Õppesuunad vol 4. End of part I

Hurraderii, suunad jäävad, kuid klasse segi ei  paisata! Nagu portaali hittpealkiri :)

Oli nii, et teisipäeva õhtul oli paralleelklassi vanemate kokkukutsutud erakorraline koosolek. Ega me polekski teadnud, kui üks neist poleks mulle helistanud, et mida meie klassis sellest suundade asjast arvatakse. Ma tõesti ei tea, mida teised (peale 4 inimese, kellega olin sellest rääkinud,) arvasid. Seega panin ette, et kui sobib, tulevad meie omad ka koosolema. Selle kokkutulemise lõpuks sai kirjutatud (neutraalne) pöördumine direktorile, et me ei ole nõus klassikomplektide (6 klassi segi paisata!) lõhkumisega suundade valiku käigus ja veel nii lühikese ettevalmistusajaga. Saime järgmiseks keskpäevaks 85 häält kokku ning samal ajal kokku tulnud koosolek (kooli juhtkond ja klassijuhatajad) otsustasid projekti hetkel seisata ning viia järgmisest õppeaastast sisse suunad, kuid klasse lõhkumata. Mis on hea, sest 2 aastat järjest ümberkorraldusi on osadele lastele liig. Õpetajatele ilmselt ka. See aasta oli isegi ilmselgelt keeruline, iseäranis esimene poolaasta.

Kopli

No ei olnud mingit tahtmist trenni teha ega kodu korrastada. I leidis raadioportaalist, et oli kõrge päikeseaktiivsuse periood ja  õhtul oleks teoreetiliselt virmalised näha. Praktiliselt paraku sadas seenevihma.

Seega läksime keskpäeval K-ga tema ettepanekul Koplit kaema. Nagu koera-aasta inimesele kohane, olen harjunud iga mõne aja tagant kõik oma vanad elupaigad üle vaatama ja Kopli oli ikkagi esimene...

Jõudsime Sirbi poe juurde mõttega sealsamas parkida. Pika tellistest nõukaaegse maja kõrval oleval betoonäärel istus neli kägu, kõik pruunid kui tont, näod vanast viinaveast närbunud... ei julenud sinna parkida. Sõitsime Kopli Kunstikooli taga oleva staadioni värava juurde, üsna kogemata muide, see tundus ohutum koht parkimiseks. Nagu autost välja saime, ei uskunud ma oma silmi- seal seisis O lasteaiakaaslase ema meie kodukohast (see, kes kõhutantsu tantsib), kes oli tulnud algkoolilastele (vist isegi mingile jalka grupile) tundi tegema seal! Mõlemad pööritasime silmi :)

Jalutasime seal K-ga mööda Maleva tn mere poole, pöörasime vasemale ning jõudsime lõpuks parki,  lehisemetsa! Sealt edasi otse mere poole, millegipärast arvasin, et seal ongi see ilus liivarand, mis meile suviti oma rannast nii valgena ära paistab. Oli rand, kuid mitte üldse see, kitsas liivariba, mida mööda põhja suunas vantsides nägime mitut nn Kopli liini, ikka paar lagunevat maja veel püsti ning üks põlenud. Nagu mustriga. Rand polnud väga pikk ning lõppes mingi tehase territooriumiga, enne mida me siis jälle üles poolsaare peale ronisime. See liin, mis meid tsivilisatsiooni viis, oli eriti ära lagunenud. Äsja põlenud, ammu põlenud, lagunev... aga siiski oli näha, et seal kusagil ka elatakse.

K oli justalles käinud EKA loengu raames sealkandis ning tundis ära pisikese vene kiriku sealsamas. Saime sisse ka, sest pühapäev on ju teenistuste päev! Kirik oli ise pisike nagu memme maja, seest hämar, luugid akende eest teenistuse ajaks avatud. Meie tulles pühkis üks vanake pühapilte ja altareid tolmust, teine hakkas tulesid kustutama ja keegi väljastpoolt aknaluuke sulgema. Me ei olnud selle kiriku osa ning kirik sulges end meile. Uksel saime siiski kirikuõpetaja õnnistuse. Ole ise ka õnnis!

