Jälle suvi!

Tulime eile H-m-lt tagasi. Selle aja sees oli nii äikest, 18-kraadist ilma kui ka 31-kraadist kuuma. Vesi Piibukal oli 22-24 kraadi, usun, et ka ookeanivesi vaevalt et mõnusam saab olla. Tulime koju, keetsin Hivi aiast korjatud ämbritäiest kuumadest suvevaarikatest 15 purki lõhnavat moosi- mmmm..... Ja siis jäin magama. Magasin hommikuni.
Olin täiega väsinud. Mulle meeldis, et isa ja M seal olid ja kõik, aga mind väsitab luuüdini see, kuidas me seal kõik oleme.
Isa ja M ärkavad vara, söövad omaette ja hakkavad hommikulugemist-ristsõnu tegema. Meie ärkame ja hakkame plaane tegema. Meie käime vahepeal poes, ujumas, suhtleme, sõidame Kärdlasse, kutsume neidki, aga nad ei tule ju. Isa ja M teevad omaette süüa ja kuigi midagi ei kosta, tunned, kuidas midagi nagu on valesti. Ehk nagu me ei peaks nii palju ringi sebima ja võiksime ka kodus istuda ja ristsõnu lahendada. Ja siis õhtud. Isal on ikka pudel viina õhtul tavaline laks. Äkki ta nüüd ühel õhtul võttis vähem? Aga aru ei saa ju, talle ei mõju nii nagu meile, kes me pole harjunud selle kogusega. Ega ka selle alkoholiga :) No miks ei võiks piisata heast mahlast või siis äärmisel juhul klaasist veinist? Pole minu asi? Kuigi tegelikult südames on väga minu asi, siis ega sel teemal kõnelemisest kasu pole. Jah, M võtab ka igal õhtul klaasi veini. Ilmselt võtaks vist rohkemgi kui raatsiks raha selle alla panna. Aga rahast ei saa nendega üle ega ümber (kusjuures säästlik eluviis on ok minuarust). M toonitas kohe kui läksime, et nad söövad väga tagasihoidlikult ja ühest purgisupist jätkus neile 3 päevaks. Isver küll, kui tublid, aga sinna kõrvale läks hulk leiba ja muud salatit. Sellest me ei rääkinud. Meie olime oma toiduse peal, söögiajad olid nii erinevad. Maret on seal palju tööd teinud- niitnud, oksi lõikunud, pesnud, puhastanud. Ta on supertubli. Isa aga võtab talt palju jaksu ja tahtmist, on mul tunne. Ta ei viitsi ennast püsti ajada, käib väravani ja tagasi ja räägib, et see on väga raske tema jaoks. Vaidlesin algul vastu oma loogika kohaselt, et lihased ei saagi jaksata, kui ei treeni, aga vastus oli varnast võtta: mul on borrelioos veres ja ma ei jaksa. poodi jaksas küll minna Maretiga onneks ja ühel ühtul saime ta isegi autosse ja ujuma enne pudelit. Aga üldiselt ta ikka viriseb ja peab kõike halvaks ja ebaõiglaseks. Maret kuulab seda päevast päeva ja loomulikult hakkab negativism külge. Eks me igaüks ise loome oma elu ja ma ma ei saa teda kaitsta ega aidata, kui ta abi ei küsi. Aga ta on kui ämblikuvõrgus ja see võrk haaras mindki, kui seal olime.
Ühesõnaga- kogu sellest õhtusest viinaviskamisest ja heitlikust ilmast ja pingest olin eilseks nii läbi, et magasin täna hommikuni end välja. Ja kõik on jälle hästi.
Aga Olks oli palju aega Ruta lastega koos Orjakus. Esimesel õhtul käisid Tjorveni etendust (http://www.piletilevi.ee/est/piletid/teater/?concert=106690) vaatamas Kalanas (mis oli välja müüdud nagu ka kõik teised Tjorvenid seal, näitlejateks näitlejate lapsed), teisel õhtul pidasime S-Aigari sünnat ja kolmandal puhkas ta vahelduseks kodus, et neljandal õhtul jälle külapeal mängida. Aga Aiku sünnaga oli lahe, sest see algas teisipäeval meie juures V-s, kui nad meile maabusid- Ruta koos oma õega, Aiku, Eku ja Getu. Sõime super-kooki, mis ma olin teinud ja nende toodud Brita-kooki. Ruumi oli meil nii et tapab- Kikut ju polnud. Hommikul äratasime lauluga (hahahahaa, no ega ta ikka ei maganud enam) Aiku Olku toas üles, tort põlevate küünaldega ja kingid ja puha. Sõime jälle neid kahte kooki, lisandunud oli veel ülilahe hapukoore-shokolaaditort. Hiidlased lahkusid lõunal Tallinna vaatamisväärsusi külastama, aga meie valmistusime jälle Hmaale sõitma neljapäevaks. Neljapäeval siis oligi Kalana etendus, reedel Aiku ametlik sünna kodus, laupäev jäi koogivabaks ja pühapäeval tähistasid issi ja M oma registreerimise aastapäeva, meekoogiga. Olen ilmselt mitu kilo kosunud selle nädalaga, aga lähen kohe täna jooksma õhtul.

