"Nõustusin, sest tajun aega, ja aega on meil napilt. Aeg töötab meie vastu, aga mitte see ei tee mind murelikuks. Mind teeb murelikuks hoopis see, et ohutunne ei ole puudutanud rahvast. Meie väheste ajavarude, majandusvarude ja inimvarude juures tuleb eesmärgid määratleda selgesti, kõneleda otsekoheselt ja tegutseda külmavereliselt." (2. juulil 1992) Lennart Meri
Mina pole see, kes poliitikast midagi arvaks, aga tegelikult ju peaks seda tegema, kodanikuna oleme ise selle juhid valinud ja endid praegusesse olukorda lasknud viia.
Mul on siiralt kahju, et ma lihtsalt ei tea, mis suunas meil kõige õigem edasi liikuda oleks, et päris põhja ei langeks koos kogu EL-ga. Meeles mõlgub küll hulgi täiesti ebapopulaarseid asju, mida teha tuleks, kuid loomulikult ei taha ükski erakond neid ette võtta- kaotus üsna pea toimuvatel valimistel oleks garanteeritud. Kuid kes siis seisab meie oma riigi eest? Kas meie armsa riigi pikaldane põhjavajutamine erakondlike huvide kaitsel on eetiline? Kas pea liiva alla toppimine aitab? Pärast hea öelda- äh, ma ei mõelnud sel hetkel selgelt. Sest Eestis ei vastuta küll keegi ei oma sõnade ega tegude eest täie rauaga.
Ja millised siis ikkagi on Eesti majanduslikud eesmärgid ning kuidas on määratletud tee nende täitmisele?
No comments:
Post a Comment