Sest paljajalu lume peal käia on külm

K lendas vara-vara Austriasse pidama Hello Viin'i. Või tegelikult on tal seal üks olulisem üritus seoses EASA'ga.

Ja hommikul, kui ärkasin kell 5:00 oligi lumi maas! Oktoobrikuus! Pehme, kohev ja 0-kraadine tuisuilm oli järjekordselt tulnud äkki ning paljud inimesed ja nende autod EI olnud selleks ette valmistatud. Ka meie mitte :) Seega võtsin I auto, mis on 4x4veoline ning püsib tänu mingisugusele control funktsioonile paremini teel kui pisike SAAB. K närveldas kõvasti, et äkki jääme sellise sõidutempo juures hiljaks. Minu eesmärk oli üldse kohale jõuda. K lennukaaslane oli juba tund varem helistanud, sest ootas lennujaamas. Tegelikult olime graafikus, mida kippus kangesti rikkuma seesama lumi teedel-tänavatel ning tõdemus, et lumi oli jälle ootamatult maha sadanud, sest kuigi oli juba 1,5 h sadanud, polnud ühtki sahka teel näha. Sõita sai 20-30 km/h, lumi oli kinni sõitmata või siis juba libedaks rööpaks vajutet. Ja siiski ei suutnud ühes kohas pidurdusmaad ette aimata ning põrkasime esiratta veljega vastu äärekivi. Veljel on märgid selgelt näha, aga õnneks oli see ka kõik, millega see üliohtlik sõit lennujaama ning tagasi lõppes.

Loomulikult ei läinud me täna tööle, sest autoga suvekummidega sõita oleks olnud mõttetu ajakulu (ja liiklus linnas seisiski). Ja ka buss ei tundunud kuigi ahvatlev lumelükkamise kõrval koduõues :) Aga esmaspäevast siis, kui koolivaheaeg ühele poole saab, oleme jälle täisrežiimil.

Juba mitu õhtut mõtlen siin, et võiksid olla Meie Maal ning istuksime kusagil kohvikus vanalinnas ning räägiks törts juttu. Külmad ja kõledad, kõdulehti täis koristamata tänavad, vihm ja üksindustunne, saun kodus ja pidev saabaste-soojade riiete-vihmavarjude-kinnaste-sallide tagaajamine on tõelise sügise hinge toonud. Aga eks siis lähen teatrisse, kinno ja kuskile mujale kellegi teisega seekord. Jälle. Aga tahaks oma õega. Kalli oled!

3eraudne

Ei saa jälle vaiki olla.
Olen üsna tuimalt jälginud seda oravameeste erakonna rahastamise janti ajakirjanduse kaudu. Ja pean tõdema, et kuigi olen nii teinegi kord nende poolt hääle andnud, siis nüüdsest ei anna ma oma häält kellelegi.
Tõesti. Tundub, et olen sellest riigist lahkunud olnud juba nii mõnegi hea aja. Kuigi mu keha elab siin. Mu pere, armsad sõbrad, harrastused ja koduloomad, puud ja meri- kõik on ikka siin. Aga süda on... vaba  teistega sama usku olemise ühistundest. Ma olen vaba omama omaenda arvamust ja ei pea kellelegi jagama mõtteid, mis ilmselgelt on parimagi tahtmise juures keerulised enesele tõe pähe müüa. Just nagu on nende kiiresti rikastumise püramiidskeemidega. Üha enam tundub, et mina olengi see pagan, kelletaoliste vastu tuleks võidelda, sest ma ei ole valmis osalema skeemides, mis tahavad mind alla neelata ja veelgi enam mõtlemist pärssida. Ma tahan proovida paljutki, aga aususe piires ja võimalusega taganeda kohe, kui skeemitamiseks ja mõttetuks tseremoonitsemiseks läheb. Ja enne taganemist tahan kõike teada. Nagu Mihkel 3raudses :)
 Kui ei tee, siis ei juhtu ka. Kui teed, siis pead olema valmis oma eksimusi kõigile selgitama. Vaatsin seda va Kristenit telepurgis ja mõtlesin- silm tal ka ei pilgu seda jamajuttu kinnitades, et just nii ongi- mõned viivad kõik oma säästetud raha (ja kulla kasvõi kangikaupa) erakonna kaukasse. Ja Mihkel polnudki väga närvis temalt vastuseid pinnides just neile küsimustele ja just nii ausalt küsides nagu ma ootasin. Kahjuks- vastuseid ei tulnud.
Ilmselt on poliitikat vaja, aga teatud määrani, kus see ei toidaks mitte iseend ja oma liikmete rahakotti ja egot, vaid ameti kõrval ikka ainult ühiskonda.