I-l oli võistlus, 2 päeva pani ühte spider-antenni püsti meie hoovi peal, siis viisime selle Ruta juurde ja seadsime kõik nende hoovi üles. Seal on kõrgem ja lagedam koht. Võistlus pidi olema laupäeval kl 15.00 kuni pühapäev 15.00, aga I oli antenni kokkupanemisest ja selle kokkupanemise iseärasuste uurimisest (juba nädal enne) nii väsinud, et kui võistlus algas, siis oli tal kõik valmis seatud ja paigas ning ta lihtsalt läks ja magas tunnikese kõrvalolevas telgis :), taustaks lammaste määgimine. Loomulikult läks tal üldiselt hästi kuni sinnamaani, kui ma kella 10 paiku õhtul läksin talle kehakosutust viima. Ja tundsin, et õhk on äikest täis. Seega I-l vedas, et olin ka seal kui kuulsime esimesi kärgatusi ning kahepeale jõudsime kogu kola jälle kokku pakkida (no vajaliku osa), et äike midagi rikkuda ei saaks. Sõitsime koju magama, mis oli ilmselt väga tark tegu ja hommikut alustas I väljapuhanuna künka peal uuesti, tehes ses võistluses omaenda rekordi (võrreldes eelmiste aastatega).

Näed, ja K-st ei ole ma üldse kirjutanudki! Nagu teda polekski :). Tegelikult mõtlen talle kogu aeg, sest ma pole enam harjunud üksi toimetama oma meestega. Kui meie tulime eile H-maalt, siis Kiks jõudis juba pühapäeval Helsinkist tagasi, väsind, aga superõnnelik ja sai meie tänitamiseta hakkama esmaspäevani. Mil ta oli jälle läinud, kui meie koju jõudsime. Nimelt on tal kolmapäevani mõõtmispraktika ning siis 6 vaba päeva järgmise praktikani. Niiiii hea, kui talle kõik need asjad rõõmu pakuvad. Ja nii kahju, et ta meiega ei ole, aga ma saan üle. Ta oli meile Helsinkist naasmise puhul kõvasti kommi toonud ja armsa kirja jätnud köögilauale :D Minu musirull! Sel ajal, kui sa siin oled augusti teises pooles on tal minuarust kokkulepitud tööpraktika KOKO arhbüroos. Aga seda vaatame siis, kui sa siin oled.
Igal juhul tunnen ma nii Kikust kui Sinust tohutult puudust! Keegi ei mängi minuga muidu :S. Mul on juba valmis mõtted, kuhu võiks minna kui siin oled ja ilmselt tuleb suve lõpp mõistliku ilmastikuga.
Marjad on kõik aias valmis, hakkan tänasest mahlu ajama ja moose keetma. Kirsid on tumepunased juba, valged sõstrad koos punaste ja mustadega mõnusalt mahlased. Vaarikaid tuleb ka vaikselt, aga neid on vist alati vähe :)
Tule ruttu juba!

