Jalalabad

O mängis mingit koledat mängu arvutis, mina läksin tänitama, et sõda ei mängi. Ja siis ta järsku hüüab: "Emme, siia mängu on ühele kohale nimeks pandud jalalabad". Oli jah! Aga rõhuasetusega Ja'lala'bad ilmselt, ühes soojema kliimaga areaalis.

Vennake lapsele ja Muinastulede ööööö

Tõin eile O-le venna. Valgepäise, esialgu vaikse, aga terase, maailmast huvitatu ja tehnika-loomuga nagu O-gi. Hiiumaalt sain, viieks päevaks. Hea seegi. O oli natuke ärevil, et kas oskab vennaga koos elada, aga küll asjad laabuvad, koolitust ma nüüd tegema just ei hakka. Küll aga tuleb teha plaan 1) mida süüa teha; 2) kuhu minna.
Nädalavahetus läks tõesti kiiresti ja jälle mõnusalt H-maal pere ja R-ga. Tähti oli öises taevas juba palju, kuu siras eredalt nagu sügiseti, eile hakkas ka tuul meelde tuletama, et enam peale ujumist märjana maha istuma jääda ei tohiks.
Reedel tegime jalgsi tiiru loojuva päikesega Piibunina poole, kuhu ligineda siiski ei saanud, sest eelmise nädala vihmad olid maa hirmusti märjaks sadanud ja jalatsid polnud vastavad. Paljajalu enam ka käia ei taht jahedal õhtusel ajal. Nii jäigi veesoojus proovimata. Rannakarjamaal tammusid suured mammutisarnased mägiveised, kuus tükki, kes olid kodust kaasahaaratud magedatest lambaõuntest vaimustatud. Kahjuks oli õunu randa jõudes vaid 2 tükki alles. Tagasi majja saime alles paari tunni pärast peale Vetsi talli suitsukala ja õlut/limpsi, kellele kuidas.
Järgmisel päeval peale luhtunud katset ratsutama minna (pererahvas oli lihtsalt kadunud) tegime tiiru saarele. Kõpu majakas polnud ma küll aastaid käinud. Nagu välismaale oleks sattunud- päike, kohvik, palju lätlasi ja hinnad a la üks supp kolme hinnaga. R-ga korjasime ühes väikses aga parasjagu ehitatavas sadamas auguga kive- no neid oli ikka väga palju. Tõime loomulikult kõik koju. Ja tee ääres kasvasid pohlasarnased marjad- leesikad, millel maitse puudub, aga põiehädade korral saab nende lehtedest abistava tee. Vihma ja äikesepilved käisid ümberringi, aga tibagi sel päeval meieni ei jõudnud.
Laupäeval oli ka Muinastulede öö Orjakus, suure lõkke ja päris suure rahvahulgaga selle koha kohta. Ilmselt viimane pidu enne järgmist kevadet. Meie küll ühtki teist tuld üle lahe ei silmanud, aga hea oli ette kujutada armsaid inimesi Matsalus, Viimsis, Haapsalus, Saaremaal ja mujal ümber lõkete vaiksel laupäeva õhtul, kes kõik merele vaatasid, sama kuud nägid ja vanu meresõitjaid meenutasid. Oli kaks (noormeeste) seltskonda kitarride, karmoška ja lauluga, äsja korda tehtud sadama valgustus andis hubase elus pisisadama hõngu ja sumisev rahvas ning kilkavad ja pimeduses põnevaid siblimismänge mängivad põnnid tegid õhtust ühe lihtsalt mõnusa koosolemise õhtu enne pimedat aega.
Ja nüüd ruttu tööd tegema!!!!!

Minu lapse varjualuse avamine

See on eraldi peatükk. Õigemini peaks selleks eraldi blogi looma. See on eriline sündmus. See nõuab eraldi internetti :D
Kiks oma kursusega püstitas õppejõu hoovile mere ääres oma varjualuse nimega Laas. Tagurpidi Saal. Lihtsa vormiga paarisaja postiga avatud ehitise lavaga, mida saab vabalt kasutada külaetenduste, jaanipidude, koosviibimiste jmt puhul, kui peremees lubab.
Aega võttis selle püstitamine 10 päeva ning päris valmis ei ole ta tänase päevani, sest 1) ajast jäi puudu ning üks kiht katust peale panemata ning 2) rahast jäi puudu, et katus tõrvapapiga katta, et ilmastikukindel oleks. Aga punkt 1 on teostatav üsna pea ja punkt 2 tuleb järgmisel rahandusaastal.
Minu laps oli väga-väga õnnelik, tema ehitist käisid avamas tema oma vanemad, EKA õppejõud, Pudisoo ja Pedaspea küla elanikud,  meie tuttavad kunstnikud, kes juhuslikult seal olid, minu armas õde :) Nimetus Laas oli meie perele üllatuseks :) Ja lisaks olid seal veel Silver sama nimega ja tema sugulasi, kes vist seal kõik suvitavad.
Õhtu oli kaunis ja päike paistis madalalt läbi varjualuse lava-taguse postimetsa, kus omakorda sillerdas meri. Avamine oli kut kunstinäituselgi- kõned, tänusõnad toetajatele, projekti autori kõne, selgitused ja tänusõnad, külalapsed sebimas ja lauake kookide ja veinidega. Täiuslik! Mõnesid pilte näed FB-st. Aga ehk suudan ikka siia ka ätättšida.
Ja siis tuli lavale rovva viiuliga, perenimeks Laas, ning mängis ühe loo. Kõik olid vait, viiul kõlas puitehitises kenasti ja nagu juhatas sisse mingi uue ajastu. Kuigi nõudsime lisa ja ehk mõnd iiri rahvalugu, siis ühe looga ta piirdus, justkui andes lavale oma õnnistuse, mida kaks korda ei tehta. LAAS.
Mõne aja pärast leidsid tee lavale 10-12 aastased poisikesed, kes tantsisid kaerajaani ning siis üks paari-kolme-aastane, kes Jacksoni moon-walki imiteeris :) Ühesõnaga- lava sai sisse õnnistatud.
Vein sai ära joodud, koogid otsa. Ja ma pean veel erilise kiituse lausuma Kadrina pagarile, kes superhead kringlid meile pidulauale oli valmistanud. Appi, kui head need olid, mmmm....

