3 x aaah

Kuu aega tagasi tekkis meie majapidamisse küll mitte hädavajalik, kuid väga oodatud vidin- suitsuahi Muurikka.

Selle Eestisse saamisega oli veel omaette lugu. Eesti Post tarnis meile katkise pakendi, küsis allkirja PAKI KÄTTESAAMISE eest (mitte selle tervisliku seisundi või komplektsuse eest) ja siis kui I-l oli aega lõpuks pakk avada ning sisu detekteerida tuli välja, et savustimen kaas oli mölkis ja käepide suisa puupuru. Kogu asjaajamine võttis 10 päeva aega ja lõpptulemusena saadeti meile uus kaas free-of-charge. Et kogu aeg oli kiire-kiire-kiire ja siis jälle polnud viitsimist selle asjaga tegelemiseks, siis tuli kuuri koristada ja sporti teha, viis I ta isegi juba kuuri ära. Kasutamata, aga pakendist välja võetuna, valmis tööks ja ootavalt särav siras ta mulle iga kord kuuris vastu, kui läksin tubast õunatagavara täiendama. Seega sai laupäevane kolevihmane ilm ja asjaolu, et meid K-ga ei lastud väljateenitud lõunat Villa Thaisse sööma (reserveeritud!), lõpuks otsustavaks. Ostsime poest suure lõhepooliku ja peale pisikest soolaprotseduuri pistsin ta Muurikkasse, lisasin vaid umbes 2 klaasitäit lepalaaste selleks mõeldud panni peale ja meil oli vapustavalt mõnus suitsukalalaupäev.

Laupäeva ei jäänud pühapäevata, mil proovisime ära kanakintsud samal meetodil. Oli superfantastiline.

Sama päeva esimene elamus oli aga kino. Ilm oli väga inetu ja ainus, mida ma peale Zumba-trenni üldse tahtsin teha oli vaadata üht head filmi. No ei ole ma just eriline hea nina nende välja valimisel, aga seekord läks täkkesse. Käisime K-ga Sõpruses vaatamas filmi lohiseva nimega Jimmy P ehk tasandikuindiaanlase psühhoteraapia. Ajastutruu, väljaütlemata asjad, Benicio Del Toro ja Mathieu Amalric olid super, soovitan, kes viitsib filme arvutist vaadata.

Ja nüüd specially naistele. Käisin eile Tarvo Massaažitoas. Esimest korda meesmassööri juures. Ma kujutan ette küll, et mehed on head spordimassöörid, aga ausalt öeldes on mulle tundunud, et meesmassöör on nagu meesgünekoloog. (Kusjuures minu esimene g oligi meesterahvas, ääretult diskreetne, mõistlik ja turvaline. Ilmselt kolis ära Iisraeli vana riigikorra muutudes). Et siis nagu teab ja tunneb asja küll, aga soost tulenevalt ei saa ta naiste asjadest aru ja pole usaldusväärne. Muutsin teist korda elus oma arvamust. Tarvo ei piinanud mind lobaga, ei küsinud kus ma töötan, ei püüdnud meeldida, ja oskas massaaži teha. "Vana massaažiskäija" nagu ma olen, ütlesin talle, mis minul mureks ja sellele järgnes 1,5 tundi tundliku tugevusega rootsi massaaži, kusjuures esimest korda elus masseeriti mu kõhtu ka! Julgen soovitada, minu pinges kohad said küll leevendust ja täna hommikul olid õlad õigel kõrgusel ning pea ei valutanud. Ja just nüüd sai tast mu FB tuttav. Tänan eilse õhtu eest!

Meil siin sajab

Täna on see sügise päev, millest räägivad inglise armastusromaanid. Uduvihm, lombid. Ja kollased lehed -keereldes tuule käes, turritades rohu seest, autorataste poolt kokkusurutud ja porised, piled up ja katmas kõike.

Autosid: 

Kõnniteid:

Ja muud, mis vihmast märjana kleepuvaks oli muutunud. Kui mõnusalt need lehekuhilad lõhnavad!!!

Mikronid- päris sügise laul

ja

Sügis kodus Juntson/Niit/Mazurtšak

Lehtedesse!!!!!!!!!!!!!!!!!