Joogapidu läbi

Saabusin eile (22.07) tagasi oma kirsi-sõstrate-karusmarja-vaarikamaailma olles kaks päeva ennast väänanud, tarkusi kõrva taha seadnud ning mõnusalt piisavalt suhelnud. Jaa, bazaar oli ka väga asjakohane ning nauditav. Südamest aitäh Meritile, kes selle kõik algatas ja korraldas!
Loomulikult oli seal 95% naisi, aga see ei seganud üldse, sest kõik olid kuidagi asjalikud. Ja ajasid omi asju vaikselt. Leidsin mitmeid kadunud tuttavaid, magasin Haapsalu linnuseõues telgis ja kohvitasin paduvihmaga Müüriääre kohvikus koos Z-ga, kelle sealt "päris juhuslikult" leidsin. Nad olid mõlemad Anniga lihtsalt Haapsallu tulnud (khm-khm) ja et nüüd vihma kallas, siis kook ja kohv olid head lohutajad. Peale sadu kondasime mööda väga armsaid koduseid käsitööpoode, promeneerisime ja siis oli mul aeg jälle linnuseõue treeningule minna.
Minu "guru" Kadri müüs oma klaasnõusid ( http://lilleoru.ee/?module=news&id=5427&set_design=2 ), välismaal esinemist harjutanud üsna edevad mehed tegid naljatreeninguid (mis mul füüsiliselt korrektsuselt üle jõu käisid) ja targad naised heietasid tervisejutte. Oli asju, mis olid väga head ja teisi, mis mind ei paelunud.
Hea oli olla üksi, ilma siduvate inimesteta, hajuda õhustikku, olla väljaspoolt vaatleja ja seespoolt tunnetaja- nii nagu tuju tuli. Leidsin paar vana trennivenda, kellest üks oli ilmselt keerulises isiklikus seisus, vedasin teda paar tundi mööda linna, jõime kohvi ja rääkisime maast-ilmast. Ma ei pärinud, mis täpselt lahti. Ei saanud teada ka :) Ega polekski vist tahtnud, aga uudishimu natuke oli ikka.
Ühesõnaga: paar mõnusat oma päeva ja ma olin jälle nagu uus!

Estate a freddo

Tõesõna- saan sooja vaid raamatu "Ülepeakaela armununa Lõuna-Itaalias" lugemisest. On käes aasta kõige soojem ja päikeseküllasem kuu, mil keskeltläbi on sooja 14-17 kraadi ja suur osa päevi on vihmased. Et mitte öelda vihmatormised. See segab kõiksuguseid plaane, nii õuepidude kui ringirändamiste osas. Ja ilmselt on vaid vanurite vähene suremus dehüdreeritusse ainus hea asi selle külma suve puhul. Masendav. Pole igaõhtuseid grillilõhnu aedades, ega mõnusat peojutusuminat; pole ranna ääres kilkavaid ja pladistavaid kaaskodanikke, on vaid vihmasagarate vahel naabermajadest välja pääsenud marakratid, kelle ainus mõte on need vähesedki vihmavabad hetked, mil saaks õues mõnuleda, muuta lõugavate laste pärastlõunateks. Rääkimata mürast, mis tekib, kui kõik naabrimehed ja -naised, kes töölt, linnast ja unedemaalt koju jõuavad vihmade vahepeal ja siis üksteisejärel eritooniliste ja ühetooniliste muruniidukite seltsis tunde veedavad. Ise muidugi ka :)

