Ei saa jätta seda siia posititamata: https://www.youtube.com/watch?v=kpJ4yixnfi0
Ha-ha-haaa, super, andekas, armas, naljakas, ja ometi täiesti professionaalne. Ja need punased kingad!
See on üks vägaväga vähestest meelelahutussaadetest, mida vaatan. Ja üha paremaks läheb :) Kusjuures Saatejuht ei mõnita ei asjatundmatusest ega meelega (nagu Reikop ikka pidevalt teeb, ma ei saa aru, kaua tal nii lastakes...) saateosalisi ja valitseb siiralt lahe atmosfäär. Keegi ei kuku välja ka :D
Järgi saab vaadata TV3 kodukalt: Su Nägu Kõlab Tuttavalt.
Monday, March 25, 2013
Pärnu spa ja viltuse lõuaga põder
Lubasin oma poisile, et viin ta Pärnu spasse koolivaheajal ning et oli juba koolivaheaja reede, siis polnud külastust edasi lükata enam võimalik. Seega tuli veel orgunnida sõbrad kaasa, et oleks lõbusam ning minu pisike sinine SAAB oli kuhjaga täis poisse naabruskonnast ja üks natike võõram ka.
Alguses oli nii vaikne. Keegi ei rääkinud. Panin beebiporgandid "lauale", et teekond kiiremini ja jutt jooksma läheks. Porgandid läksid ruttu. Juttu hakkas ka voolama ajapikku. Peamiselt sain tänu uuele poisile teada jalgpallikuulsuste saatustest ja Red Hot Chilli pappersi videost, kus nad pidavad esinema laval allavajuvad sokid noksi otsas, C-lt seda, et Messil on poeg Thiago ja palju muud väärtuslikku :) Minu poeg ei ole jalkafänn ega veel ka hea popmuusika fänn ning oli pigem naljamees tagumises reas. Sõit, 128 km, on pikk isegi pea 13-aastastelegi veel. Nende ainus soov oli varbad vette saada.
Õnneks oli Tervis ikka sama koha peal, aga tavaliselt ei orienteeru ma Pärnus autoga üksi vaid kaassõitjana, siis olin juba ette mõeldes kaasanud tääbi. Kahjuks oli see nüüd ruuminappuse tõttu pagasiruumis kotis (nagu ikka, kui oled kõik valmis mõelnud :) ). Seega sõitsin joonelt mereäärt pidi, et destination üles leida.
Kuigi kodus päevaplaani arutades kostis poja poolt nõudvat häält mitte orienteeruda ainult 3-tunni pileti peale vaid ikka päevapiletile, jäin 3 tunnile kindlaks. Täiesti norm aeg, et saada kõike tüdimuseni proovida ning ära väsida. Kiks kodus pärast ütles, et seal on ujula ka (ma ikka armastan pikemaid otsi ka ujuda), aga ma ei teadnud ja seega sulpsasin seal ka 3 tundi. Mis- tegelikult jooksid 4 poissi kohe omapäi ning esimesed pool tundi püüdsin ma jälgida, et nad ei hüppaks kõrgelt, ei jookseks libedal põrandal jne, aga nad olid täiesti normaalsed ja arukad.
Kolm neist hüppasid 4 m kõrguselt jalad ees selleks ettenähtud bassu ja mul oli süda rahulik, sest üks punasärklane valvas ning enne poisse sulpsasid sealsamast paar 6-7 aastast mudilast. Siis läksid nad õue basseini ning peale torude katsetamist ning pikalt kärestikust allalaskmist tõi A veekindla telefoni, millega nad filmisid nii 4 meetri kõrguselt hüppamist, kärestikust laskumist ja ilmselt midagi veel, mida ma ei tea. Sest mul ei ole enam nii väledad jalad, et nendega võidu uusi asju proovida.
Lootsin nende arukusele (millele küll alati panustada ei saa) ning manitsesin telefoni ära viima, kui juba paljud nende tegevust märkama hakkasid. Tegelikult lasime koos ka alla kosest ning ei saa kurta, et mul igav oleks olnud :) Üksi proovisin torusid. Jõime koos vahepeal jäätisekokteili ning peale 2h ja 40 minutit oli minul igatahes kõrini. Kolme tunni pärast olime kõik väljas. Ja väga näljased.