Kontserdil külastaja või esinejana?

Ei saa mitte vaiki olla. Kui oled minu kaeblemise suhtes juba allergiline või on sul juba eos vilets tuju ning arvad, et nüüd saab meelelahutust, siis mine teisele veebilehele.
Pole sel suvel just palju kontserdiüritusi olnud, kuhu süda tõesti hüüaks. Pika otsimise peale leidsin, et Birgitta Festivali Voca People ilmselt täidab kriteeriumi ning seda saaksin nautida üle kere. Sest mis see tõeliselt hea muusika ikka muud on kui üks võimalus olla see, mida kuulad. Olla ise harmoonia, tõusta sinna, kust argipäev sind igal hommikul uuesti alla toob ning hõlmata kõiksust läbi südamest loodud muusika. Ja Pirita klooster on ka nagu suvise hooaja kontserditeks loodud. Birgitta Fest on hea muusika maaletooja parimas mõttes, kuigi see hullult tänapäevane Mozarti esitamine pesus ja alasti ausalt öeldes heale muusikale küll midagi juurde ei anna.
Aga ilmselt on publik muutunud ning mina jään üha dinosauruselikumaks.
Voca People (http://www.birgitta.ee/voca-people/ või http://www.voca-people.com/about.html) on üks lahedalt kokku kõlav kooslus, kes koos muusikaga oma minietenduse maha mängivad. Etenduse süzhee on nats mannetu, aga tahtsin MUUSIKALIST elamust.  Kuid kuulsin 2 tunni jooksul vaid ca 4-5 popurriid, mille laulude täielikul esitamisel oleksin ilmselt vaimustusega lahkunud. Mis mind piinlikkust pani tundma oli see, et nö tänapäevase "osaluskontserdi" mall näeb ette publiku jäägitut haaramist esitustesse. Ning kuidas see käib, on mulle vastuvõetamatu. Et juba peale esimese popurrii lõppedes tõmmati üks esimese rea kontserdikülastajaid lavale teiste naerutamiseks, ok. Aga sellele ei järgnenud ca 30 min midagi muud peale 15 sekundiliste laulujupikeste esitamise ning järgmiste külastajate lavalesikutamise. Peale 7-ndat inimest olin ma juba tõeliselt häiritud, tundsin südamest häbi, et rahvas naerab ning mõtlesin, miks üldse olin selle asja eest raha maksnud. I kõrval istunud mees vilistas, plaksutas, trampis vaimustusest ning röökis naerda. Kui oleksin 4-nda rea asemel esimeses istunud ning minu üle terve saalitäis rahvast naerab/irvitab, siis oleksin ilmselt läinud raha tagasi nõudma. Maksta raha selle eest, et sind ennast pannakse esinema? Kõik käis etenduse stsenaariumi sees, mis nägi ette, et VP on tulnukad, kes uurivad, mis muusika Maa-inimeste peakestes kõlab. Eriti magedaks läks olukord siis, kui ühe mehe, kes uurimiseks lavale tõmmati, pea huvitava muusika asemel kõmises tühjalt (ha-ha-haaa). Selle üle sai paar minutit jalgu trampida ja hirnuda. Järgmiseks üks mees, kelle peas muusika asemel kõlas "Sex-sex-sex". Kui siis ühel järgmisest lavale veetud naistest ka pea Sex-sex-sex kõmises, siis viidi need võhivõõrad kokku istuma. Naljakas, eks. Ongi, kui see juhtub kellegi teisega ning sa ei tahaks muusikalist elamust saada. Sellist nalja võib saada onu Lauri tsirkuses ka ning sinna lähen ma just sellise ootusega, et saab kõvasti nalja ja klounide peale pahandada ei tohi. Mõtlesin, kas eelmisel õhtul Don Giovanni etenduses ka mõni memm lavale veeti või mida siis küll tehti, et inimesi "kaasata" ja etendus "tänapäevane" oleks. Täna rääkisid töökaaslased, kes käinud olid, et seal naisterahvas lihtsalt kooris ennast laval pesuväele, samal ajal sujuvalt ooperit lauldes. Ja seda viimast tegi ta tõeliselt hästi.