Ja ongi nii, et on puhkuseaeg ja me ei tee eriti midagi. Plaanid on olemas, aga ilm on napakas.
Seda selgitab ka fakt, et esmaspäevast kolmapäevani pidime Ariko rahvaga Kihnu minema. AGA kuna aina sadas ja merel suisa tormas, siis leavad ei käinud. Ja nii jäi meie sõit ära. Tuleb ikka suveseminarideks maisemad kohad valida, et vähemalt vale ilm ei suudaks üritust tuksi keerata. olin juba paar õhtut enne mõelnud- keegi ootab meid, toob merest kala, teeb süüa ja laseb mul veidikenegi lihtsalt õhku ahmida. Ja kõik see jäi ära. Huvitav, kas sinna üldse kunagi jõuame?

Tänase päeva tegevuse pakkus välja Hiiumaal otsad andnud veepump. Käisime Järve keskuses ja Mustamäel mingis pumbafirmas, et leida samasugune uus, kui see, mis enam vastu ei pidanud. Oliveri võtsime kaasa, sest oli hea võimalus talle ühtlasi (muidugi mitte pumbapoest) jalatsid-pusad soetada- ilm oli külm, hommikul õue ei minda ja jalatseid talle kuidagi ilma tema kohalolevate jalgadeta osta ei saa. Seega veetsime suure osa ajast Järve keskuses ja jätsime sinna hulga raha, sest kus sa seda ikka kulutad, kui kusagil ei käi.

Homseks plaanisime naabripillega väikest istumist meil, sest pole sada aastat näinud. Tema käis nädala joogakoolis, ärgates kell 4 hommikuti ja õppides-väändudes kella 18-ni õhtul. Muidugi sobis talle kole ilm, sest ilusaga oleks keset juulit sees ikka väga koormav olnud istuda.

Mina olen vaid lugenud, süüa teinud, jooksnud. Eile käisime hommikul I-ga metsas. Mul turgatas, et äkki on seeni. Olin eelmisel õhtul jookmas käinud ning kuna pissihäda rajal peale tuli, siis põikasin metsa. Tagasi tulles sattusin teeäärse kallaku peal suisa kukeseentele. Seega- ämbrid kaasa ja meie oma metsa. Hea, et olime pika säärega kummikutele panustanud, sest mets oli rohkem kui märg. Lisaks olid kevadised metsalangetajad või siis puude väljavedajad metsa sellised rööpad suutnud künda, et mul tuli kange tahtmine Anija metskonda helistada ja uurida, kas see on ikka täiesti seaduslik, et mets nõnda üles küntakse. Aga tuli kohe, meelde raamat, mida parasjagu loen ning olles piisavalt selle poolt, et kõiki seadusi ei saa elus täita, jätsin helistamise ära. Metsas rajasid sipelgad aga teed pesani vaid mahalangenud puutüvesidpidi, sest maad mööda liikumine oli võimatu. Järgisin nende head ideed ning pääsesin ehk mõnestki laukast. Ühesõnaga- suisa vees seened ei kasva, küll aga sääsed. Ja ka samblaküngastel leidus veel vettimata mustikataimi, mida sääskedega võideldes tühjendasime. I korjas umbes liitri, mina ehk pool tassitäit. No ma ei saanud, kui sääsed kogu mu tähelepanu pälvisid. Ja enne seda, hommikul käisin korilemas teetaimi ka suht kodu lähedal- sain paiselehte (nohu vastu), naistepuna (ma ei teagi mille vastu) ja üheksavägise õisi (millest on tänaseks kuivanud kokku teelusikatäis droogi). Lihsalt oli üle pika aja päikesega hommikupoolik, ja kuklatunna ütles, et peaks talveks valmistuma.

