Õppesuunad 7. klassis

Kolmas postitus tänasel päeval näitab, et on palju hingel, mis vajab väljarääkimist.

Käes on õppeaasta lõpp, milleni on sisuliselt veel nädal. Meie lapse koolis toimus eile 6.ndate klasside laste ja lastevanemate koosolek. Teema oli kutses märgitud nii: "Uut õppeaastat alustate III kooliastmes. Sellega seoses laienevad õpilaste edasiõppimise võimalused." Põnev, tõesti põnev.

Olen kooliga nii palju selle aasta jooksul seotud olnud, et pidasin paremaks saata lapse issi koosolekule (nagunii istub muidu kodus laua taga) ja minna ise trenni. Ei osanud ma arvata, mida koosolekul pakutakse. 

Üllatus!

Lühidalt öeldes asetati lapsed ja vanemad valiku ette, mis sisaldas kolme võimalust järgmisel aastal spetsialiseeruda: humanitaarsuund, reaalsuund ja majandussuund. Kõik saavad ühtlasi ka informaatikat 1 tunni nädalas 7. klassis ja karjääriplaneerimist 1 tunni nädalas 9. klassis.

Otsuse pidanuks pered tegema reedeks, ehk otsustamiseks oli mõeldud 4 päeva aega. Juhtus aga nii, nagu korralikult kommunikeerimata otsuste puhul ikka, et lapsevanemate emotsioonid tõusid lakke ning küsimusi oli rohkem, kui vastajatel arukaid läbimõeldud vastuseid varnast võtta. Tähtaeg sai lükatud 28. maile. 

Ka minu mees oli asja vastu kuni me kodus sellest rääkisime. Tegelikult on ju nii, et see mõni kuu kogemust matemaatikat andes sain ka mina aru, mis mured on õpetajal (peale korra tagamise, või lisaks sellele) näiteks reaalaines, kui erinevad meetodid sobivad erinevatele lastele, kui erineva kiirusega nad infot suudavad läbi seedida ning tagasisidesse panna, jmt. Käisin ju ka ise valitud laste klassis (:D, aga on ju nii!). Ma olen kahe käega poolt laste selekteerimisele mingitel alustel, et võimaldada nt andekatele kiiremat edasiminekut ning huvitavate ülesannete lahendamise tunde ja aeglasematele vajaliku koguse aine andmist nii, et nad ennast rumalana ei peaks tundma. See eeldab suurt tööd õpetaja ettevalmistusele tundi minnes, kuid võimaldaks lastele ehk läbi hinnete tõusu väärikuse säilimist. Jah, väärikuse, sest näiteks pidevalt ajanappuses mateülesannete lahendamine tekitab tunde, et sa ei ole piisavalt hea ja tark. Kui sellele harudesse jaotamisele lisada tõeline kujundav hindamine, siis ehk saavutaksime mingil ajal ka tulemuse, kus jääb õppeprotsessis aega avastusrõõmule, seoste leidmisele ainete vahel ja aineosade vahel ning kasvab analüüsioskus. Kuid seda vaid juhul, kui õpetajad on samuti valmis selekteeritud klasside ees erinevalt oma ainet esitama.

Nagu ma ütlesin, olen laste selekteerimise poolt, aga mille alusel seda teha? Hetkel on see jäetud lapsevanemate ja lapse otsustada. Samas sai mu mees koosolekul aru, et kui õpetaja ikka ei taha mu last reaalharusse, siis on tal õigus laps nt humanitaari tõsta. Millal see õigus tekib, on hetkel teadmata. Saatsin kooli direktorile kirja palvega kirjutada kõigile lahti põhjused, miks selline samm ette võeti ning kuidas süsteem nende arvates peaks toimima (mõtlen siin just aluseid, miks nii otsustati, kuidas lapsele kõige paremat valikut teha ning kuidas on võimalik harude vahel liikuda vajadusel; kuidas õpetajad on selleks ette valmistatud ning mida selline selektsioon laste jaoks 9.nda lõpuks muudab; jmt). Julgen arvata, et kooli selline samm tundub esialgu vastuvõetamatu ning võõras ja leiab tugevat vastuseisu paljude seas. 

Kõige koledam on see lugu aga kommunikatsiooni külje pealt vaadatuna. Nagu negative case study ülikooli kommunikatsioonieriala 1. kursusele.

Huvitav-huvitav, kuidas see eksperiment siis ikkagi toimima hakkab? O igatahes otsustas sõpradega, et nemad lähevad reaalharusse, sest seda on tema arust tema päriselus kõige enam tarvis. Kas tõesti pean ma erineva otsuse tegema?

***

Aga et natuke ikka vigiseda ka, siis vajadusel loe edasi.

See, kuidas on Haridusministeerium ära lõpetanud EL ja ilmselt muude võrdsuse printsiipe ülistavate dokustaatide alusel aruka klassikomplektide / kursuste testide jmt alustel kokkupaneku, väärib minu arust lihtsalt põlgust kui laste ühetaoliseks massiks õpetamise katse. Mitte, et lapsi ei peaks võrdselt kohtlema, vaid et neile peaks võimaldama tasemekohase, kiirusekohase, SOBIVA õppevormi. Kasvõi poiste ja tüdrukute eraldi õppega mõnedes ainetes madalamas kooliastmes.  Mulle tundub, kogu selle võrdsuse nõudmise teema juures on mõistega "mööda pandud". Kui seda "võrdset taset" püütakse saavutada no näiteks kiire mõtlemisega laste õpikiiruse mahavõtmisega ning aeglastele hinnete 1 panemisega, siis ei vääri see "haridusSÜSTEEMI" nime. Hea süsteem toidab võrdselt tugeva haridustasemega laste arengut arvestades nende omapärasid. Kas O klassis oleks õppeedukus parem, kui nad oleks tasemete järgi kohe 1. klassist eristatud? Arvan tõesti, et oleks küll parem. Aga siinkohal on mul ka arvamus, et õpetajatel peaks olema õigus liigutada lapsi vastavalt nende arengule ühest klassist teise igal ajahetkel, et tagada optimaalne areng. Loomulikult ei sobi see kokku inimlike teooriatega ühtsest klassikollektiivist, kus lapsel on omad vanad semud jne. Lapsest saab siis nagu objekt, kui seda pieteeditundetult teostada. Aga äkki see ikka toimiks klassiastmeti, kus osa aineid on ikkagi ühised ja toimuvad laste üldist haritust tõstvad üritused (ekskursioonid, matkad, tutvumisreisid)?

Me vist oleme unustanud kooli eesmärgi: mitte ainult haridusega vaid HARITUD inimeste ühiskonda toomine. Et mina ei oska selle süsteemi kõiki vigu analüüsida, siis on teinud seda meie kõigi eest aastakümneid Ülo Vooglaid. Tema põhipostulaat on, et meie ametnikud ei ole võimelised enam korralikke eesmärkegi püstitada, sest nende mõtlemine on populaarteaduslikul tasemel, mitte süsteemi loomiseks vajamineval teaduslikul tasemel. Arvata võib, et lollusest sünnivad vaid suuremad lollused, seega oleks aeg ehk ülikoolide poole piiluda. Kui leian, kus veebilehel tema mõtted üleval on, siis panen siia blogisse lingi. Igatahes on mul mitmeid tema meilipostitusi, mis väärivad raamatuks tegemist ning uute ministeeriumiametnike ning ministrite õppekavasse peaks see raamat kuuluma.