Seega siis otsisin üles tääbi ning O tuli mulle kõrvalistujana kaardilugejaks. See on talle väiksest peale sobinud ning et tal on vaist mitte kunagi ära eksida, siis juhatas ta meid kõige kiiremat teed pidi Steffanisse.
Steffani Pizzabaar on väga hea teenindusega koht. Mei läks küll aega tellimuse kättesaamisega natuke rohkem kui oleks nii tühjade kõhtudega soovinud, kuid kakaod vahukoorega serveeriti 10 minuti jooksul ning see aitas ootamisel. Pildil pole poisid kakaod veel kätte saanud ning on C näljast parasjagu nõrkemas.
Koju hakkasime sõitma üsna hämaras. Mul pole pimedas sõitmise vastu mingeid negatiivseid tundeid seega 130km ja 1,5h õhtul on lihtne. Poisid lobisesid ja tegid nalja, ei kisanud ega häirinud. Kusagil 15-10km enne Kernut nägin äkki nii 5 m autost teeservas põtra ja kohe käis kole kõmakas. Poisid jäid vaid ja siis röögatasid, et mis see oli. A nägi, nagu minagi, põtra. Olin põdrale otsa sõitnud! Esimene mõte oli, et küll läks hästi, et auto nagu sõitis adekvaatselt edasi, järelikult põder päris sisse ei kablutanud. Jäin nii 200-300 m eemal seisma. Käed värisesid. Tuli meelde panna üll kollane helkurvest. Autosid vooris pidevalt nii päri- kui vastassuunast. Miks meie just põdrale ette pidime jääma? Ma ei tuvastanud pimedas ühtki muud häda kui põdra ila O-poolse ukseraami ees- ja ülaosas ning natuke habemekarvu. Ilmselt oli ta täpselt nii kõrgele teepervele jõudnud, et koon ulatus uksepostini, siis tuli auto ning põder sai lõualuu pihta. Poisid naersid täiega ning naljatasid. Mina tänasin oma Jumalat, kaitseingleid ning põtra, kes suure tõenäosusega vigastatud koonuga ja söömata meie külmades öödes otsa võib saada. Pildi tegin järgmisel hommikul:
Istusin seal autos ja püüdsin mitte nutma hakata. See oli tõesti šokk. Mul olid lapsed autos! Ma olin tänulik, et nii läks. Ma ei kujuta ette, kui põder oleks kasvõi 15 cm edasi jõudnud tulla... Mul olid seal ju 4 last!!! Ma olen hea autojuht, kõik on turvarihmadega alati kinni, rehvid pumpasin ka enne sõitu täis, auto on korras, ma olin teinud kõik endast oleneva, et midagi ei juhtuks, sõitsin 92-93 km/h kiirusepiirajaga...
Võtsin end kokku peal 10 minutit. Olin helistanud I-le ning rääkisin, mis juhtus. Lihtsalt, et mitte endas seda kõike kanda, jagades on kergem. Sulgesin sel hetkel selle loo ukse enda järelt ning mõtlesin vaid, et meil on veel 50 km turvaliselt linnani vaja sõita, siis on tulede valgus ja loomi pole. Ilmselt istusin nagu algaja autojuht ettekallutatult läbi esiklaasi vahtides, et märgata võimalikke metsloomi teel, sest pärast oli selg kange. Poisid tegid lõppematuid nalju põdra teemal. See oli neile kui multikas, koomiks, millele sai uusi osi joonistada ja üha totrama inimese jooni see loom võttis.
Minu jaoks oli see kui õudusunenägu, kust sel korral suutsin ärgata enne, kui...
Me kunagi ei tea, kust pauk võib tulla. Mulle oli usaldatud 4 lapse elu ning ma seadsin need ohtu mitte midagi valesti tehes. Kas ma oleksin saanud seda ära hoida? Põder ei ole nähtav enne, kui ta on pimedas päris tee äärde jõudnud. Ilmselt päästis meid kõrge lumi, läbi mille loom pidi natuke aeglasemalt sumpama, mitte ei saanud kepsata. Kuid- miks oli see just meie auto???
