Nädal aega toas

Olen selle nädala täiesti vahele jätnud. Ilmselt olin ma nädal aega töölt kodus viimati puhkuse ajal, suvel,  kuid siis said päevad täidetud kõiksuguste puhkuse-, aia- ja lasteteemaliste tegevustega. Seega, peale 7 päeva vaimset vabadust põskkoopapõletikus ja ilmse keeluga mitte oma põskkoopaid õue toppida, on hakanud liikuma kõik muu mu peas. Ja see muu on osutunud vägagi vajalikuks, iseasi kas selletarbeks oli vaja nii ränka asja haigestuda.

Käisin eile oma armsa kaasaga teatris vaatamas "Kolm vihmast päeva". Teatrielamus üle pika-pika aja. Rääkimata sellest, kuidas ma pileteid netist hankisin 1. veebruaril kell 11.00 (täpselt siis pidavat piletimüük avanema märtsikuu etendusteks), püüdes Piletilevi lehekülge üldse avada (oli teine üle 40 minuti ilmselt ülekoormuse all murdunud olekus). Milline õnnetunne oli 11.40, kui olin suutnud teha kiirklikid äsjaavanenud bronni-leheküljel, lootes, et teistel polnud nii kaua aega just neid kahte kohta just sellele etendusele jahtida. Ma sain need! Printerist suristasin välja 2 exemplari- ühe jätsin igaks juhuks tööle, kui teel linna peaks ilmnema, et olen piletid koju unustanud :) Napakas, ausõna! Aga tundub, et teatud kultuurielamuste pärast tasub natuke pingutada, üle pingutada.

Etendus oli hea. Kui nüüd peaks paari sõnaga selgitama, mis seal siis toimus, ütleksin, et päevikud/blogid võivad viia asjassepühendamatud inimesed segadusse ja valede järeldusteni (ka lähisugulaste käes) ja seega ei peaks keegi neid lugema millegi tõestamiseks tagantjärgi. 6 väga erinevat tüpaaži olid noorte ja andekate näitlejate poolt hästi maha mängitud, teatud vilumatust veel oli, kuid see ei häirinud. Pigem tundus, et mingi osa stsenaariumist oli jäänud ajapuudusel mängimata. Ma tean, mida tähendavad need 3 vihmast päeva, kui ei tea, miks muutus eksalteeritud  naine hulluks, kuidas sai kahe noore arhitekti koostöö üleüldse sujuda nii väärtuslike taieste loomiseni ning kas see maja, mille üks peategelane teisele kinkima oli, sai siis lõpuks kingitud. :D Hakka või ise stsenaariumi edasi kirjutama. Aga ehk oligi see lõpp nii hea, et ma ei saanud asjast kuidagi välja tuldud oma mõtetega.

***

Enne teatrit oli meil kodus üks vihmane päev tegelikult. O tuli koolist koju, meie I-ga töölt. Oli esimene päev, kus me haigusest enamvähem jagusaanutena pool päeva kontoris rügasime ja natuke naistepäeva tähistasime. Olin koju jõudes väsinud, pea tuikas nagu põskkoobastega ikka on, tahtsin silmad kinni panna ja lihtsalt olla. Loomulikult olin arvestanud juba kolmapäeval, et saan hiljemalt reedeks terveks ning lubanud O-le, kel reede õhtul klassiöö koolis pidi toimuma, et teeme peale tööd ja kooli koos viineripirukaid ja siis sõidame edasi teatrisse, pannes poja maha kooli juures koos kõigi kodinatega öö jaoks. Seega olin ma tegelikult vaimult valmis toimetama, kuid lihtlabaselt haige ning seega tujust ära. Problem tekkis mul siis, kui tuli meelde, et O ülesanne oli klassiõhtul teha mingi "maastikumäng". Pärisin esmaspäeval, pärisin kolmapäeval, neljapäeval ei pärinud, kuid laps kogu aeg vastab, et ärgu ma muretsegu, küll jõuab. Pealegi- teine poiss ju ka kaasvastutamas. Küsisin siis viineripirukate tegemise aegu ka, et kuidas siis on selle mänguga. Loomulikult tuli vastus, et küll me koha peal midagi mõtleme. Mida nad siiani siis teinud on- mitte midagi, aga mäng pidavat olema nii, et nemad peidavad mingid edasijuhatavad paberilipikud ja teised siis jooksevad ja püüavad neid lipikuid leida ning finishisse jõuda. Uurisin siis edasi, et kui paar poissi suudavad selle esimese lipiku tuvastada, siis mis edasi? Teised ju ei viitsi siis edasi mängida, sest lipik on leitud ja loetud või ära võet (et ikka ise võita), kas  nad selle peale pole tulnud. Mina, lubjakas, ei saavat sellest mängust midagi aru. Võibolla tõesti. Aga oma mõttes jõudsin jälle selleni, et meie lapse ei suuda vastutada millegi eest. Ei oma koolitööde korralikult tegemise eest, ei ise kooli jõudmise eest hommikuti (meie äratame, toidame, viime), ei endale võetud kohustuse eest viia läbi üksainumas mäng. Mis on lahti??? Ma olen ju seal, alati olemas, valmis aitama, ei pressi peale... Ja tuju kukkus veel mitme pügala võrra.

Püüdsin kaasaga asjast rääkida hiljem, kui olin peale küpsetusprotseduure, oma arvamuse lapsele väljavalamise ja tema kooli juurde puistamise mehega üksina autosse jäänud. Ja ainus, mille sain vastuseks oli see, et kas pöörame kohe otsa ringi ja sõidame koju. Püüdsin nurga nr 2 alt- tal on selliste probleemidega tegelemiseks suisa haridus, kas ta võiks mulle nõu anda, kui ise last kasvatada ei taha. Vastus- pea valutab ja tõesti ei pea ta minuga, kes ma ka haige, teatrisse minema. Nurk nr 3- mis ta arvab, kas võiksin abi küsida Perekasvatuse Instituudist. Vastus- vaikus, ignoreerimine, surm minu jaoks. Ja nii on see tavapäraselt, kui jõuan millegini, millest võiks meie perele ometi kord kasu olla. Mis küll saab?

Varsti saan terveks. Ja tuleb kevad. Ja ma ikkagi lähen ja otsin abi.