Kui täna oli kolmapäev, siis homme on Z-ga istumine ja reedel ehk sõidame kusagile päevaks. Kikut ju veel pole, nii käime 3-kesi. Äkki sõidame Pärnusse? 
Laupäeval on Joogafest Haapsalus. Loodan, et öö telgis on siiski võimalik sel suvel ilma villaste sokkide ja lisakileta telgikatusel. See kestab 2 päeva ja võiks ju olla päris hea opportunity erinevate stiilidega tutvuse tegemiseks. Ka peaesineja on intrigeeriv- joogiks hakanud rootslane, kes oma kogemusi jagab ja ka tunni annab.

Aias hakkavad asjad ka valmima. Mustsõstraid saab juba nokkida ja punased on 25% valmis. Valgeid saab ka alles nokkida- aga see ju ongi see aeg, kus nad kõik kõige magusamad ja ahvatlevamad tunduvad. Kohe tulevad vaarikad; ja ka ploomi-õunapuud on täis sel aastal. Tuled, siis näed. Kui ainult viitsiks õigel ajal metsa minna, siis ka metsvaarikaid peaks hulgem saama (kui just tädid, kes ma-ei-tea-mispärast-hommikuti-metsa- lähevad neid ära ei korja enne mind). 
Ma loen seda Itaalia-raamatut ja mõtlen vahel ka sellele, kuidas sa seal olid ja millest tollal rääksid. Kõik tundub nii tuttav :) Arvan, et võiksid ka seda lugeda. See on nagu raamat "Minu ...." sarjast, ainult, et Austraaliast pärit mehe sulest ilmunud. Ja ilmselt on seal mõndagi, mis sulle praegusest elust tuttav on, mis sest et tegemist on teise mandri ja rahvaga. Positiivne on see, et Chris (kirjutaja) siiski hakkas sealset aktsepteerima ning muutus isa itaallaseks säilitades kaine mõistuse inglismaa-reisideks.
Kikuga rääkisin mõne tunni eest. Tal on tore, õpetlik ja  põnev, aga ta püüab sealt maksimumi võtta. Pidutsemine ei ole veel tema ala :) Ehk ta siiski siseneb ka sellesse faasi mingil lähiajal, et aru saada vähemalt, miks väga paljud seda oluliseks peavad.
Lähen nüüd magama. Kallis oled. ootan sind sama palju kui sina siiatulekut. Muahh!