Seal edasi viis rohtunud rada otse üle raudteetammi... kõrtsi. Õigemini oli see küll trammide lõpp-peatuses olev baar, ühekorruseline kohutav hoone, võibolla võrdleks seda koleda kohaga Kadriorus Vilmsi tänaval, kus šašlõkki tehakse? Mul oli hommikukohv joomata, lootsin, et nagu igal pool leidub ehk seal vähemalt hea kohvimasin. Masin oli, aga lattet ei saanud, sest piima polnud. Baar oli mõeldud vist trammijuhtidele turgutuseks ning kohalikele töölistele lõunastamiskohaks?

K viis mu väga-väga lahedate tehase omanikele ning töötajatele mõeldud elamute juurde. Olime mõlemad oma telefonid koju unustanud, nii et piltidest ei maksa siinkohal unistada. Aga võid ise vaatama minna ju! Lihtsalt teisele, Kakumäe poole poolsaart tuleb minna. Veel 9 päeva...

Lõpetasime minu esimese kodu juures Sirbi tänaval, vihma kallas ja tänav oli pikk. Kõik oli nii korras... ja endiselt kodune.

Õppesuunad vol 3

http://uudised.err.ee/index.php?06279888

Seega jäävad meile (vähemalt) keskkooli siis ikkagi üldained peamiselt. Kaob ära õpe a la "reaalkallak tähendab halvemaid hindeid reaalainetes, sest õppekava on keerulisemaks muudetud ja õpetaja oma metoodikaga on sama". Väga hea ju! Teangi juba juhtumit, kus heade hinnetega laps, kes keskkooli kallaku pärast hakkas halvemaid hindeid saama, läks tööle ja täiskasvanute gümnaasiumi sealse võimaluse pärast omandada head hinded ülikooli sisseastumislävendi ületamiseks.

Mis ei muuda veel minu arvamust meie kooli 7-9 klassi kallakute osas, kui seda viidaks läbi ainult õiglaselt ja mõtestatult!

***

Õiglaselt... Sain eile kokku ühe armsa inimesega, O klassi lapsevanemaga, kel on kasvatus teisest riigist. Juttu tuli suundadest ning sellest, mida lapsed siis valivad. Ühtlasi ka juhtumist, kus klassijuhataja ja mate õpetaja olla klassis lastele tulevikuvisiooni tutvustanud ning küsinud, mida lapsed arvavad. Noormees, kel matemaatikaga ning teistegi ainetega probleeme, sest tema unistus on seotud tulevase karjääriga mõnes loodusteaduses, ütles, et tema tahab kindlasti reaalharusse. Matemaatikaõpetaja pööritas silmi ning küsis, kas ta ikka mõtleb ka, tal on ju niigi reaalainega keeruline. Poiss aga teadis vastata, et temal läheb just matemaatikat (ka keemiat ja füüsikat) tarvis oma tulevases elus. Mõtlesin ka nagu õpetaja. Aga lapsel on õigus ju! Ma ei mõelnud selgelt enne sellele, et kui süsteem lastele loodud on, siis peaks ta arvestama lapse tulevikuplaanidega esmajärgus (kui tal neid ikka on, enamikul siiski kõik lahtine) ning kui lapsel endal mingit sügavamat huvi tekkinud pole, siis alles sellega, mida täiskasvanud soovitavad. Kas saab aga nii olema?

Veel õppesuundadest

Ha-ha-haaa. Küsisin matemaatikaõpetajalt, mida ta arvab O reaalharusse panemisest (tema peaks ju tegelikult oma hinnangu andma ikka). Vastus oli:

O sai 44. punktist 13 punkti. Mina isiklikult tasemetöö põhjal otsust ei langetaks.
Suundade küsimuses oleks kõige parem pöörduda otse direktori poole, sest õpetajad teavad asjast veel vähem kui lapsevanemad.
Lugupidamisega, MK

Infot väheldaste punktide kohta loe minu üle-eelmisest postitusest.
Jõudu, külamehed. Developeerime, diversifitseerime, innoveerime, kirjutame projekti, projektijuhime, siis šeerime. Elu läheb ikka omasoodu. Ilmselt see harudesse jagamine jääbki jutuks järgmise õppeaasta teise pooleni.

Õppesuunad 7. klassis

Kolmas postitus tänasel päeval näitab, et on palju hingel, mis vajab väljarääkimist.

