Tõin eile O-le venna. Valgepäise, esialgu vaikse, aga terase, maailmast huvitatu ja tehnika-loomuga nagu O-gi. Hiiumaalt sain, viieks päevaks. Hea seegi. O oli natuke ärevil, et kas oskab vennaga koos elada, aga küll asjad laabuvad, koolitust ma nüüd tegema just ei hakka. Küll aga tuleb teha plaan 1) mida süüa teha; 2) kuhu minna.
Nädalavahetus läks tõesti kiiresti ja jälle mõnusalt H-maal pere ja R-ga. Tähti oli öises taevas juba palju, kuu siras eredalt nagu sügiseti, eile hakkas ka tuul meelde tuletama, et enam peale ujumist märjana maha istuma jääda ei tohiks.
Reedel tegime jalgsi tiiru loojuva päikesega Piibunina poole, kuhu ligineda siiski ei saanud, sest eelmise nädala vihmad olid maa hirmusti märjaks sadanud ja jalatsid polnud vastavad. Paljajalu enam ka käia ei taht jahedal õhtusel ajal. Nii jäigi veesoojus proovimata. Rannakarjamaal tammusid suured mammutisarnased mägiveised, kuus tükki, kes olid kodust kaasahaaratud magedatest lambaõuntest vaimustatud. Kahjuks oli õunu randa jõudes vaid 2 tükki alles. Tagasi majja saime alles paari tunni pärast peale Vetsi talli suitsukala ja õlut/limpsi, kellele kuidas.
Järgmisel päeval peale luhtunud katset ratsutama minna (pererahvas oli lihtsalt kadunud) tegime tiiru saarele. Kõpu majakas polnud ma küll aastaid käinud. Nagu välismaale oleks sattunud- päike, kohvik, palju lätlasi ja hinnad a la üks supp kolme hinnaga. R-ga korjasime ühes väikses aga parasjagu ehitatavas sadamas auguga kive- no neid oli ikka väga palju. Tõime loomulikult kõik koju. Ja tee ääres kasvasid pohlasarnased marjad- leesikad, millel maitse puudub, aga põiehädade korral saab nende lehtedest abistava tee. Vihma ja äikesepilved käisid ümberringi, aga tibagi sel päeval meieni ei jõudnud.
Laupäeval oli ka Muinastulede öö Orjakus, suure lõkke ja päris suure rahvahulgaga selle koha kohta. Ilmselt viimane pidu enne järgmist kevadet. Meie küll ühtki teist tuld üle lahe ei silmanud, aga hea oli ette kujutada armsaid inimesi Matsalus, Viimsis, Haapsalus, Saaremaal ja mujal ümber lõkete vaiksel laupäeva õhtul, kes kõik merele vaatasid, sama kuud nägid ja vanu meresõitjaid meenutasid. Oli kaks (noormeeste) seltskonda kitarride, karmoška ja lauluga, äsja korda tehtud sadama valgustus andis hubase elus pisisadama hõngu ja sumisev rahvas ning kilkavad ja pimeduses põnevaid siblimismänge mängivad põnnid tegid õhtust ühe lihtsalt mõnusa koosolemise õhtu enne pimedat aega.
Ja nüüd ruttu tööd tegema!!!!!
No comments:
Post a Comment