Minu armas kool 110

Tulles vastu meie küla eide tungivale nõudmisele (khm-khm-khm) kirjutan, mis mind valdas laupäeval vastu pühapäeva, et ma teda enne kella 3 öösel koju ei lasknud tulla.

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et vastupidiselt kõikidele eelmistele kordadele ma lausa tahtsin näha oma koolikaaslasi. 

Õpetaja U oli kokku kutsunud vilistlaste koori, olime 4 korda enne kontseri laupäeva pärastlõunal proove teinud, palju nalja saanud. Laulmisõpetaja U, olles küll juba aastaid pensionil, ei ole muutunud ei välimuse ega muretsemise osas. Lisaks palus ta esinema tulla mustas-valges (SIC!) riietuses, kutsus meid "tuumakateks altideks" ja ajas alailma meie laulujärje segi, sest tal endal läks järg käest. Nii et ei ole muutunud jah.

Laulsime juba eelmiseks koolikontserdiks õpitud laulu "Meri" (CCh.Trene ja A.Lasri) ja meie kooli vilistlase Mari Siimeri "Homme". Vahetult enne kontserti tehtud proovi tuli kohale ka laulu "Homme" autor, kes võttis ohjad eklektilise laulmisõpetaja käest, istus klaviiri taha, pani bassid õigesti ümisema ja tekitas sellise elevuse, et me ei tahtnud lavalt lahkudagi. Tipuks tuli rovva Paun ja küsis, kas me ei tahaks laulupeole minna selle ajutise kooriga. ( :) 90% tahtis). 

Iseendale talletamiseks mainin, et kontsert oli super. Enne meid tegid tõelise kontseri tulevased vilistlased, kelle tase ületas... hea küll: oli Britain's Got Talent tasemega ja etteasted päriselt ka HUVITAVAD. Ma ei räägi ainult algklasside kooridest vaid lõpuklassideni välja. Äkki olin ma lihtsalt eufoorias?

Ja siis olid klassijuhatajatunnid, kuhu meie klassi 5 kohaletulnut paraku ei kvalifitseerunud, sest meie armas klassijuhataja Tiinakene oli vahepeal infarkti tõttu koolist eemaldatud. Ilmselgelt on "haigusleht" režiim, millest ta kuidagi kinni pidada ei suuda. Kõlakana olla rovva direktor pidanud Tiina tema oma tundidest välja tõstma ja koju ajama, mispeale Tiina oli läinud kodusest rüperaalist e-kooli lastele omapoolseid õppimissoovitusi kirja panema :) Aga meie olime seekord kui emata lapsed koolis.

Peale väga erapooliku kuulsuste galerii ülevaatamist koridori korrustevahelistel seintel (puudu oli meie klassivend ja riigi kõrgeim ametnik Loot) jooksime otsa Saale ja Veismanile, kes meie lennu korvpallimeeskonna liikmetena olid eelmisel päeval osa võtnud vilistlaste ja praeguste õpilaste vahelisest korvpallimatsist. Loomulikult vilistlased võitsid. Võidu saladus aga ei seisnenud nooruse targas tormakuses vaid selles, et mängule oli registreerunud nii palju vilistlasi, et selleks, et kõik saaksid platsile, võis iga mängija olla seal 3 minutit :). Ilmselgelt ei olnud seda võimalust kooli praegusel meeskonnal. Seda võitu aga hakati kohe peale mängu tähistama ning kooli aastapäeva peo päeval tähistati jätkuvalt alates keskpäevast Villa Thais. Selleks hetkeks, kui me koolis peale klassijuhataja tunde kokku saime, oli parasjagu lõbus meeskond villast juba järgmisest istumiskohast Kadunud Kontinendist kooli jõudnud ja otsiti oma klassi inimesi. Neid aga polnud ja seega sobisid c-klassi komplekti hästi b-klassi naised ehk meie. Seega siis liikusime kõik Kadunud Kontinenti sööma enne Parlamendi pidu.

Siinkohal jõuangi ma selleni, et pidu ilma tantsuta on pidu küll, aga liikumise komponent peol paneb kirsi tordile. 

