pean alustama algusest. Et mais pannakse koolilastele välja hinded ja see tuleb alati kuidagi liiga äkki ja vara. Seekord algas see Oliverile nii, et 21.05, esmaspäeval kirjutas õpetaja Kersti klassi listi, et kõik, kel on mingeid võlgu peavad asjad korda ajama kolmapäevaks. Vaatasin e-kooli ja mis ma näen- lapsel on kolm üheks (hinne 1) muutunud tärni inglise keeles!!! Rääkisin pojaga, arutasime mis need on. Õppisime ära. Kolmapäeval tuleb ta koolist- õpetaja ei lubanud hindeid parandada. Mis-mis? Kirjutasin õpetajale, küsisin aru.
"Tere, avastasin 21.05, et 17.05 olite e-kooli Oliveri kolm 1 pannud. Et avastasin need esmaspäeval, siis teisipäevast oli Oliver valmis kõik need järgi vastama. Kolmapäeval ta neid vastata millegipärast ei saanud, ise väitis, et õpetaja ei lubanud. Ma ei tea, miks need kolm 1 korraga e-kooli tekkisid, aga et neid enne seal polnud, siis eeldan, et lapsel on võimalik neid järgi vastata vähemalt 10 päeva nende tekkimisest alates.
Täna neil tundi pole, ja Kersti edastas, et 25.ni on lastel aega järgi vastata. Miks Oliver siis ei saanud neid järgi vastata? Mis siis nüüd saab?"
Tema vastu:
"Tere,
Kõik need ühed on tekkinud tegemata koduste tööde eest, mis enne olid x-d. Kuna ta terve veerand ei ole näidanud üles vähimatki huvi hinnete parandamisel, siis nüüd muutusid need ühtedeks. Parandada neid ei lubanud, kuna kodune töö tuleb parandada järgmiseks päevaks, vastasel juhul muutub üheks. Niigi hoidsin neid x seal viimase hetkeni. Kutsusin teda ka korduvalt, et ta need ära teeks. Temal ei ole mitte üks kord aega olnud või lihtsalt ei ilmunud. Nüüd kujuneb ka hinne vastavalt. Leian, et oleks ka ebaaus nende suhtes, kes terve veerandi on oma sjade eest hoolt kandnud.
Kõige enam näitab see üles suhtumist ja vastutustunnet.
Riin"
Mina:
aitäh vastuse eest. Saan aru teie seisukohast ja täilikult aktsepteerin.
Samas tean, et 2 ei ole ilmselt tema päris teadmistele vastav hinne, vaid pigem sel juhul suhtumise hinne.
Suhtumisega on küll kummaline, et kodus on ta mures küll, aga koolis on kõik peapeale pöördunult!
Asjal on ka hea külg- panin ta veebruaris inglise keele "suvetööle" Noored Kooli aktsiooni raames. Ta veel ei tea seda ja ilmselt ka ei taha sinna minna. Aga ta peab ise omad järeldused ja korrektsioonid tegema, meie ei saa aidata, kui ta ise ei püüa."
Ja siis jäigi nii, et Oliveril on inglise keele veerandi hinne veel lahtine. Aga sellega asi ei lõppenud. Õpetaja tegi nendega mingeid viimaseid mänge ja vaatas viimaseid filme ning rääkis tõsiselt, et viimased tunnid ja enam me ei kohtu jne. Oliver selle peale sisises "Yess, yess, yess, kui tore, et me enam ei pea sinuga kohtuma". Õpetaja olla endast välja läinud, hakkas pea nutma. Sellest piisas, et veerandi hinne ja ka aine käitumishinne 2 (hinne 2) pöörata.
Ma tõesti ei tahtnud rääkida mitte kui kellegagi pea üle nädala aja. Veerandi hinne 2 ja veel inglise keel???? Ma polnudki niivõrd kuri, kui löödud lapse laiskusest. Tegelikult on Oliveri teadmised küll ehk lünklikud (õigemini nende teadmiste kasutus), kuid kindlasti mitte 2-väärilised. Kuna ta oli õpetaja välja vihastanud/solvanud, siis ma ei hakanud enam protsessima ja võtsin ette lapse. Rääkisin inglise keele kursusest, ta oli muidugi sulavõi ja kõigega nõus, arvates esialgu, et see = suvetöö kooli poolt. Olin kuri, kuid ei suutnud kurjalt ja otsustavalt kõneleda, vaim oli läbi.