Alguses oli nii vaikne. Keegi ei rääkinud. Panin beebiporgandid "lauale", et teekond kiiremini ja jutt jooksma läheks. Porgandid läksid ruttu. Juttu hakkas ka voolama ajapikku. Peamiselt sain tänu uuele poisile teada jalgpallikuulsuste saatustest ja Red Hot Chilli pappersi videost, kus nad pidavad esinema laval allavajuvad sokid noksi otsas, C-lt seda, et Messil on poeg Thiago ja palju muud väärtuslikku :) Minu poeg ei ole jalkafänn ega veel ka hea popmuusika fänn ning oli pigem naljamees tagumises reas. Sõit, 128 km, on pikk isegi pea 13-aastastelegi veel. Nende ainus soov oli varbad vette saada.
Õnneks oli Tervis ikka sama koha peal, aga tavaliselt ei orienteeru ma Pärnus autoga üksi vaid kaassõitjana, siis olin juba ette mõeldes kaasanud tääbi. Kahjuks oli see nüüd ruuminappuse tõttu pagasiruumis kotis (nagu ikka, kui oled kõik valmis mõelnud :) ). Seega sõitsin joonelt mereäärt pidi, et destination üles leida.
Kuigi kodus päevaplaani arutades kostis poja poolt nõudvat häält mitte orienteeruda ainult 3-tunni pileti peale vaid ikka päevapiletile, jäin 3 tunnile kindlaks. Täiesti norm aeg, et saada kõike tüdimuseni proovida ning ära väsida. Kiks kodus pärast ütles, et seal on ujula ka (ma ikka armastan pikemaid otsi ka ujuda), aga ma ei teadnud ja seega sulpsasin seal ka 3 tundi. Mis- tegelikult jooksid 4 poissi kohe omapäi ning esimesed pool tundi püüdsin ma jälgida, et nad ei hüppaks kõrgelt, ei jookseks libedal põrandal jne, aga nad olid täiesti normaalsed ja arukad.
Kolm neist hüppasid 4 m kõrguselt jalad ees selleks ettenähtud bassu ja mul oli süda rahulik, sest üks punasärklane valvas ning enne poisse sulpsasid sealsamast paar 6-7 aastast mudilast. Siis läksid nad õue basseini ning peale torude katsetamist ning pikalt kärestikust allalaskmist tõi A veekindla telefoni, millega nad filmisid nii 4 meetri kõrguselt hüppamist, kärestikust laskumist ja ilmselt midagi veel, mida ma ei tea. Sest mul ei ole enam nii väledad jalad, et nendega võidu uusi asju proovida.
Lootsin nende arukusele (millele küll alati panustada ei saa) ning manitsesin telefoni ära viima, kui juba paljud nende tegevust märkama hakkasid. Tegelikult lasime koos ka alla kosest ning ei saa kurta, et mul igav oleks olnud :) Üksi proovisin torusid. Jõime koos vahepeal jäätisekokteili ning peale 2h ja 40 minutit oli minul igatahes kõrini. Kolme tunni pärast olime kõik väljas. Ja väga näljased.
Seega siis otsisin üles tääbi ning O tuli mulle kõrvalistujana kaardilugejaks. See on talle väiksest peale sobinud ning et tal on vaist mitte kunagi ära eksida, siis juhatas ta meid kõige kiiremat teed pidi Steffanisse.
Steffani Pizzabaar on väga hea teenindusega koht. Mei läks küll aega tellimuse kättesaamisega natuke rohkem kui oleks nii tühjade kõhtudega soovinud, kuid kakaod vahukoorega serveeriti 10 minuti jooksul ning see aitas ootamisel. Pildil pole poisid kakaod veel kätte saanud ning on C näljast parasjagu nõrkemas.
