Kontserdil külastaja või esinejana?

Ei saa mitte vaiki olla. Kui oled minu kaeblemise suhtes juba allergiline või on sul juba eos vilets tuju ning arvad, et nüüd saab meelelahutust, siis mine teisele veebilehele.
Pole sel suvel just palju kontserdiüritusi olnud, kuhu süda tõesti hüüaks. Pika otsimise peale leidsin, et Birgitta Festivali Voca People ilmselt täidab kriteeriumi ning seda saaksin nautida üle kere. Sest mis see tõeliselt hea muusika ikka muud on kui üks võimalus olla see, mida kuulad. Olla ise harmoonia, tõusta sinna, kust argipäev sind igal hommikul uuesti alla toob ning hõlmata kõiksust läbi südamest loodud muusika. Ja Pirita klooster on ka nagu suvise hooaja kontserditeks loodud. Birgitta Fest on hea muusika maaletooja parimas mõttes, kuigi see hullult tänapäevane Mozarti esitamine pesus ja alasti ausalt öeldes heale muusikale küll midagi juurde ei anna.
Aga ilmselt on publik muutunud ning mina jään üha dinosauruselikumaks.
Voca People (http://www.birgitta.ee/voca-people/ või http://www.voca-people.com/about.html) on üks lahedalt kokku kõlav kooslus, kes koos muusikaga oma minietenduse maha mängivad. Etenduse süzhee on nats mannetu, aga tahtsin MUUSIKALIST elamust.  Kuid kuulsin 2 tunni jooksul vaid ca 4-5 popurriid, mille laulude täielikul esitamisel oleksin ilmselt vaimustusega lahkunud. Mis mind piinlikkust pani tundma oli see, et nö tänapäevase "osaluskontserdi" mall näeb ette publiku jäägitut haaramist esitustesse. Ning kuidas see käib, on mulle vastuvõetamatu. Et juba peale esimese popurrii lõppedes tõmmati üks esimese rea kontserdikülastajaid lavale teiste naerutamiseks, ok. Aga sellele ei järgnenud ca 30 min midagi muud peale 15 sekundiliste laulujupikeste esitamise ning järgmiste külastajate lavalesikutamise. Peale 7-ndat inimest olin ma juba tõeliselt häiritud, tundsin südamest häbi, et rahvas naerab ning mõtlesin, miks üldse olin selle asja eest raha maksnud. I kõrval istunud mees vilistas, plaksutas, trampis vaimustusest ning röökis naerda. Kui oleksin 4-nda rea asemel esimeses istunud ning minu üle terve saalitäis rahvast naerab/irvitab, siis oleksin ilmselt läinud raha tagasi nõudma. Maksta raha selle eest, et sind ennast pannakse esinema? Kõik käis etenduse stsenaariumi sees, mis nägi ette, et VP on tulnukad, kes uurivad, mis muusika Maa-inimeste peakestes kõlab. Eriti magedaks läks olukord siis, kui ühe mehe, kes uurimiseks lavale tõmmati, pea huvitava muusika asemel kõmises tühjalt (ha-ha-haaa). Selle üle sai paar minutit jalgu trampida ja hirnuda. Järgmiseks üks mees, kelle peas muusika asemel kõlas "Sex-sex-sex". Kui siis ühel järgmisest lavale veetud naistest ka pea Sex-sex-sex kõmises, siis viidi need võhivõõrad kokku istuma. Naljakas, eks. Ongi, kui see juhtub kellegi teisega ning sa ei tahaks muusikalist elamust saada. Sellist nalja võib saada onu Lauri tsirkuses ka ning sinna lähen ma just sellise ootusega, et saab kõvasti nalja ja klounide peale pahandada ei tohi. Mõtlesin, kas eelmisel õhtul Don Giovanni etenduses ka mõni memm lavale veeti või mida siis küll tehti, et inimesi "kaasata" ja etendus "tänapäevane" oleks. Täna rääkisid töökaaslased, kes käinud olid, et seal naisterahvas lihtsalt kooris ennast laval pesuväele, samal ajal sujuvalt ooperit lauldes. Ja seda viimast tegi ta tõeliselt hästi.

Mis toimub meie kultuuris? Miks peab kõik olema seks, ultra ja nii vali, et viib kõrvakuulmise? Jah, Voca People ajal istusime küll üsna kõlarite all, kuid see ei tähenda, et meid beat box jm bassihääled peaksid kurdistama. Ka laulude ajal, kus beat-box nii väga ei domineerinud, oli heli ülevõimendatud. Kas tõesti keegi teine ei arva nii? Ka kinos on sama mure- peale seanssi kõrvad pinisevad ja on lukus. Kas hea helitehnika tähendab kõikide nuppude max asendit?

JA NÜÜD MIDAGI HEAD KA
Kontserdi lõppedes ja vaikusesse ning kloostriväravate taga valitsevasse pimedusse naastes paitas meeli midagi täiesti ootamatut- vaikne kitarrimäng, mis meenutas sooja sumedat suveööd, flamenkot ja bossat, vaikselt lobisevaid kundesid vahemereäärses rannakohvikus, armastust ja samal ajal üksildust. Peatasin I, kes otse auto poole juba sammus, mis muusikast teisele poole jäi. Ma pidin nägema, mis-kes sai niiviisi puudutada? Ja seal istus keset kottpimedat pisiparki kõnnitee ääres üks noormees ja mängis kitarret. Ja ta suutis tasandada kõik need häirivad emotsioonid, mis viimase paari tunniga olid end mu õlule kuhjanud, mängides vaikselt ja mõnuga, justkui iseendale ja ennast jagades. Ja kuigi ta ees oli avatud kitarrikast võimalikele toetajatele, ei seganud mind see karvavõrdki, sest see, kuidas ta musitseeris, tuli just sellest kohast, mida olin oodanud esinejatelt, kelle kontserdile olin läinud. Ta jagas ennast läbi muusika. Ja ma jagasin seda talle tagasi. Aitäh!

Palun soovitage häid kontserte. Ma ei pane alati kuulutusi tähele ning siis pärast olen unhappy, et ilma jäin. Seega jään, päriselt ka, ootama tõelisi live esitusi Katariina kirkkos, Von Krahlis, mõnes antiigiäris, Kõltsu mõisas ja muudes armsates väikestes kohtades, kus mina jõuan esinejateni ning esinejad publikuni.