Oliveri sünnipäev oli tolle nädala lõpus. Tegin kogu aja (teist nädalat), mis peale tööd oli, tema toas remonti, kui pimedaks läks siis õmblesin uusi kardinaid. Tahtsin, et ta sünnipäeva hommikul ärkaks lõpuks üle paari nädala oma toas ja kõik oleks korras. Ma jõudsin!
***
2. juunil oli klassi lõpupidu, mis koosnes kahest osast: 2 h Spordimaal mängujuhtide käe all rabelemist ja vahvaid mänge ning pärast piknik. Kõik oli väga tore ja lapsed lahedad. Aga...
Spordimaal olin kaasas ja seisin rõdul ning vaatasin nende mängimisi. Mitu mõnusat seltskonnamängu õppisid ära. Üks neist palliga. Ja mis ma näen- Oliver, kes on terve aasta usinalt käsipallis käinud, ei suuda palli põrgatada. Väike uss hakkas hinges liikuma. Mis siis, kui ongi nii nagu ma arvan? Ma ei suutnud veel paar päeva peale seda asjast rääkida. Mõtlesin, valisin hetke. Ja siis võtsin ta vahele. Uurisin, et millal käsipallilaager on. Sealt areneski jutt nii, et tegelikult on ta aasta aega valetanud, et käib trennis ja tegelikult sinna ei jõudnudki. Kaotasin jälle kõnevõime. Minu laps! Pole võimalik!
***
Eile said lapsed tunnistused ja oli viimane aeg pojale karistused välja laduda.
1) inglise keele "Noored kooli" õpe 8 tööpäeva, algas täna ja lõpeb järgmise nädala lõpuga.
2) suvine treening: kas jalka-trenn või purjetamine
Lisaks hulk kurja tänitamist, tõsist kirjeldust tema trööstitust tulevikust kui ta end kokku ei võta jne. Seletasin ka, et tema trennidest kõrvalehoidmine toob igavese jama treenerile, kelle jutule lähen ma kindlasti, sest vald maksab lapse eest pearaha ning mina trenniraha ja keegi pole minule teatanud, et laps tegelikult trenni jõudnud polegi. Sellised seosed ehmatasid teda tõsiselt.
Poja oli ise muidugi äärmiselt häiritud. Õnneks. Loomulikult ei taha ta mingisse trenni, ainult käsipall sobiks (!!!). Jalkas kõik õiendavad ja on vägivaldsed (mis olevat tõsi kui teiste vanemate jutte kuulata) ning purjetamine toimub VEES. Ütlesin, et ära soiu, sa pole purjetanud kunagi. Ja otsisin youtube'st välja mingi video, kus üks laps, kel oli kaamera paati kinnitatud siis tegi trenni. Kõik oli hää esimesed 2-3 minutit, aga siis käis paat ümber. No tõesti! Leidsin selle ainuõige video, mida veepelgurile näidata.
Täna sain kokku oma endise paarimehega, kelle 22-aastane poeg on Ottosoni purjetamiskoolis treeneriks. Äkki saan Oliveri talle kõigepealt kaatrisse kaasa anda (aga see ei pruugi olla lubatud :S ).
Ühesõnaga: väga viletsad viimased nädalad on olnud. Ja vahepeal suri Vello Orumets ja ma käisin isaga tema matustel, sest Maret oli sõidus sel päeval. Pildid minust ja isast Vello matustel pidid olema Õhtulehe kodukal.
Nüüd sa siis tead, miks ma kadunud olen olnud. Õnneks teeb Kirke mu tuju heaks alati, aitäh talle selle eest! Ja üldse hakkan asjadest jälle jagu saama ning kõik läheb rööpasse. Ma arvan nii.
No comments:
Post a Comment