Koju hakkasime sõitma üsna hämaras. Mul pole pimedas sõitmise vastu mingeid negatiivseid tundeid seega 130km ja 1,5h õhtul on lihtne. Poisid lobisesid ja tegid nalja, ei kisanud ega häirinud. Kusagil 15-10km enne Kernut nägin äkki nii 5 m autost teeservas põtra ja kohe käis kole kõmakas. Poisid jäid vaid ja siis röögatasid, et mis see oli. A nägi, nagu minagi, põtra. Olin põdrale otsa sõitnud! Esimene mõte oli, et küll läks hästi, et auto nagu sõitis adekvaatselt edasi, järelikult põder päris sisse ei kablutanud. Jäin nii 200-300 m eemal seisma. Käed värisesid. Tuli meelde panna üll kollane helkurvest. Autosid vooris pidevalt nii päri- kui vastassuunast. Miks meie just põdrale ette pidime jääma? Ma ei tuvastanud pimedas ühtki muud häda kui põdra ila O-poolse ukseraami ees- ja ülaosas ning natuke habemekarvu. Ilmselt oli ta täpselt nii kõrgele teepervele jõudnud, et koon ulatus uksepostini, siis tuli auto ning põder sai lõualuu pihta. Poisid naersid täiega ning naljatasid. Mina tänasin oma Jumalat, kaitseingleid ning põtra, kes suure tõenäosusega vigastatud koonuga ja söömata meie külmades öödes otsa võib saada. Pildi tegin järgmisel hommikul:
Istusin seal autos ja püüdsin mitte nutma hakata. See oli tõesti šokk. Mul olid lapsed autos! Ma olin tänulik, et nii läks. Ma ei kujuta ette, kui põder oleks kasvõi 15 cm edasi jõudnud tulla... Mul olid seal ju 4 last!!! Ma olen hea autojuht, kõik on turvarihmadega alati kinni, rehvid pumpasin ka enne sõitu täis, auto on korras, ma olin teinud kõik endast oleneva, et midagi ei juhtuks, sõitsin 92-93 km/h kiirusepiirajaga...
Võtsin end kokku peal 10 minutit. Olin helistanud I-le ning rääkisin, mis juhtus. Lihtsalt, et mitte endas seda kõike kanda, jagades on kergem. Sulgesin sel hetkel selle loo ukse enda järelt ning mõtlesin vaid, et meil on veel 50 km turvaliselt linnani vaja sõita, siis on tulede valgus ja loomi pole. Ilmselt istusin nagu algaja autojuht ettekallutatult läbi esiklaasi vahtides, et märgata võimalikke metsloomi teel, sest pärast oli selg kange. Poisid tegid lõppematuid nalju põdra teemal. See oli neile kui multikas, koomiks, millele sai uusi osi joonistada ja üha totrama inimese jooni see loom võttis.
Minu jaoks oli see kui õudusunenägu, kust sel korral suutsin ärgata enne, kui...
Me kunagi ei tea, kust pauk võib tulla. Mulle oli usaldatud 4 lapse elu ning ma seadsin need ohtu mitte midagi valesti tehes. Kas ma oleksin saanud seda ära hoida? Põder ei ole nähtav enne, kui ta on pimedas päris tee äärde jõudnud. Ilmselt päästis meid kõrge lumi, läbi mille loom pidi natuke aeglasemalt sumpama, mitte ei saanud kepsata. Kuid- miks oli see just meie auto???
Thursday, March 14, 2013
Emakeelepäev
Tegin lõdvast ajakavast ning ilmselt hetkel igavast elust tingituna kaasa Vikerraadio etteütlust. Läks muidugi nii, et sel hetkel, kui mina oma etteütluse tahtsin teele saata, ütles süsteem üles ülekoormatuse tõttu. Millega sai selgeks, et "tuliuue auto" võitmiseks läheks tarvis kas kiiremat reageerimisvõimet nupule vajutamiseks või Vikerraadio-poolse serveri võimsuse suurendamist (millele mu hammas ei hakka peale). Muretse selle üle, mida muuta saad :)
Laused ise ei olnud keerulised, kui suutsin ikkagi teha seal vea. Sellise tulemuse sain e-postile:
Sisestatud tekst:
Kuidas peaksid sa, tuim inimeseloom, siin lumises põhjas, kus aastast aastasse õitseb viluses kaljuorus ilusa haisuga mürdike, aga kus Jüriöö ülestõusust ei leia kasvõi ühtainumat viisakat pilti, mida perekonnaalbumisse panna ja aegajalt vaadata, kuidas peaksid sa oma ajalugu kirjutama? "Köhi, köhi pappi," leelotas rehepapliku terrorirühmituse liider liitlasvägede paptistlikule kaplanile keset dekadentlikku Kirde-Euroopa ristisõda, mis ei jätnud kivi kivi peale.
