Estate a freddo

Tõesõna- saan sooja vaid raamatu "Ülepeakaela armununa Lõuna-Itaalias" lugemisest. On käes aasta kõige soojem ja päikeseküllasem kuu, mil keskeltläbi on sooja 14-17 kraadi ja suur osa päevi on vihmased. Et mitte öelda vihmatormised. See segab kõiksuguseid plaane, nii õuepidude kui ringirändamiste osas. Ja ilmselt on vaid vanurite vähene suremus dehüdreeritusse ainus hea asi selle külma suve puhul. Masendav. Pole igaõhtuseid grillilõhnu aedades, ega mõnusat peojutusuminat; pole ranna ääres kilkavaid ja pladistavaid kaaskodanikke, on vaid vihmasagarate vahel naabermajadest välja pääsenud marakratid, kelle ainus mõte on need vähesedki vihmavabad hetked, mil saaks õues mõnuleda, muuta lõugavate laste pärastlõunateks. Rääkimata mürast, mis tekib, kui kõik naabrimehed ja -naised, kes töölt, linnast ja unedemaalt koju jõuavad vihmade vahepeal ja siis üksteisejärel eritooniliste ja ühetooniliste muruniidukite seltsis tunde veedavad. Ise muidugi ka :)

Ja ongi nii, et on puhkuseaeg ja me ei tee eriti midagi. Plaanid on olemas, aga ilm on napakas.
Seda selgitab ka fakt, et esmaspäevast kolmapäevani pidime Ariko rahvaga Kihnu minema. AGA kuna aina sadas ja merel suisa tormas, siis leavad ei käinud. Ja nii jäi meie sõit ära. Tuleb ikka suveseminarideks maisemad kohad valida, et vähemalt vale ilm ei suudaks üritust tuksi keerata. olin juba paar õhtut enne mõelnud- keegi ootab meid, toob merest kala, teeb süüa ja laseb mul veidikenegi lihtsalt õhku ahmida. Ja kõik see jäi ära. Huvitav, kas sinna üldse kunagi jõuame?

Tänase päeva tegevuse pakkus välja Hiiumaal otsad andnud veepump. Käisime Järve keskuses ja Mustamäel mingis pumbafirmas, et leida samasugune uus, kui see, mis enam vastu ei pidanud. Oliveri võtsime kaasa, sest oli hea võimalus talle ühtlasi (muidugi mitte pumbapoest) jalatsid-pusad soetada- ilm oli külm, hommikul õue ei minda ja jalatseid talle kuidagi ilma tema kohalolevate jalgadeta osta ei saa. Seega veetsime suure osa ajast Järve keskuses ja jätsime sinna hulga raha, sest kus sa seda ikka kulutad, kui kusagil ei käi.

Homseks plaanisime naabripillega väikest istumist meil, sest pole sada aastat näinud. Tema käis nädala joogakoolis, ärgates kell 4 hommikuti ja õppides-väändudes kella 18-ni õhtul. Muidugi sobis talle kole ilm, sest ilusaga oleks keset juulit sees ikka väga koormav olnud istuda.

Mina olen vaid lugenud, süüa teinud, jooksnud. Eile käisime hommikul I-ga metsas. Mul turgatas, et äkki on seeni. Olin eelmisel õhtul jookmas käinud ning kuna pissihäda rajal peale tuli, siis põikasin metsa. Tagasi tulles sattusin teeäärse kallaku peal suisa kukeseentele. Seega- ämbrid kaasa ja meie oma metsa. Hea, et olime pika säärega kummikutele panustanud, sest mets oli rohkem kui märg. Lisaks olid kevadised metsalangetajad või siis puude väljavedajad metsa sellised rööpad suutnud künda, et mul tuli kange tahtmine Anija metskonda helistada ja uurida, kas see on ikka täiesti seaduslik, et mets nõnda üles küntakse. Aga tuli kohe, meelde raamat, mida parasjagu loen ning olles piisavalt selle poolt, et kõiki seadusi ei saa elus täita, jätsin helistamise ära. Metsas rajasid sipelgad aga teed pesani vaid mahalangenud puutüvesidpidi, sest maad mööda liikumine oli võimatu. Järgisin nende head ideed ning pääsesin ehk mõnestki laukast. Ühesõnaga- suisa vees seened ei kasva, küll aga sääsed. Ja ka samblaküngastel leidus veel vettimata mustikataimi, mida sääskedega võideldes tühjendasime. I korjas umbes liitri, mina ehk pool tassitäit. No ma ei saanud, kui sääsed kogu mu tähelepanu pälvisid. Ja enne seda, hommikul käisin korilemas teetaimi ka suht kodu lähedal- sain paiselehte (nohu vastu), naistepuna (ma ei teagi mille vastu) ja üheksavägise õisi (millest on tänaseks kuivanud kokku teelusikatäis droogi). Lihsalt oli üle pika aja päikesega hommikupoolik, ja kuklatunna ütles, et peaks talveks valmistuma.

Kui täna oli kolmapäev, siis homme on Z-ga istumine ja reedel ehk sõidame kusagile päevaks. Kikut ju veel pole, nii käime 3-kesi. Äkki sõidame Pärnusse? 
Laupäeval on Joogafest Haapsalus. Loodan, et öö telgis on siiski võimalik sel suvel ilma villaste sokkide ja lisakileta telgikatusel. See kestab 2 päeva ja võiks ju olla päris hea opportunity erinevate stiilidega tutvuse tegemiseks. Ka peaesineja on intrigeeriv- joogiks hakanud rootslane, kes oma kogemusi jagab ja ka tunni annab.

Aias hakkavad asjad ka valmima. Mustsõstraid saab juba nokkida ja punased on 25% valmis. Valgeid saab ka alles nokkida- aga see ju ongi see aeg, kus nad kõik kõige magusamad ja ahvatlevamad tunduvad. Kohe tulevad vaarikad; ja ka ploomi-õunapuud on täis sel aastal. Tuled, siis näed. Kui ainult viitsiks õigel ajal metsa minna, siis ka metsvaarikaid peaks hulgem saama (kui just tädid, kes ma-ei-tea-mispärast-hommikuti-metsa- lähevad neid ära ei korja enne mind). 
Ma loen seda Itaalia-raamatut ja mõtlen vahel ka sellele, kuidas sa seal olid ja millest tollal rääksid. Kõik tundub nii tuttav :) Arvan, et võiksid ka seda lugeda. See on nagu raamat "Minu ...." sarjast, ainult, et Austraaliast pärit mehe sulest ilmunud. Ja ilmselt on seal mõndagi, mis sulle praegusest elust tuttav on, mis sest et tegemist on teise mandri ja rahvaga. Positiivne on see, et Chris (kirjutaja) siiski hakkas sealset aktsepteerima ning muutus isa itaallaseks säilitades kaine mõistuse inglismaa-reisideks.
Kikuga rääkisin mõne tunni eest. Tal on tore, õpetlik ja  põnev, aga ta püüab sealt maksimumi võtta. Pidutsemine ei ole veel tema ala :) Ehk ta siiski siseneb ka sellesse faasi mingil lähiajal, et aru saada vähemalt, miks väga paljud seda oluliseks peavad.
Lähen nüüd magama. Kallis oled. ootan sind sama palju kui sina siiatulekut. Muahh!