Käes on õppeaasta lõpp, milleni on sisuliselt veel nädal. Meie lapse koolis toimus eile 6.ndate klasside laste ja lastevanemate koosolek. Teema oli kutses märgitud nii: "Uut õppeaastat alustate III kooliastmes. Sellega seoses laienevad õpilaste edasiõppimise võimalused." Põnev, tõesti põnev.

Olen kooliga nii palju selle aasta jooksul seotud olnud, et pidasin paremaks saata lapse issi koosolekule (nagunii istub muidu kodus laua taga) ja minna ise trenni. Ei osanud ma arvata, mida koosolekul pakutakse. 

Üllatus!

Lühidalt öeldes asetati lapsed ja vanemad valiku ette, mis sisaldas kolme võimalust järgmisel aastal spetsialiseeruda: humanitaarsuund, reaalsuund ja majandussuund. Kõik saavad ühtlasi ka informaatikat 1 tunni nädalas 7. klassis ja karjääriplaneerimist 1 tunni nädalas 9. klassis.

Otsuse pidanuks pered tegema reedeks, ehk otsustamiseks oli mõeldud 4 päeva aega. Juhtus aga nii, nagu korralikult kommunikeerimata otsuste puhul ikka, et lapsevanemate emotsioonid tõusid lakke ning küsimusi oli rohkem, kui vastajatel arukaid läbimõeldud vastuseid varnast võtta. Tähtaeg sai lükatud 28. maile. 

Ka minu mees oli asja vastu kuni me kodus sellest rääkisime. Tegelikult on ju nii, et see mõni kuu kogemust matemaatikat andes sain ka mina aru, mis mured on õpetajal (peale korra tagamise, või lisaks sellele) näiteks reaalaines, kui erinevad meetodid sobivad erinevatele lastele, kui erineva kiirusega nad infot suudavad läbi seedida ning tagasisidesse panna, jmt. Käisin ju ka ise valitud laste klassis (:D, aga on ju nii!). Ma olen kahe käega poolt laste selekteerimisele mingitel alustel, et võimaldada nt andekatele kiiremat edasiminekut ning huvitavate ülesannete lahendamise tunde ja aeglasematele vajaliku koguse aine andmist nii, et nad ennast rumalana ei peaks tundma. See eeldab suurt tööd õpetaja ettevalmistusele tundi minnes, kuid võimaldaks lastele ehk läbi hinnete tõusu väärikuse säilimist. Jah, väärikuse, sest näiteks pidevalt ajanappuses mateülesannete lahendamine tekitab tunde, et sa ei ole piisavalt hea ja tark. Kui sellele harudesse jaotamisele lisada tõeline kujundav hindamine, siis ehk saavutaksime mingil ajal ka tulemuse, kus jääb õppeprotsessis aega avastusrõõmule, seoste leidmisele ainete vahel ja aineosade vahel ning kasvab analüüsioskus. Kuid seda vaid juhul, kui õpetajad on samuti valmis selekteeritud klasside ees erinevalt oma ainet esitama.

Nagu ma ütlesin, olen laste selekteerimise poolt, aga mille alusel seda teha? Hetkel on see jäetud lapsevanemate ja lapse otsustada. Samas sai mu mees koosolekul aru, et kui õpetaja ikka ei taha mu last reaalharusse, siis on tal õigus laps nt humanitaari tõsta. Millal see õigus tekib, on hetkel teadmata. Saatsin kooli direktorile kirja palvega kirjutada kõigile lahti põhjused, miks selline samm ette võeti ning kuidas süsteem nende arvates peaks toimima (mõtlen siin just aluseid, miks nii otsustati, kuidas lapsele kõige paremat valikut teha ning kuidas on võimalik harude vahel liikuda vajadusel; kuidas õpetajad on selleks ette valmistatud ning mida selline selektsioon laste jaoks 9.nda lõpuks muudab; jmt). Julgen arvata, et kooli selline samm tundub esialgu vastuvõetamatu ning võõras ja leiab tugevat vastuseisu paljude seas. 

Kõige koledam on see lugu aga kommunikatsiooni külje pealt vaadatuna. Nagu negative case study ülikooli kommunikatsioonieriala 1. kursusele.