Kontrolltekst:
Kuidas peaksid sa, tuim inimeseloom, siin lumises põhjas, kus aastast aastasse õitseb viluses kaljuorus ilusa haisuga mürdike, aga kus jüriöö ülestõusust ei leia kas või ühtainumat viisakat pilti, mida perekonnaalbumisse panna ja aeg-ajalt vaadata – kuidas peaksid sa oma ajalugu kirjutama? „Köhi, köhi, pappi!” leelotas rehepapliku terrorirühmituse liider liitlasvägede baptistlikule kaplanile keset dekadentlikku Kirde-Euroopa ristisõda, mis ei jätnud kivi kivi peale.
Hahahaa, kirjutasin baptistliku asemel paptistlik! Ja sõna "aeg-ajalt" kirjutatakse siis sidekriipsuga. Istu, hinne 4.
Saturday, March 9, 2013
Nädal aega toas
Olen selle nädala täiesti vahele jätnud. Ilmselt olin ma nädal aega töölt kodus viimati puhkuse ajal, suvel, kuid siis said päevad täidetud kõiksuguste puhkuse-, aia- ja lasteteemaliste tegevustega. Seega, peale 7 päeva vaimset vabadust põskkoopapõletikus ja ilmse keeluga mitte oma põskkoopaid õue toppida, on hakanud liikuma kõik muu mu peas. Ja see muu on osutunud vägagi vajalikuks, iseasi kas selletarbeks oli vaja nii ränka asja haigestuda.
Käisin eile oma armsa kaasaga teatris vaatamas "Kolm vihmast päeva". Teatrielamus üle pika-pika aja. Rääkimata sellest, kuidas ma pileteid netist hankisin 1. veebruaril kell 11.00 (täpselt siis pidavat piletimüük avanema märtsikuu etendusteks), püüdes Piletilevi lehekülge üldse avada (oli teine üle 40 minuti ilmselt ülekoormuse all murdunud olekus). Milline õnnetunne oli 11.40, kui olin suutnud teha kiirklikid äsjaavanenud bronni-leheküljel, lootes, et teistel polnud nii kaua aega just neid kahte kohta just sellele etendusele jahtida. Ma sain need! Printerist suristasin välja 2 exemplari- ühe jätsin igaks juhuks tööle, kui teel linna peaks ilmnema, et olen piletid koju unustanud :) Napakas, ausõna! Aga tundub, et teatud kultuurielamuste pärast tasub natuke pingutada, üle pingutada.
Etendus oli hea. Kui nüüd peaks paari sõnaga selgitama, mis seal siis toimus, ütleksin, et päevikud/blogid võivad viia asjassepühendamatud inimesed segadusse ja valede järeldusteni (ka lähisugulaste käes) ja seega ei peaks keegi neid lugema millegi tõestamiseks tagantjärgi. 6 väga erinevat tüpaaži olid noorte ja andekate näitlejate poolt hästi maha mängitud, teatud vilumatust veel oli, kuid see ei häirinud. Pigem tundus, et mingi osa stsenaariumist oli jäänud ajapuudusel mängimata. Ma tean, mida tähendavad need 3 vihmast päeva, kui ei tea, miks muutus eksalteeritud naine hulluks, kuidas sai kahe noore arhitekti koostöö üleüldse sujuda nii väärtuslike taieste loomiseni ning kas see maja, mille üks peategelane teisele kinkima oli, sai siis lõpuks kingitud. :D Hakka või ise stsenaariumi edasi kirjutama. Aga ehk oligi see lõpp nii hea, et ma ei saanud asjast kuidagi välja tuldud oma mõtetega.
