutub üheks. Niigi hoidsin neid x seal viimase hetkeni. Kutsusin teda ka korduvalt, et ta need ära teeks. Temal ei ole mitte üks kord aega olnud või lihtsalt ei ilmunud. Nüüd kujuneb ka hinne vastavalt. Leian, et oleks ka ebaaus nende suhtes, kes terve veerandi on oma sjade eest hoolt kandnud. 

Kõige enam näitab see üles suhtumist ja vastutustunnet. 

Riin"

Mina: 

aitäh vastuse eest. Saan aru teie seisukohast ja täilikult aktsepteerin. 

Samas tean, et 2 ei ole ilmselt tema päris teadmistele vastav hinne, vaid pigem sel juhul suhtumise hinne.

Suhtumisega on küll kummaline, et kodus on ta mures küll, aga koolis on kõik peapeale pöördunult!

Asjal on ka hea külg- panin ta veebruaris inglise keele "suvetööle" Noored Kooli aktsiooni raames. Ta veel ei tea seda ja ilmselt ka ei taha sinna minna. Aga ta peab ise omad järeldused ja korrektsioonid tegema, meie ei saa aidata, kui ta ise ei püüa."

Ja siis jäigi nii, et Oliveril on inglise keele veerandi hinne veel lahtine. Aga sellega asi ei lõppenud. Õpetaja tegi nendega mingeid viimaseid mänge ja vaatas viimaseid filme ning rääkis tõsiselt, et viimased tunnid ja enam me ei kohtu jne. Oliver selle peale sisises "Yess, yess, yess, kui tore, et me enam ei pea sinuga kohtuma". Õpetaja olla endast välja läinud, hakkas pea nutma. Sellest piisas, et veerandi hinne ja ka aine käitumishinne 2 (hinne 2) pöörata.

Ma tõesti ei tahtnud rääkida mitte kui kellegagi pea üle nädala aja. Veerandi hinne 2 ja veel inglise keel???? Ma polnudki niivõrd kuri, kui löödud lapse laiskusest. Tegelikult on Oliveri teadmised küll ehk lünklikud (õigemini nende teadmiste kasutus), kuid kindlasti mitte 2-väärilised. Kuna ta oli õpetaja välja vihastanud/solvanud, siis ma ei hakanud enam protsessima ja võtsin ette lapse. Rääkisin inglise keele kursusest, ta oli muidugi sulavõi ja kõigega nõus, arvates esialgu, et see = suvetöö kooli poolt. Olin kuri, kuid ei suutnud kurjalt ja otsustavalt kõneleda, vaim oli läbi.

Oliveri sünnipäev oli tolle nädala lõpus. Tegin kogu aja (teist nädalat), mis peale tööd oli, tema toas remonti, kui pimedaks läks siis õmblesin uusi kardinaid. Tahtsin, et ta sünnipäeva hommikul ärkaks lõpuks üle paari nädala oma toas ja kõik oleks korras. Ma jõudsin!

***

2. juunil oli klassi lõpupidu, mis koosnes kahest osast: 2 h Spordimaal mängujuhtide käe all rabelemist ja vahvaid mänge ning pärast piknik. Kõik oli väga tore ja lapsed lahedad. Aga...

Spordimaal olin kaasas ja seisin rõdul ning vaatasin nende mängimisi. Mitu mõnusat seltskonnamängu õppisid ära. Üks neist palliga. Ja mis ma näen- Oliver, kes on terve aasta usinalt käsipallis käinud, ei suuda palli põrgatada. Väike uss hakkas hinges liikuma. Mis siis, kui ongi nii nagu ma arvan? Ma ei suutnud veel paar päeva peale seda asjast rääkida. Mõtlesin, valisin hetke. Ja siis võtsin ta vahele. Uurisin, et millal käsipallilaager on. Sealt areneski jutt nii, et tegelikult on ta aasta aega valetanud, et käib trennis ja tegelikult sinna ei jõudnudki. Kaotasin jälle kõnevõime. Minu laps! Pole võimalik!

***

Eile said lapsed tunnistused ja oli viimane aeg pojale karistused välja laduda.

1) inglise keele "Noored kooli" õpe 8 tööpäeva, algas täna ja lõpeb järgmise nädala lõpuga.

2) suvine treening: kas jalka-trenn või purjetamine

Lisaks hulk kurja tänitamist, tõsist kirjeldust tema trööstitust tulevikust kui ta end kokku ei võta jne. Seletasin ka, et tema trennidest kõrvalehoidmine toob igavese jama treenerile, kelle jutule lähen ma kindlasti, sest vald maksab lapse eest pearaha ning mina trenniraha ja keegi pole minule teatanud, et laps tegelikult trenni jõudnud polegi. Sellised seosed ehmatasid teda tõsiselt.

Poja oli ise muidugi äärmiselt häiritud. Õnneks. Loomulikult ei taha ta mingisse trenni, ainult käsipall sobiks (!!!). Jalkas kõik õiendavad ja on vägivaldsed (mis olevat tõsi kui teiste vanemate jutte kuulata) ning purjetamine toimub VEES. Ütlesin, et ära soiu, sa pole purjetanud kunagi. Ja otsisin youtube'st välja mingi video, kus üks laps, kel oli kaamera paati kinnitatud siis tegi trenni. Kõik oli hää esimesed 2-3 minutit, aga siis käis paat ümber. No tõesti! Leidsin selle ainuõige video, mida veepelgurile näidata.

Täna sain kokku oma endise paarimehega, kelle 22-aastane poeg on Ottosoni purjetamiskoolis treeneriks. Äkki saan Oliveri talle kõigepealt kaatrisse kaasa anda (aga see ei pruugi olla lubatud :S ).

Ühesõnaga: väga viletsad viimased nädalad on olnud. Ja vahepeal suri Vello Orumets ja ma käisin isaga tema matustel, sest Maret oli sõidus sel päeval. Pildid minust ja isast Vello matustel pidid olema Õhtulehe kodukal.

Nüüd sa siis tead, miks ma kadunud olen olnud. Õnneks teeb Kirke mu tuju heaks alati, aitäh talle selle eest! Ja üldse hakkan asjadest jälle jagu saama ning kõik läheb rööpasse. Ma arvan nii.