Uhh, õhtu tuleb ikka äkki :) Lubasin, et kirjutan. Tööl teen seda ikka vahel, nagu lõunaooteks või nii. Aga kodus ei taha arvuti taha istudagi.
Nii lahe, et juba varsti siia jõuad. Mul oli ikka mure, et äkki ei leiagi enam odavamaid pileteid. Kalli, ma juba ootan! Ja augusti viimase nädala olen puhkusel jälle ka!
Olen tänase seisuga siis nädala puhanud.
Eelmisel reedel peale tööd oli seis nii, et Kiks tahtis pidu oma sõpradega pidada ja nii jäi Olku koju ja meie Igoriga läksime psühholoogide kursuse kokkutulekule Tõnu Otsa juurde Matsallu. Peale tööd, õhtuks. Ja ööseks. Tundsin juba ette mõnu sellest, et saan linnast ära, vaikusesse ja telki magama. Mmmm...
Oli päris huvitav pidu. Pidu see nagu polnudki, pigem olid kõik koos, et teha vanu nalju, natuke tina panna ja uudistada, mis teised teinud on. Igor pole seal mitte igal aastal käinud, viimast korda olime vist siis, kui Olks oli ca 5-aastane.
Võtsin vabalt, olin eelarvamusteta ja otsustasin, et täiega puhkan. Seega- kuulasin huvitavaid targutamisi, purjus inimeste targutamisi, kiiksuga ja purjus õppejõu elulugu, keeldusin tantsimisest ja lõpuks panime telgi traktori kõrvale üles ja läksime magama.
Kell 4.36 ärkasin ma üles- linnud laulsid (actually: kisasid) ja kõu kõmises. Telgi uksest välja piiludes selgus siiski, et päike veel siras, aga Saaremaa poolt lähenes äike. Läksin alla mere äärde, et saada selgust, kuhu äike liigub. Loomulikult võtsin telefoniga välja äikesekaardi ning otsustasin, et telk kohe kokku, autosse ja otsime endale parem kuiva magamisaseme. KOHE. Magama läksime kõige kuivemasse kohta, kus sääski polnud- oma autosse. Ärkasin alles 10.30 ja olin huvitaval kombel välja puhanud. Päike oli jälle väljas- äike oli mööda läinud kuidagi ilma suurema kõmistamiseta, vaid vihma oli pool tundi tulnud. Aga ma tõesti magasin ja ei kuulnud ka.
Rahvas oli juba kõik üleval, sõi, parandas pead ja sättis minekut. Mina ei sättinud midagi. Igor läks asjatama ja mina mere äärde päevitama. Ujumiskoht on seal mööda kallast 100m eemal, Keemu jõe suudmes. Või sadamas. Ja vesi oli täiega soe, loomulikult ujusin hea meelega ilma seltskonnata. Meie olengukohas oli hirmus madal. Matsalu laht on üldse ummamuudu- vesi on täiesti mage, sest lahte suubub arvukalt jõgesid ja nii võidki mererannal koos konnaga ujuma sattuda. Ka floora on seal merest erinev- kuidagi kohandunud pruunile veele ja magedusele.
Äraminekul selgus, et auto ei käivitu enam. Tore, ootasin, et I saab pahaseks või midagi nagu tavaliselt. Aga peale telefonikõnet automüügifirma juhile selgus, et laupäeval pole teeninduses kedagi tööl ja abi võiks olla sellest, et akuotsad lahti ühendame. Selle akuga on nii, et me teame, milline aku välja näeb ja teame, kus on üks ots, aga me ei tea, kus selles autos aku asub (mitte kapoti all) ja kust võiks leida selle teise vajaliku otsa. Seega kaevasime oma reisiasjad autost kõik välja ja asusime otsima. Avastasin peale kiirülevaatust, et üks jäme punane juhe on pagasiruumi polstri all ja eeldasime, et see ongi otsitav. Järgnes veerandtund, kus püüdsime ühenduse katet pealt maha kakkuda, sest iga liigutuse jaoks sellistes autodes on omad tööriistad, mida meil mõistagi pole. Maha ta saime ja aku lahti ühendatud ka. Auto sai kut uueks- tegime ju nö arvutile restarti. Ja auto saime ise käima! Hurraaa! Meie esimene puhkuseöö oli läinud hästi ning me jõudsime ka koju tagasi.
Nii algas siis meie puhkus.
Nädala veetsin natuke tööd tehes, aias kõpitsedes, lugedes, juuksuris käies, neljapäeva veetsime Kikuga jalatsipoodides ostes 5 tunniga ühe paari :), jooksin, sõime maasikaid, jäätist ja lihtsalt olime. Täna, reede õhtul, ütleksin, et esimene nädal läks täie ette. Ja vaatame, mis järgmine toob. Ilma ei lubata mingit arvestamisväärset, seega pikki plaane ei tee. Tallinnas on Merepäevad (homme läheks), pühapäeval läheb Kiku Soome EASA kokkutulekule 14 päevaks ja esmaspäeval lähme Oliveri ja tööseltskonnaga Ruhnule. Tagasi kolmapäeva hommikul kell 7.00 (uhh, laev peab ka nii vara väljuma!).
Seega- ehk on mõnus puhkus veel ees. Kui vaid ilmad natuke soojemad oleks! Tavaline on, et valjas on ca 17 kraadi. Ja vihma kipub ka iga päev sadama. Aga no selle vastu ju ei saa. vähemalt salat kasvab hästi.
Aruanne tuli nüüd küll hea. Aga ega kõike ei jõudnud kirja panna. Näiteks, et Oliver tegi legodest laheda rahaautomaadi (mootoriga) või et Anu ja Grete käisid külas. Küll jõuab millalgi.