***
Enne teatrit oli meil kodus üks vihmane päev tegelikult. O tuli koolist koju, meie I-ga töölt. Oli esimene päev, kus me haigusest enamvähem jagusaanutena pool päeva kontoris rügasime ja natuke naistepäeva tähistasime. Olin koju jõudes väsinud, pea tuikas nagu põskkoobastega ikka on, tahtsin silmad kinni panna ja lihtsalt olla. Loomulikult olin arvestanud juba kolmapäeval, et saan hiljemalt reedeks terveks ning lubanud O-le, kel reede õhtul klassiöö koolis pidi toimuma, et teeme peale tööd ja kooli koos viineripirukaid ja siis sõidame edasi teatrisse, pannes poja maha kooli juures koos kõigi kodinatega öö jaoks. Seega olin ma tegelikult vaimult valmis toimetama, kuid lihtlabaselt haige ning seega tujust ära. Problem tekkis mul siis, kui tuli meelde, et O ülesanne oli klassiõhtul teha mingi "maastikumäng". Pärisin esmaspäeval, pärisin kolmapäeval, neljapäeval ei pärinud, kuid laps kogu aeg vastab, et ärgu ma muretsegu, küll jõuab. Pealegi- teine poiss ju ka kaasvastutamas. Küsisin siis viineripirukate tegemise aegu ka, et kuidas siis on selle mänguga. Loomulikult tuli vastus, et küll me koha peal midagi mõtleme. Mida nad siiani siis teinud on- mitte midagi, aga mäng pidavat olema nii, et nemad peidavad mingid edasijuhatavad paberilipikud ja teised siis jooksevad ja püüavad neid lipikuid leida ning finishisse jõuda. Uurisin siis edasi, et kui paar poissi suudavad selle esimese lipiku tuvastada, siis mis edasi? Teised ju ei viitsi siis edasi mängida, sest lipik on leitud ja loetud või ära võet (et ikka ise võita), kas nad selle peale pole tulnud. Mina, lubjakas, ei saavat sellest mängust midagi aru. Võibolla tõesti. Aga oma mõttes jõudsin jälle selleni, et meie lapse ei suuda vastutada millegi eest. Ei oma koolitööde korralikult tegemise eest, ei ise kooli jõudmise eest hommikuti (meie äratame, toidame, viime), ei endale võetud kohustuse eest viia läbi üksainumas mäng. Mis on lahti??? Ma olen ju seal, alati olemas, valmis aitama, ei pressi peale... Ja tuju kukkus veel mitme pügala võrra.
Püüdsin kaasaga asjast rääkida hiljem, kui olin peale küpsetusprotseduure, oma arvamuse lapsele väljavalamise ja tema kooli juurde puistamise mehega üksina autosse jäänud. Ja ainus, mille sain vastuseks oli see, et kas pöörame kohe otsa ringi ja sõidame koju. Püüdsin nurga nr 2 alt- tal on selliste probleemidega tegelemiseks suisa haridus, kas ta võiks mulle nõu anda, kui ise last kasvatada ei taha. Vastus- pea valutab ja tõesti ei pea ta minuga, kes ma ka haige, teatrisse minema. Nurk nr 3- mis ta arvab, kas võiksin abi küsida Perekasvatuse Instituudist. Vastus- vaikus, ignoreerimine, surm minu jaoks. Ja nii on see tavapäraselt, kui jõuan millegini, millest võiks meie perele ometi kord kasu olla. Mis küll saab?
Varsti saan terveks. Ja tuleb kevad. Ja ma ikkagi lähen ja otsin abi.
Wednesday, March 6, 2013
Tänasida uudisida ära viska homse varna
Olen täna üle tunni arvutis tänaseid uudiseid ja arvamusi sirvinud. Ja sõelusin sealt enda jaoks mõne välja. Tegelikult oli neid veel. Aga ei viitsi enam History-s sirvima enam hakata ja sule otsa need ka otseselt ei jäänud kinni. Seega
Seega väidab lugupeet majanduskorüfee, et kogu kärbetepoliitika on jamps ning ainuõige tee oleks edasi arutult ressursse ja träni tarbida, tarbida ja veel kord- TARBIDA! Eriti vihale ajab peale teisipäevast Zeitgeisti tekkinud äkiline arusaam, et intressid on aegade algusest peale olnud üks suur müüt- neil ei saagi olla mingit "kulla" väärtust, sest see on "raha", mis pole ringluses mingi kauba turule tulekust vaid raha laenamisest. Isegi kui Z-filmist poolt juttu mitte uskuda, hakkan ma ikkagi aru saama, mida see raha-maailm endast kujutab. Ja selleks polnud küll vaja 4 aastat ebsis käia. Kuid nimetatud artiklikst selgub, et korüfee on täiesti kindel, et meid päästab krahhist ainult veelgi suurema mulli kasvatamine!! Lihtsalt uskumatu! Kus, kus, kus on vastutustunne tsivilisatsiooni ees???????
