Kopli

No ei olnud mingit tahtmist trenni teha ega kodu korrastada. I leidis raadioportaalist, et oli kõrge päikeseaktiivsuse periood ja  õhtul oleks teoreetiliselt virmalised näha. Praktiliselt paraku sadas seenevihma.

Seega läksime keskpäeval K-ga tema ettepanekul Koplit kaema. Nagu koera-aasta inimesele kohane, olen harjunud iga mõne aja tagant kõik oma vanad elupaigad üle vaatama ja Kopli oli ikkagi esimene...

Jõudsime Sirbi poe juurde mõttega sealsamas parkida. Pika tellistest nõukaaegse maja kõrval oleval betoonäärel istus neli kägu, kõik pruunid kui tont, näod vanast viinaveast närbunud... ei julenud sinna parkida. Sõitsime Kopli Kunstikooli taga oleva staadioni värava juurde, üsna kogemata muide, see tundus ohutum koht parkimiseks. Nagu autost välja saime, ei uskunud ma oma silmi- seal seisis O lasteaiakaaslase ema meie kodukohast (see, kes kõhutantsu tantsib), kes oli tulnud algkoolilastele (vist isegi mingile jalka grupile) tundi tegema seal! Mõlemad pööritasime silmi :)

Jalutasime seal K-ga mööda Maleva tn mere poole, pöörasime vasemale ning jõudsime lõpuks parki,  lehisemetsa! Sealt edasi otse mere poole, millegipärast arvasin, et seal ongi see ilus liivarand, mis meile suviti oma rannast nii valgena ära paistab. Oli rand, kuid mitte üldse see, kitsas liivariba, mida mööda põhja suunas vantsides nägime mitut nn Kopli liini, ikka paar lagunevat maja veel püsti ning üks põlenud. Nagu mustriga. Rand polnud väga pikk ning lõppes mingi tehase territooriumiga, enne mida me siis jälle üles poolsaare peale ronisime. See liin, mis meid tsivilisatsiooni viis, oli eriti ära lagunenud. Äsja põlenud, ammu põlenud, lagunev... aga siiski oli näha, et seal kusagil ka elatakse.

K oli justalles käinud EKA loengu raames sealkandis ning tundis ära pisikese vene kiriku sealsamas. Saime sisse ka, sest pühapäev on ju teenistuste päev! Kirik oli ise pisike nagu memme maja, seest hämar, luugid akende eest teenistuse ajaks avatud. Meie tulles pühkis üks vanake pühapilte ja altareid tolmust, teine hakkas tulesid kustutama ja keegi väljastpoolt aknaluuke sulgema. Me ei olnud selle kiriku osa ning kirik sulges end meile. Uksel saime siiski kirikuõpetaja õnnistuse. Ole ise ka õnnis!

Seal edasi viis rohtunud rada otse üle raudteetammi... kõrtsi. Õigemini oli see küll trammide lõpp-peatuses olev baar, ühekorruseline kohutav hoone, võibolla võrdleks seda koleda kohaga Kadriorus Vilmsi tänaval, kus šašlõkki tehakse? Mul oli hommikukohv joomata, lootsin, et nagu igal pool leidub ehk seal vähemalt hea kohvimasin. Masin oli, aga lattet ei saanud, sest piima polnud. Baar oli mõeldud vist trammijuhtidele turgutuseks ning kohalikele töölistele lõunastamiskohaks?

K viis mu väga-väga lahedate tehase omanikele ning töötajatele mõeldud elamute juurde. Olime mõlemad oma telefonid koju unustanud, nii et piltidest ei maksa siinkohal unistada. Aga võid ise vaatama minna ju! Lihtsalt teisele, Kakumäe poole poolsaart tuleb minna. Veel 9 päeva...

Lõpetasime minu esimese kodu juures Sirbi tänaval, vihma kallas ja tänav oli pikk. Kõik oli nii korras... ja endiselt kodune.