Alguses oli nii vaikne. Keegi ei rääkinud. Panin beebiporgandid "lauale", et teekond kiiremini ja jutt jooksma läheks. Porgandid läksid ruttu. Juttu hakkas ka voolama ajapikku. Peamiselt sain tänu uuele poisile teada jalgpallikuulsuste saatustest ja Red Hot Chilli pappersi videost, kus nad pidavad esinema laval allavajuvad sokid noksi otsas, C-lt seda, et Messil on poeg Thiago ja palju muud väärtuslikku :) Minu poeg ei ole jalkafänn ega veel ka hea popmuusika fänn ning oli pigem naljamees tagumises reas. Sõit, 128 km, on pikk isegi pea 13-aastastelegi veel. Nende ainus soov oli varbad vette saada.
Õnneks oli Tervis ikka sama koha peal, aga tavaliselt ei orienteeru ma Pärnus autoga üksi vaid kaassõitjana, siis olin juba ette mõeldes kaasanud tääbi. Kahjuks oli see nüüd ruuminappuse tõttu pagasiruumis kotis (nagu ikka, kui oled kõik valmis mõelnud :) ). Seega sõitsin joonelt mereäärt pidi, et destination üles leida.
Kuigi kodus päevaplaani arutades kostis poja poolt nõudvat häält mitte orienteeruda ainult 3-tunni pileti peale vaid ikka päevapiletile, jäin 3 tunnile kindlaks. Täiesti norm aeg, et saada kõike tüdimuseni proovida ning ära väsida. Kiks kodus pärast ütles, et seal on ujula ka (ma ikka armastan pikemaid otsi ka ujuda), aga ma ei teadnud ja seega sulpsasin seal ka 3 tundi. Mis- tegelikult jooksid 4 poissi kohe omapäi ning esimesed pool tundi püüdsin ma jälgida, et nad ei hüppaks kõrgelt, ei jookseks libedal põrandal jne, aga nad olid täiesti normaalsed ja arukad.
Kolm neist hüppasid 4 m kõrguselt jalad ees selleks ettenähtud bassu ja mul oli süda rahulik, sest üks punasärklane valvas ning enne poisse sulpsasid sealsamast paar 6-7 aastast mudilast. Siis läksid nad õue basseini ning peale torude katsetamist ning pikalt kärestikust allalaskmist tõi A veekindla telefoni, millega nad filmisid nii 4 meetri kõrguselt hüppamist, kärestikust laskumist ja ilmselt midagi veel, mida ma ei tea. Sest mul ei ole enam nii väledad jalad, et nendega võidu uusi asju proovida.
Lootsin nende arukusele (millele küll alati panustada ei saa) ning manitsesin telefoni ära viima, kui juba paljud nende tegevust märkama hakkasid. Tegelikult lasime koos ka alla kosest ning ei saa kurta, et mul igav oleks olnud :) Üksi proovisin torusid. Jõime koos vahepeal jäätisekokteili ning peale 2h ja 40 minutit oli minul igatahes kõrini. Kolme tunni pärast olime kõik väljas. Ja väga näljased.
Seega siis otsisin üles tääbi ning O tuli mulle kõrvalistujana kaardilugejaks. See on talle väiksest peale sobinud ning et tal on vaist mitte kunagi ära eksida, siis juhatas ta meid kõige kiiremat teed pidi Steffanisse.
Steffani Pizzabaar on väga hea teenindusega koht. Mei läks küll aega tellimuse kättesaamisega natuke rohkem kui oleks nii tühjade kõhtudega soovinud, kuid kakaod vahukoorega serveeriti 10 minuti jooksul ning see aitas ootamisel. Pildil pole poisid kakaod veel kätte saanud ning on C näljast parasjagu nõrkemas.
Koju hakkasime sõitma üsna hämaras. Mul pole pimedas sõitmise vastu mingeid negatiivseid tundeid seega 130km ja 1,5h õhtul on lihtne. Poisid lobisesid ja tegid nalja, ei kisanud ega häirinud. Kusagil 15-10km enne Kernut nägin äkki nii 5 m autost teeservas põtra ja kohe käis kole kõmakas. Poisid jäid vaid ja siis röögatasid, et mis see oli. A nägi, nagu minagi, põtra. Olin põdrale otsa sõitnud! Esimene mõte oli, et küll läks hästi, et auto nagu sõitis adekvaatselt edasi, järelikult põder päris sisse ei kablutanud. Jäin nii 200-300 m eemal seisma. Käed värisesid. Tuli meelde panna üll kollane helkurvest. Autosid vooris pidevalt nii päri- kui vastassuunast. Miks meie just põdrale ette pidime jääma? Ma ei tuvastanud pimedas ühtki muud häda kui põdra ila O-poolse ukseraami ees- ja ülaosas ning natuke habemekarvu. Ilmselt oli ta täpselt nii kõrgele teepervele jõudnud, et koon ulatus uksepostini, siis tuli auto ning põder sai lõualuu pihta. Poisid naersid täiega ning naljatasid. Mina tänasin oma Jumalat, kaitseingleid ning põtra, kes suure tõenäosusega vigastatud koonuga ja söömata meie külmades öödes otsa võib saada. Pildi tegin järgmisel hommikul:
Istusin seal autos ja püüdsin mitte nutma hakata. See oli tõesti šokk. Mul olid lapsed autos! Ma olin tänulik, et nii läks. Ma ei kujuta ette, kui põder oleks kasvõi 15 cm edasi jõudnud tulla... Mul olid seal ju 4 last!!! Ma olen hea autojuht, kõik on turvarihmadega alati kinni, rehvid pumpasin ka enne sõitu täis, auto on korras, ma olin teinud kõik endast oleneva, et midagi ei juhtuks, sõitsin 92-93 km/h kiirusepiirajaga...
Võtsin end kokku peal 10 minutit. Olin helistanud I-le ning rääkisin, mis juhtus. Lihtsalt, et mitte endas seda kõike kanda, jagades on kergem. Sulgesin sel hetkel selle loo ukse enda järelt ning mõtlesin vaid, et meil on veel 50 km turvaliselt linnani vaja sõita, siis on tulede valgus ja loomi pole. Ilmselt istusin nagu algaja autojuht ettekallutatult läbi esiklaasi vahtides, et märgata võimalikke metsloomi teel, sest pärast oli selg kange. Poisid tegid lõppematuid nalju põdra teemal. See oli neile kui multikas, koomiks, millele sai uusi osi joonistada ja üha totrama inimese jooni see loom võttis.
Minu jaoks oli see kui õudusunenägu, kust sel korral suutsin ärgata enne, kui...
Me kunagi ei tea, kust pauk võib tulla. Mulle oli usaldatud 4 lapse elu ning ma seadsin need ohtu mitte midagi valesti tehes. Kas ma oleksin saanud seda ära hoida? Põder ei ole nähtav enne, kui ta on pimedas päris tee äärde jõudnud. Ilmselt päästis meid kõrge lumi, läbi mille loom pidi natuke aeglasemalt sumpama, mitte ei saanud kepsata. Kuid- miks oli see just meie auto???
No comments:
Post a Comment