Selles artiklist leidsin selle, miks ei näe paljud mõtet "minna" poliitikasse või külakärajatele, kooli lastevanemate koosolekule või lihtsalt kusagil arvamust avaldada. Üldse on sõna "kaasamine" tekkinud ju aktiivselt koos EL projektidega, kust on veelgi igapäevaseid käibesõnu tekkinud, või kasutati seda ka enne? Nagu "tulemuste jagamine" (ehk projektiga saadud uue info jagamine ühiskonnas või huvigrupis laiemalt), või ... :) no ei tulegi kohe pähe, aga neid sõnu ajakirjanduses kohates on kangestumistunne, et näe, seda pidid nad kirjutama projekti saamise pärast ja tegelikult nad seda ei tahaks teha, ei vaja oma asja ajamisel, ja ega kedagi eriti huvita ka. Ma isegi ei tea, millest selline tunne, kuid mõned aastad tagasi, kui neid projekte sai kõrvalt hinnatud, siis lugedes seda jama, mida sinna kokku pidi luuletama, jäi selline tunne enamuse projektide juures. Aga artiklist- selle kaasamisega on nii nagu V keskkooli vanematekoguga minuarust. Kutsuti saalitäis rahvast ning jõuti paari tunniga paar plaanialget paberile panna. Ehk siis mitte alget vaid situatsioonikirjeldust, millele tuleks lahendusi otsida. See oli siis osalemine. Kuid kui eestlasel tähtajad kukil pole, siis ilma vinge eestvedajata asjad liikuma ei hakka. Nii ka jutuks olnud vanematekogu asjadega- kisakogunemine oli ära (loe: aur lasti välja) ja karavan liigub ikka isevoolu teed.
Ja siis, ühes teatavas väikeses ruumis istudes, leidsin heade ajakirjade nurgast viimases Directoris ilmunud artikli "Alustuseks vallandage kõik juhid". Jutt siis isejuhtimise mudelist (self-management), mis on filosoofia, kus traditsioonilisi juhtimisülesandeid (planeerimine, organiseerimine, koordineerimine, suunamine, kontrollimine, personalitöö) täidavad töötajad iseseisvalt ja vabalt, ilma ametliku käsuliinita ja hierarhiata. See järgib 2 põhimõtet: esiteks ei kasutata mis tahes viisil võimu teiste inimeste või nende omandi suhtes; teiseks austatakse ja täidetakse enda ja teiste suhtes võetud kohustusi. See stiil ei sobi kõigile- näiteks neile, kes püüavad rakendada ametlikku võimu-, sest selles süsteemis ei nõuta kelleltki allumist. Millegipärast tundub, et see võiks olla üheks toimivaks uut tüüpi ühiskonna ettevõtete juhtimismudelitest. Aga miks mitte sobiv vorm ka muudele asutustele? Kõige aluseks on kokkulepped, millest peetakse kinni vabatahtlikult ja oma au nimel. Väärt lugemine ja lahe see, et aprilli algul on Eestis selle kõne all oleva firma esindaja Paul Green'iga (peaaegu oleksin kirjutanud "juhiga") võimalik kohtuda Tartus (wwww.mtk.ut.ee/mgtconf ja personalijuhtimise konverentsil) 11.-12. aprillil.