Huvitav-huvitav, kuidas see eksperiment siis ikkagi toimima hakkab? O igatahes otsustas sõpradega, et nemad lähevad reaalharusse, sest seda on tema arust tema päriselus kõige enam tarvis. Kas tõesti pean ma erineva otsuse tegema?

***

Aga et natuke ikka vigiseda ka, siis vajadusel loe edasi.

See, kuidas on Haridusministeerium ära lõpetanud EL ja ilmselt muude võrdsuse printsiipe ülistavate dokustaatide alusel aruka klassikomplektide / kursuste testide jmt alustel kokkupaneku, väärib minu arust lihtsalt põlgust kui laste ühetaoliseks massiks õpetamise katse. Mitte, et lapsi ei peaks võrdselt kohtlema, vaid et neile peaks võimaldama tasemekohase, kiirusekohase, SOBIVA õppevormi. Kasvõi poiste ja tüdrukute eraldi õppega mõnedes ainetes madalamas kooliastmes.  Mulle tundub, kogu selle võrdsuse nõudmise teema juures on mõistega "mööda pandud". Kui seda "võrdset taset" püütakse saavutada no näiteks kiire mõtlemisega laste õpikiiruse mahavõtmisega ning aeglastele hinnete 1 panemisega, siis ei vääri see "haridusSÜSTEEMI" nime. Hea süsteem toidab võrdselt tugeva haridustasemega laste arengut arvestades nende omapärasid. Kas O klassis oleks õppeedukus parem, kui nad oleks tasemete järgi kohe 1. klassist eristatud? Arvan tõesti, et oleks küll parem. Aga siinkohal on mul ka arvamus, et õpetajatel peaks olema õigus liigutada lapsi vastavalt nende arengule ühest klassist teise igal ajahetkel, et tagada optimaalne areng. Loomulikult ei sobi see kokku inimlike teooriatega ühtsest klassikollektiivist, kus lapsel on omad vanad semud jne. Lapsest saab siis nagu objekt, kui seda pieteeditundetult teostada. Aga äkki see ikka toimiks klassiastmeti, kus osa aineid on ikkagi ühised ja toimuvad laste üldist haritust tõstvad üritused (ekskursioonid, matkad, tutvumisreisid)?

Me vist oleme unustanud kooli eesmärgi: mitte ainult haridusega vaid HARITUD inimeste ühiskonda toomine. Et mina ei oska selle süsteemi kõiki vigu analüüsida, siis on teinud seda meie kõigi eest aastakümneid Ülo Vooglaid. Tema põhipostulaat on, et meie ametnikud ei ole võimelised enam korralikke eesmärkegi püstitada, sest nende mõtlemine on populaarteaduslikul tasemel, mitte süsteemi loomiseks vajamineval teaduslikul tasemel. Arvata võib, et lollusest sünnivad vaid suuremad lollused, seega oleks aeg ehk ülikoolide poole piiluda. Kui leian, kus veebilehel tema mõtted üleval on, siis panen siia blogisse lingi. Igatahes on mul mitmeid tema meilipostitusi, mis väärivad raamatuks tegemist ning uute ministeeriumiametnike ning ministrite õppekavasse peaks see raamat kuuluma.

Tasemetöödest veel

Sain just O klassijuhatajalt kirja, kus üks (meile võõras) matemaatikaõpetaja on lahanud selleaastase matemaatika 6.klassi  ülesandeid. Ilmselt oli selle tasemetöö jaoks minu lapse klassi matemaatika tase nii madal, et õpetaja ei  hakka isegi hindeid panema. Veel vähem tahtis ta meiega kirja teel suhelda, miks nii on :) Ma ei saanud mitu päeva aru, miks ta meile e-koolis mingit infot töö kohta ei anna. Nüüd saan. Ta ei saanudki hinnata viktoriiniküsimuste vastuseid, sest alltoodud näited sellistena paistavad. Ja ka lapsele tundusid küsimuste formuleeringud täiesti võõrastena. 

Milleks üldse tehakse tasemetöid? Eks ikka selleks, et hinnata õppekavade sobilikkust, parimate õpetamismeetodite valikut ning üldjuhul ka õpetajate taset. Kindlasti on laste õppetulemused ka natuke olulised, kuid riiklikud tasemetööd on siiski enam muude elementide  hindamiseks. Seekordne töö tundub aga olevat küsimustik telešõus esitamiseks, et oleks lahe vaadata ja tore hinnata.