Aaaah...

Nagu nendest hinnetest veel vähe oleks teatab vene keele õpetaja mulle e-kooli vahendusel:
"O peab reedeks sõnu õppima raamatukogus. Tema õpik jääb seniks minu kätte kui ta tuleb paberiga ning paneb õpikule paberi ümber. Olen seda nõudnud mitmeid kordi ja neile teatanud, et nii juhtub. On juba oktoober, teine kuu koolis."
Ma lähen poodi ja ostan selle pagana õpiku. Paberit on meil ka ja palju, kuid õpiku said lapsed alles 10 päeva tagasi.

Kuhu liigub spiraal?

Kooliaasta algusest on möödunud 1 kuu. Minul on tunne, et selle kuuga on kogu elu hakanud spiraalina keerlema, üha kiiremini ja kiiremini ja ma ei saa seda kuidagi aeglasemaks vaid lasen end kaasa vedada. Kusjuures pole see otseselt edasiminek vaid nagu vanade asjade kordumine jälle ja jälle kuni mul on süda paha. Tegemist on O ja tema õppimisega. Ma ei julge siia tema hinnete seisu isegi kirja panna, sest see pole kellegi vääriline. Iksid ja kahed on nii loodusõpetuses (püha müristus!), vene keeles (gospadi!), inglise keeles (džiisus kraist!) ja kolmed eesti keeles, mates... Kusjuures me õpime koos. Olen hakanud kahtlema omaenda võimetes midagi lapsele edasi anda (mida teeb siis küll õpetaja kõigi nende puupeade töid parandades?), lapse võimetes aru saada ja meeles pidada ja õpetaja võimetes pedagoogiliselt ainele ja lastele läheneda.
Et olen teinud tiiru koolis vene keele õpetaja vastuvõtul ning klassijuhataja vastuvõtul, siis järgmiseks nädalaks plaanin matemaatika tunni külastamist ja õppealajuhataja audientsi  üldise eesmärgi selgitamiseks. Mulle on siiani tundunud, et eesmärgiks lastele on õppematerjali omandamine ja õpetajatele selle selgekstegemine lapsele sobivaimal viisil ning vajadusel kogu tugisüsteemi kasutades (ja see on meie kooli kodulehel kirjeldatud). O jaoks on siiani välja tulnud nii, et tema asi on asju õppida ja õpetaja jaoks on tähtis last hinnata. Ja-jah- mitte selgitada ja aidata, vaid hinnata. Üks õpetaja on pakkunud e-kooli kaudu, et O tuleks konsultatsiooni. (Teistes käib ta muidugi ka).
Tänane mate järeltöö läks O sõnul jälle halvasti, kuigi hinnet veel näha ei olnud. Ega ma eriti igatsegi. Õigemini ma juba kardan e-kooli hinnetesse sukelduda. Ja konsultatsioonitundide arv, millega erinevaid x-e ja kahtesid parandada, on loendamatu.
Õpime temaga iga jumala päev ja kaua, sest tal ei käi asjad kiiresti. Käsi ei suuda pastakat hoida, käekiri muutub loetamatuks, paljud asjad tuleb ringi teha, düsgraafilised vead parandada, numbreid kohendada... Olen talle juba välja pakkunud, et äkki läheks uuriks mõnes teises koolis võimalusi. Muidugi ta ei tahaks, aga lõpuks otsustame ju meie vanematena, mis talle hea oleks. Aga endalgi on tunne, et kas temaga on ikka kõik korras ja mõni teine kool üldse teda ootaks?
Senikaua spiraal muudkui keerleb. Tegelikult küll mitmes suunas- mõlemale poole ja üles ja alla liikudes... Ma ei saa ka maakeralt maha astuda ka parima tahtmise juures. Seega tuleb kohaneda.