- http://www.ap3.ee/article/2013/3/6/krugman-teravnevas-sonasojas-olli-rehniga
Seega väidab lugupeet majanduskorüfee, et kogu kärbetepoliitika on jamps ning ainuõige tee oleks edasi arutult ressursse ja träni tarbida, tarbida ja veel kord- TARBIDA! Eriti vihale ajab peale teisipäevast Zeitgeisti tekkinud äkiline arusaam, et intressid on aegade algusest peale olnud üks suur müüt- neil ei saagi olla mingit "kulla" väärtust, sest see on "raha", mis pole ringluses mingi kauba turule tulekust vaid raha laenamisest. Isegi kui Z-filmist poolt juttu mitte uskuda, hakkan ma ikkagi aru saama, mida see raha-maailm endast kujutab. Ja selleks polnud küll vaja 4 aastat ebsis käia. Kuid nimetatud artiklikst selgub, et korüfee on täiesti kindel, et meid päästab krahhist ainult veelgi suurema mulli kasvatamine!! Lihtsalt uskumatu! Kus, kus, kus on vastutustunne tsivilisatsiooni ees???????
- http://arvamus.postimees.ee/1160138/juhtkiri-kaasamine-voi-osalemine/
Selles artiklist leidsin selle, miks ei näe paljud mõtet "minna" poliitikasse või külakärajatele, kooli lastevanemate koosolekule või lihtsalt kusagil arvamust avaldada. Üldse on sõna "kaasamine" tekkinud ju aktiivselt koos EL projektidega, kust on veelgi igapäevaseid käibesõnu tekkinud, või kasutati seda ka enne? Nagu "tulemuste jagamine" (ehk projektiga saadud uue info jagamine ühiskonnas või huvigrupis laiemalt), või ... :) no ei tulegi kohe pähe, aga neid sõnu ajakirjanduses kohates on kangestumistunne, et näe, seda pidid nad kirjutama projekti saamise pärast ja tegelikult nad seda ei tahaks teha, ei vaja oma asja ajamisel, ja ega kedagi eriti huvita ka. Ma isegi ei tea, millest selline tunne, kuid mõned aastad tagasi, kui neid projekte sai kõrvalt hinnatud, siis lugedes seda jama, mida sinna kokku pidi luuletama, jäi selline tunne enamuse projektide juures. Aga artiklist- selle kaasamisega on nii nagu V keskkooli vanematekoguga minuarust. Kutsuti saalitäis rahvast ning jõuti paari tunniga paar plaanialget paberile panna. Ehk siis mitte alget vaid situatsioonikirjeldust, millele tuleks lahendusi otsida. See oli siis osalemine. Kuid kui eestlasel tähtajad kukil pole, siis ilma vinge eestvedajata asjad liikuma ei hakka. Nii ka jutuks olnud vanematekogu asjadega- kisakogunemine oli ära (loe: aur lasti välja) ja karavan liigub ikka isevoolu teed.
- http://arvamus.postimees.ee/1159568/aasta-arvamusliidriks-sai-ajakirjanik-tiina-kangro/
- http://www.director.ee/alustuseks-vallandage-koik-juhid
Ja siis, ühes teatavas väikeses ruumis istudes, leidsin heade ajakirjade nurgast viimases Directoris ilmunud artikli "Alustuseks vallandage kõik juhid". Jutt siis isejuhtimise mudelist (self-management), mis on filosoofia, kus traditsioonilisi juhtimisülesandeid (planeerimine, organiseerimine, koordineerimine, suunamine, kontrollimine, personalitöö) täidavad töötajad iseseisvalt ja vabalt, ilma ametliku käsuliinita ja hierarhiata. See järgib 2 põhimõtet: esiteks ei kasutata mis tahes viisil võimu teiste inimeste või nende omandi suhtes; teiseks austatakse ja täidetakse enda ja teiste suhtes võetud kohustusi. See stiil ei sobi kõigile- näiteks neile, kes püüavad rakendada ametlikku võimu-, sest selles süsteemis ei nõuta kelleltki allumist. Millegipärast tundub, et see võiks olla üheks toimivaks uut tüüpi ühiskonna ettevõtete juhtimismudelitest. Aga miks mitte sobiv vorm ka muudele asutustele? Kõige aluseks on kokkulepped, millest peetakse kinni vabatahtlikult ja oma au nimel. Väärt lugemine ja lahe see, et aprilli algul on Eestis selle kõne all oleva firma esindaja Paul Green'iga (peaaegu oleksin kirjutanud "juhiga") võimalik kohtuda Tartus (wwww.mtk.ut.ee/mgtconf ja personalijuhtimise konverentsil) 11.-12. aprillil.
Subscribe to:
Posts (Atom)