Kiri on selline:

Tere!

Käes on kevad - tasemetööde ja eksamite aeg ning nagu tavaliselt, hakkab
juhtuma midagi ettearvamatut ja kummalist. Õige oleks öelda, et sõgedat.

Lapsed ootasid põnevusega 6. klassi matemaatika tasemetööd. Vähe sellest, ka lapsevanemad olid ootuses ja kohati ka närvilised - kuidas siis ikkagi läheb? Kas õpetaja on õpetanud ikka "õigeid" asju kas lapsed on tasemetööks ette valmistatud?

6. klassi lõpuks eeldatakse, et laps oskab arvutada, tunneb põhiliste mõõtühikute vahelisi seoseid ja lahendab ka lihtsamaid protsentülesandeid.
Viimastega on lugu nii, et olles ka ise uue õppekava koostamise töörühmas, leidsime üksmeelselt, et osa leidmine tervest on kuuenda klassi õpilasele jõukohane, kuid teised protsentarvutuse ülesanded tuleb viia seitsmendasse klassi ja nii me ka tegime.

Veidi on kuuendas klassis ka geomeetriat. Üsna pikalt tegeletakse kolmnurga teemaga. See teema pakub lastele huvi, sest seal saavad nad joonestada ja mõõta. Põnevaid ülesandeid saab teha ka ringjoone ja ringi kohta.

Pika sissejuhatuse lõpetuseks tahan öelda, et kuuenda klassi õpilane peab olema arvutamise selgeks saanud. Muud asjad - avaldised, võrrandid, tekstülesanded jms tulevad kõik hiljem ja nendega on aega piisavalt tegeleda. Kes on varasemate aastate 6.kl matemaatika tasemetöid näinud, need teavad, et suure osa töö mahust moodustabki arvutamine.

Esimene padrun rauda!

Teame ju väga hästi, et ühte ja sama asja on võimalik mitmel erineval viisil küsida. Kui tahame teada, kui palju on (13+4):(13-4), siis nii panemegi kirja ja laseme lapsel arvutada. Aga ei! Saab küsida ka nii: leidke arvude 13 ja 4 summa ja vahe jagatis! Kas märkasite vahet? Tulemuseks on see, et matemaatikas nõrgem laps ei saagi aru mida tuleb millega liita ja kuskohast lahutada. Kui nüüd veel lisame, et enne arvutamist tuleb teksti järgi koostada avaldis, siis on asi veel keerulisem. Muide, avaldistega tegeletakse väga põhjalikult 7. klassis.

Tasemetöö koostajad on väga arenenud huumorimeelega ja see mulle meeldib.
Näiteks küsimusele: "Mis kalendrikuuga algab aasta viimane kolmandik?" pakutakse vastusevariandid: september, 09, 9 vms. Oot-oot! Ma jäin nüüd mõtlema, et mida siis töö autorid vms all mõtlevad ja mida veel lapselt oodata võivad. Variante on - sobib ka mihklikuu, tarkusekuu, vanaema sünnikuu ...

Mida arvate ülesandest: "Klassiõhtuks telliti ümmargune tort. Kolm õpilast pidid mõneks ajaks lahkuma ja nende jaoks pandi külmikusse 45-kraadi suurune sektor tordist." Nüüd tuleb arvutada, kui palju oli lapsi klassis ja kui suure osa moodustab külmikusse pandud sektor kogu tordist.

Mina julgen arvata, et see on tobe ülesanne mille tekst on vasturääkiv. Kui kolm õpilast pidid mõneks ajaks lahkuma, siis miks peaks selleks ajaks nende torditüki külmkappi panema? Kui see "mõni aeg" kestab kaks päeva, siis on juba teine jutt.

Teine padrun rauda!