Hea film: 12

Pole ma mingi filmifänn ja õhtuti pigem kobin telkari ette, et hetk enne magamaminekut lihtsalt olla ja mitte midagi teha. Eile sattusin mingile kanalile, mille nime ma ei mäleta ja jäin vaatama, sest sealt tuli midagi kauni värviga, pika kaadriga ja vene keeles ning ühtki püssipauku ei kostnud. Oli Mihhalkovi režissööritud 12 (2007), mis on loodud Lumet raamatu "12 vandemeest" ainetel. Ilmselt on asja kõvasti muudetud, sest põhisisu seisnas selles, et 12 vandemeest pidid otsustama, kas tšetšeenist poisike tappis oma isa või mitte. Pole ma Lumet' raamatut lugenud, aga kas ta tõesti kirjutas tšetšeeni poisikesest? Paremini ja kiiremini võin asja edasi anda ühe teise inimese blogikirjutise järgi: http://jaanuspiirsalu.blogspot.com/2007/12/mihhalkov-tegi-suureprase-filmi.html. Igatahes sain elamuse justkui oleks teatris käinud ning hea oli näha, kuidas head näitlejad teevad pikki häid stseene järjest, ilma et need oleks pärast 2-5 sekundi kaupa kokku lõigatud nagu "heas ameerika filmis" (Jää-ääre mingist laulust :))

Enne mõnusat kinuõhtut jõudsin abikaasa poolt alustatud ja 90% viidud muruniitmise lõpetada ning aialaua ära õlitada. Nii ilus jäi! Et olime eile laua vinge profiriistaga ära lihvinud- vanast hallist uue puidukarvalise välja kraapinud, siis tundus, et aias on uus laud. Kiksil hea homme õhtul pidu pidada. :S Hmm, mis tuletab meelde, et ma ei tea siiani, mida meie, vanakesed, peo ajal peale hakkame- sõidame Matsallu ööseks või telgime sõpradepool vähe lähemal. Väikevennal lubati koduseinte vahele jääda.

Puhkus ja puhkuse-eelne anektoot

Istun siin närviliselt juba 2 nädalat ja aina mõtlen, kuidas aeg kiiremini lendaks, et saaks puhkusele. Teen loomulikult tööd ja olen tubli, aga aeg ikkagi läheb minut-minuti haaval ja ma ei saa teha neid paari päeva ühe ööpäevaga (mis ju ööpaevatunde arvestades oleks võimalik).
Mul on süümekad, et ma Olksiga midagi ette ei saa võtta tööpäeviti ja ta veedab päevi nagu unustatud linnalaps.
Kiks teeb sisseastumiskateid, et pääseda õppemaksust. Go, Kirke, Go!

Pühapäeval käisime Kiku, Anu ja Gretega paadiga sõitmas ning siis meile. Ilm oli pilvine ja tuuline, sooja kohati 17, kohati 22. Ühesõnaga- meie tänavune suvi. Grete keeldus paati astumast, seega ootas ta kai peal midagi tehes 1 h ja 20 minutit kuni meie lunastasime minu kevadel ostetud kirsivautsherit 5€ 10-eurose sõidu eest.
Peale kindla maa peale tagasi-astumist, mõistsin, et mul on 1 vautsher veel üle. Ilm oli inetuks muutumas, seega otsisin kedagi, kes seda vautsi võiks soovida. Ja neid ei olnud kai peal üleliia palju. Eemalt lähenes vanapaar, nii 70-75 aastat turjal. Viisakalt riides, otsekui ehk Rootsi laevalt tulnud. Astusin ligi ja rääkisin loo ära, et on selline vauts üle, tund paadisõitu 10 euro asemel 5-ga. Härra vaatas mulle otsa ja ütles: "Me ei tulnud paadiga sõitma, me tulime kaatrit ostma!". The end :D