Mis toimub meie kultuuris? Miks peab kõik olema seks, ultra ja nii vali, et viib kõrvakuulmise? Jah, Voca People ajal istusime küll üsna kõlarite all, kuid see ei tähenda, et meid beat box jm bassihääled peaksid kurdistama. Ka laulude ajal, kus beat-box nii väga ei domineerinud, oli heli ülevõimendatud. Kas tõesti keegi teine ei arva nii? Ka kinos on sama mure- peale seanssi kõrvad pinisevad ja on lukus. Kas hea helitehnika tähendab kõikide nuppude max asendit?

JA NÜÜD MIDAGI HEAD KA
Kontserdi lõppedes ja vaikusesse ning kloostriväravate taga valitsevasse pimedusse naastes paitas meeli midagi täiesti ootamatut- vaikne kitarrimäng, mis meenutas sooja sumedat suveööd, flamenkot ja bossat, vaikselt lobisevaid kundesid vahemereäärses rannakohvikus, armastust ja samal ajal üksildust. Peatasin I, kes otse auto poole juba sammus, mis muusikast teisele poole jäi. Ma pidin nägema, mis-kes sai niiviisi puudutada? Ja seal istus keset kottpimedat pisiparki kõnnitee ääres üks noormees ja mängis kitarret. Ja ta suutis tasandada kõik need häirivad emotsioonid, mis viimase paari tunniga olid end mu õlule kuhjanud, mängides vaikselt ja mõnuga, justkui iseendale ja ennast jagades. Ja kuigi ta ees oli avatud kitarrikast võimalikele toetajatele, ei seganud mind see karvavõrdki, sest see, kuidas ta musitseeris, tuli just sellest kohast, mida olin oodanud esinejatelt, kelle kontserdile olin läinud. Ta jagas ennast läbi muusika. Ja ma jagasin seda talle tagasi. Aitäh!

Palun soovitage häid kontserte. Ma ei pane alati kuulutusi tähele ning siis pärast olen unhappy, et ilma jäin. Seega jään, päriselt ka, ootama tõelisi live esitusi Katariina kirkkos, Von Krahlis, mõnes antiigiäris, Kõltsu mõisas ja muudes armsates väikestes kohtades, kus mina jõuan esinejateni ning esinejad publikuni.

Back at work

Jälle oli nädalavahetus H-maal. Mida rohkem seal oled, seda vähem tahad linna tagasi tulla. Aga oli vaja tulla 1) tööle, 2) muru niitma, 3) marju sisse tegema. Selle viimase punktiga lõpetasin neljapäeval vahetult enne ärasõitu. Kuna aeg surus takka, aga vihmahood muudkui rabistasid, siis leidsin kolmapäeval peale tööd, et punasesõstra mahla tegemiseks ilmselt väga palju aega ei kulu ning jätsin korjamise ja mahlateo neljapäeva hommikule. Ärasõit praamile on kell kaks ja kui 12 hakata mahlatama, siis on aega küll. Tegelikkus aga oli midagi muud ning hetkel kui kell 2 sai ja ma autosse istusin oli marjapõõsas küll ämbritesse korjatud, kuid selle vaid 4 pudelit valmis sorisenud. Et Kiks oli kodus sai ta kogu selle mahlanduse endale edasi tegemiseks. Ta oli ikka väga vapper. Lõpetas kell pool kaheksa õhtul alles :) Mina see-eest H-maal ujusin, jooksin ja sõin tikreid :) Mul on väga-väga armas laps ja õnneks ei vingu millegi peale. Aitäh!

Tänaseks olen jälle 4 päeva tööl käinud, siin on üsna vaikne ja kuhjunud mitteloomingulised ülesanded teevad mu madalamaks kui muru. Õhtul tahaks jälle kell kümme magama minna ja olümpiavõistlusi jälgin vaid moepärast. See-eest on tänu mängudele tehtud hulk kirsikeedist ja -siirupit võistluste kõrvaltegevusena.

Tellisin eile ängri böödsi mütsi Kristinalt, kes igatsugu heegelmütse terve suve agaralt on valmistanud. No vt ise: https://www.facebook.com/madebykriss. Seal kusagil on ka punane böödsi müts, mida nähes Oliver arvas, et ilma selleta enam ei saa. Seega, varsti pean 12€ kaasa võtma ning Läti piiri äärde mütsile sõitma. Aga ehk saab samas seeni ka! Lõuna-Eestis ongi veel käimata sel suvel. Kutse Birgiti sealkandis vastvalminud elamisse paariks päevaks sisse kolida on samuti jõus.

Lõpetan siin nüüd mittekreatiivsed tööd tänaseks selle kreatiivse tükiga ja lähen koju marjule, jooksma ja naabrinaistega hängima.