Kiiruse, tee pikkuse ja aja vahelisi seoseid uuritakse põhjalikult 7. klassi loodusõpetuses. Muidugi saab lahendada ka selliseid ülesandeid matemaatikas, kuid tegemist ei saa kuidagi olla kohustusliku õpitulemusega. Ometigi leidsid tasemetöö koostajad, et selline ülesanne peab olema. Et asi oleks põnevam, siis paneme lennuki Hurghadasse lendama. Kas kohanimi ehmatab? Mis te nüüd, kui teises klassis käiakse Rootsis, neljanda lõpus Inglismaal, siis otse loomulikult on kuuendikud Egiptuses käinud ja teavad millest jutt. Noh, et Kükametsa Karla pole trammigi näinud ja elus ühe korra vanaemaga Tartus käinud, keda see huvitab?!

Tegelikult taheti lihtsat asja: tuli leida lennuki keskmine kiirus, kui vahemaa on 3650 km ja lennuaeg 4,5 tundi. Nii oleks tulnudki küsida ja kogu
eespool toodud Egiptuse soust oleks võinud ära jääda. Ah et siis poleks ülesanne eluline? Ja nüüd siis on?!

Hindamisjuhendis pakutakse välja vastused 811,(1) km/h mis annab kümnelisteni ümardatult 810 km/h või 13,5185... (km/min). Kui viimane vastus ümardada kümnelisteni, siis saame 10 (km/min). Viimane tulemus on kasutamiskõlbmatu, sest seda kasutades saame uuesti arvutades vahemaaks 2700 km (oli ju 3650)!!! Viga on ümardamise tõttu 26% ja see pole enam mingi matemaatika. Seega ülesande koostaja ei anna endale hästi aru, mis ümardamise tõttu toimub.

Kolmas padrun raudu ja tuld!

Protsentarvutusest oli eespool juttu. Kui osa leidmine tervest on kuuendas klassis üldjuhul jõukohane, siis terve leidmine osa järgi on keerulisem. Kui aga ühes tekstülesandes tahetakse nii ühte kui ka teist, siis on ülesande koostaja tugevalt üle pingutanud.

Ilmselt mäletate oma kooliajast, kuidas leitakse täisnurkse kolmnurga pindala. Just nii ongi - kaatetite pikkused korrutatakse ja tulemus
jagatakse kahega. Kes ei mäleta, mis imeloom on "kaatet", siis neile niipalju, et need on täisnurkse kolmnurga kaks lühemat külge ja kõige pikema külje nimi on hüpotenuus, aga see polegi siin oluline.

Laps pidi leidma tasemetöös kolmnurga pindala (jooniselt on selge, et see on täisnurkne). Ülesande koostaja seda ei maini, küll aga näidatakse ära hüpotenuusile joonestatud kõrgus. Seda pole üldse vaja, sest täisnurkse kolmnurga kõrguseks on üks kaatet ja aluseks teine kaatet.

Küsimus ka filoloogidele. Kas küsimus :"Loe jooniselt kolmnurk ABC kaatetite pikkused (teljeühikutes)?" on kooskõlas eesti keele grammatikaga? Mina küsiks pigem nii:"Loe jooniselt kolmnurga ABC kaatetite pikkused (teljeühikutes)?" Mis on teljeühikud? Mina ei tea? On olemas massiühikud, ajaühikud, pikkusühikud, aga teljeühikuid ei tea. Pole ka kunagi teadnud ega hakkagi teadma.

Lõpetuseks mõned nopped veel sellest tööst:
a) diagrammi kõrgus on ilmselt veidi üle 60, õigeks vastuseks loetakse ka 58? Mõõtmis- ja lugemisviga võib olla, aga mitte nii suur?
b) väga eluline näide on basseini kohta, mis ääreni veega täidetakse? Mina tahan sellist basseini näha ja nautida pilti, kuidas vesi üle äärte maha voolab.

Nüüd on püss laetud, kolm padrunit rauas ja mis muud, kui TULD!!! Nii antigi tuld meie 6. klassi õpilaste pihta. Just selliste ülesannetega mis peaks justkui andma teavet selle kohta, kuidas lapsed matemaatikat oskavad.

