Just sellenimeline film eile telekast õhtul tuli ja jäin seda vaatama. Wikis: http://en.wikipedia.org/wiki/The_Lovely_Bones. Et nägin suuremat osa filmist vaid tükati erinevate tegevuste nagu triikimine, Oliverile head-ööd soovimine, asjatamine, koristamine, vahel, siis ilmselt nägin vaid kauneimaid kohti, mis jätsid mulje väga hea teostusega ja fantaasiarikka teispoolsuse kirjeldustega. Loomulikult olid mul vahepeal pisarad silmis nii tegelase saatusest tulenevalt kui arvutigraafika kaunidusest. Enne päris lõppu jõudsin veel kiksil bussi peal järgi käia, sest ilm oli juba jaanipäevaselt pime (ca 24.00).
Ja autos ta ütles mulle, et Kajeli on surnud.
Jätsin auto teeveerde ning tõesti nutsin südamest. Jäi bussi alla. Kuidas küll??? Pole oluline. Lihtsalt üks suur ja samuti minu nähes kasvanud armas laps on surnud. 19-aastaselt!
Tulid meelde Kiku sünnipäevad, kus nad veel koos käisid. Kuidas Kajeli alati hirmus kõvasti ja palju naeris. Ja kuidas nad igasuguseid mänge tegid. Ja kuidas ühel Kiku sünnipäeval suure täispuhutava madratsi peal tähti ja virmalisi vaatasid septembri alguse pimedal ööl meie aias.
Mul on tõesti kahju. RIP, Kajeli.
No comments:
Post a Comment