Saatsin Innovesse kirja ja tahtsin teada saada, kes selle töö autor on ja kes vastutab, siis sain Sirje Tibarilt alljärgneva vastuse:

a)      tasemetöö koostamise eest vastutasin mina, osaledes aktiivselt protsessi kõikides etappides
b)      töö koostajad on tulemuslikult töötavad tegevõpetajad
c)       hindamisjuhend on koostatud töö koostajate poolt
d)      nii töö kui juhend on läbi arutatud eksperdiks olnud didaktikuga

Arvamust saab avaldada veebiaadressil http://www.innove.ee/et/yldharidus/tasemetood
Nimesid me asjaosaliste otsese nõusolekuta ei avalikusta

Ilusat kevade jätku soovides
Allar Veelmaa

Lõhnav maailm

Appi, kui hästi kevad lõhnab! Peale kuud aega kinnist nina tundsin täna esimest korda lõhnu. Ja seda ei olnud mitte vähe! Mul on isegi teooria, et lõhnatundmatus tekitab mingit tüüpi deprekat. Sirelid lähevad ikka õide siis, kui sa Brazilist tuled. St peaaegu kohe juba. Praegu on pungade avanemise lõhn, vahtraõite lõhn, esimeste avanevate toomingate  lõhn, jalakate lõhn, kevade lõhn... Ja sekka igasuguseid grillilõhnu nii söögikohtadest kui aedadest-rõdudelt. Kestaks see veel kaua!

Kujundav hindamine

Näe, just rääkisime naabrieidega, et kuigi meie laste kool muudkui seletab mingist kujundavast hindamisest, siis tegelikuses on see siiski taandatud hinneteks 1 kuni (heal juhul) 5. Kui vanemate kogul tahtsin kiirkorras teada, mida selle all siiski koolis mõeldakse, sain hävitavate pilkude osaliseks, nii et lubasin sobiva asjapulga juurde privaataja broneerida. Ja näed sa nüüd - AK on asja suisa südameuudiseks võtnud, link on siin.
Ja fb-sse panin ka Püha Johannese Kooli jutu samal teemal. Töötan hetkel TABis ja ei suuda nende linkide ja lehtede vahel piisavalt kiiresti navigeerida.
Head nädalavahetust!

Hooajad 13

Muruniidukihooaeg. Eile 16. mail algas muruniitmise hooaeg. 2 meest meie külas ja 1 kõrvalkülas arvasid, et nüüd on aeg. On vist ka. Sest naabripoisid (9 ja 11 vist), mängides kuuseheki taga jalkat, arutasid samuti, et peaks niitma hakkama. Egas meiegi saa viletsamad olla.
Ööbikuhooaeg.  Algas 8. mail, kui ma varavara hommikul magamistoa akna avasin ja ainsa helidereana kostis ööbikulaul.
Käohooaeg. Kägu kukkus minu kuuldes esimest korda 10. mail.
Jalkahooaeg. Mart Poom oli terevisioonis, ilmselt on algamas jalgpallihooaeg.
Grillihooaeg. Algas juba ammu. kui õigesti meelde tuletan, siis lõhna järgi aprilli teisel nädalal, kui lumi oli just ära sulanud.
Aiandushooaeg. Algas seemnete külvamisega külvikastidesse. Ei, vanade tammelehtede koristamise, peenarde läbikõplamisega ja okste lõikamisega 18. aprillist alates sel aastal.
Roheline hooaeg. Puud-põõsad läksid nähtavalt rohekaks alles sel nädalal, seega alates 11.-12 mai meie külas. Täna on igast aknast välja vaadates (ka tööl) ROHELINE. Hõissa!

Kodune kevad

Mina olen eilsest antibiootikumitoidul, O tänasest. Mul on põskkoobastes, O-l on angiin. Kurk oli tal ikka kole, kui arst näitas mulle! Seega- ei mingit Hiiumaale sõitu sel nädalavahetusel nagu plaanis oli. :(
Sama halb asi on, et O-l on just tasemetööde nädal ja viimased 2 nädalat, kus hindeid saaks parandada. Tänane eesti keele tasemetöö olevat "kerge" olnud. Eks paari päeva jooksul paistab...
***
Vene keele õpetajaga suhtlesin meili teel. Et vabandada, miks O täna suure vahetunni ajal vastama ei jõua tulla (arsti juurde läksime). Neil on selle nädala suured vahetunnid kõik ära organiseeritud kahekesi. Aga vaadates neid hulki x ja 2-sid, siis küsisin igaks juhuks, et kas suvetöö terendab. Nii ongi. Isver küll! Ning selle peale oli ta suutnud veel täna ärajäänud vene keele tunni hinde panna. Ikka 2. O isa lubas õpetajaga isiklikule vestlusele minna. Näeme... Ma ei saa millestiki enam aru. Nad õpivad I-ga seda vene keelt iga jumala päev ju.

Kurb on.

Elevant tagaaias. Päriselt.

Head emadepäeva! See on nii roosa ja nunnu päev, et mul on tahtmine otse vastupidiselt kange ja karm olla. Minu kõige magusam hetk olid lapsed ülastega voodi kõrval. Seda ei vahetaks ma mitte millegi vastu. Küpsisetort on klassika (ma juba nädal tagasi õhkasin, et pole tõesti ammu küpsisetorti saanud) ja hetkel kahjuks pole võimalik sellest maasikatordist piltigi teha. Kel see hommikul siis meeles oli!
Aga elevant. Kuidas see tänasesse sai? Siin ta on, naabri aias naabriga:

Väike kassilaadne seljasirutus peale autosõitu.

Tiri või tõmba- vahet pole. Läheb ikka sinna kuhu tahab. Reageerib sõnale "Come!"

Tahab inimeste sekka. Tegelikult lunib banaani.

Londipai.

Neli pakku. Ara topi oma jalga sinna alla!

Unikaalne kõrvajälg.

Kõik said talle banaane ja õunu sinna mulku anda. Hambaid ei paistnud kusagilt.

Kes tahab ratsutama minna?

Liisa koduaias elevandiga ratsutamas :)

Mõne lapse ette viskas põlvili. Ei, taltsutaja käskis nii.

Poseerib? Jah. Ja ei, sügab tagumikkku.

Tegelikult nõudis julgust, et Elevandile lähedale minna. Ta on SUUUUUR. Ühtlasi oli ta vaimustatud Heldri tammede magusast mekist. Alumised oksad said pügatud.

Tehke must pilti!

Naabrimees ise oli natuke kõhevil eile, kui tuli küsima, kas me päeval kodus oleme, tal plaanis emadele elevant hoovi näitamisele tuua. Loomulikult ajas asi naerma- elevant aias! Aga näe, ära tõi! Loodan, et elevant on loodusliku koosluse bakterioloogia vastu vaktsineeritud ning temaga midagi halba selle külaskäigu jooksul ei juhtunud. Vahepeal talitaja küll mainis, et ta ei kujuta ette, kuidas ta selle looma nüüd uuesti sinna treilerisse peab ajama...
Aga- toredat emadepäeva!

Uue elu taotlejad Eestis

Eesti lükkas afgaani tõlgi palve tagasi.

Mul on siiralt kahju. Minu arust on meie pagulaspoliitika piisavalt karm, et siia ei satuks lihtsalt õnneotsijaid. Tahaks kuulda, mida arvavad sellest otsusest need sõdurid, kes on läbi sellesama tõlgi tegevuse saanud ehk infot, mis on aidanud neid oma tööd teha,  rahvast kaitsta, ellu jääda. Otsus, mis on kabinetis sündinud ja pigem sobiks Eesti Ekspressi Kranaati. Kas see, et tolle riigi president väitis siin sel nädalal visiidil käies, et seal maal on nii turvaline, et tema küll veedab oma vanaduspõlve kodumaal, on ikka piisav tõend sellest, et seal tõesti on võimalik ELADA? Tegelikult siis elada, teades, et oled iga päev sihikul, et oled teinud midagi, mis aitaks Sinu riiki küll avatumaks ning modernsemaks muuta, kuid sinu ideed ning tegevus on sulle elu lõpuni karistuseks?  Kas president saakski midagi erinevat väita- näiteks, et kallis rahvas, minge kõik, kes te veel elus olete, küll mina elan kõik üle, sest mulle on tagatud eluaegne turvateenistus? 

Jälle see koht, et see on minu arvamus, minust siin ei sõltu ju midagi. Keda ma pean valima (kui üldse valima lähen), et vahel mõne valitsuse (komisjoni) otsusega nõus olla? Miks peetakse valijat (või lihtsalt kodanikku) nii rumalaks, et ei jagata selgitusi? Ja miks oleme rahvas, kes ei oska olla tänulik? Või on mind (meid kõiki) ajakirjanduse vahendusel desinformeeritud?