Me vestlesime "lennuga" kogu Parlamendi peo bändide osa ühes pimedas nurgas ilma, et oleks vaadanudki, mis toimub. Tulid kohale isegi Vana Pankur ja teised, kes kossumeeskonnaga juba kooliajal vahel koos trenni tegid. Ja siis saabusid ka minu naabrinaine ja tema klassiõde V, kes ilmselgelt olid paar tundi enne parlamenti minekut V juures julgust kogunud. Oleks võinud kohe inimeste sekka tulla ;P. Mina olin selleks ajaks juba väsinud, natuke kellaajast, natuke vedelikest, natuke lärmist, nagu eakale ikka kohane. Selle-eest naabrinaine oli täis kõike peoks vajalikku. 

Oh, ja siis ma ei mäletagi väga, ühest hetkest olin ma jälle ärkvel. Inimesi oli juba üsna palju ära läinud. I ei olnud mulle isegi helistanud, et kus ma olen :) Ja kaldtee tantsupõrandani oli allapoole kaldu. Videod tantsupõranda kõrval olid nii retrod ja lahedad, et kui eriti enam ei viitsinud, siis sealt sai inspiratsiooni ja jaksu tagasi. Kui kell sai üks arvasin, et aitab küll. Sukapöiad olid juba katki ja lisaks olin ma enda kohta ikka kõrgetel kontsadel olnud juba mitmeid tunde. Tantsisin. Kell pool kaks vaatasin juba pingsalt igaks petteks naabrinaise järgi, sest ta oli hakanud skoorima mehi lõpetamisaastaga 2006 ja 2008 (!!!). Kas kõik oli korras? Kell pool kolm otsustasin, et viin ta kohe minema kui ta tantsult tagastub. Umbes siis aga tulid head lood ja hoolimata sellest, et ma peaaegu juba olin naabrinaist kaasa ära kutsumas, tantsisime edasi. No ma pean mainima, et mul on meeles küll, et viimane lugu oli "Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht?".

Kojusõiduks tõstsin Parlamendi ukse ees käe, et takso ette vuraks. Vuras ilma eraldusmärkideta džiip, sees suusamütsiga eesti keelt kõnelev muulane. Muide, äratas kohe usaldust. Seega peale kerget kalkulatsiooni, kas me ikka selle auto peale istudes ka koju jõuame, otsustasime siiski positiivselt, kutsusime kaasa poiste endisaegse kehalise õpetaja (elab meie lähedal), kes nüüdseks on täiskasvanute koolitaja, ja sõitsime kümneka eest keset ööd kehalise õpetaja raha eest koju.

Viva la 21. Keskkool!

Mina- varsti tädi :)

Vastuseks kirjale

Appi kui sarnane, mis minuga toimus kui ma Kikut ootasin! Siis ju ei olnud veel nö tänapäevast haiglatevõrku ega patsiendikeskset mõtteviisi. Kord peaaegu et saadeti Keskhaiglast (kus ma arvel olin) minema, sest "ei ole meie valvekord täna" ja kord viidi mind kiirabiga verejooksuga 5-6 kuul keset pilkast ööd Kallavere haiglasse (sest jälle ei olnud Keskhaigla kord vastu võtta), kus läbivaatustoas oli (Hiiumaa kollane) plekk-kauss, milles ilmselt mingis lahuses vedelesid (korduv)kasutatud kummikindad. Seal tuli siis üks padumuulasest õde raseerijaga, kes teatas, et nüüd tuleb tutt puhtaks raseerida, sest kohe tehakse mulle puhastus!!!! Lisaks minu pidevale nutule ja kõigest pakutavast keeldumisele (saatke mind kohe Keskhaiglasse!) ilmus hetkeks uksevahele vines meesterahvas valges kitlis, kellel oli sigaret näpuvahel. Mõne hetke pärast (ilmselt käis suitsu ära viskamas) astus ta sisse kui arst. Keeldusin lõpuni kõigest "heast" pakutavast, nõudsin verejooksu peatavat tabletti ja minemasaamist. Tableti sain, läbi vaadati ilma raseerimata ja öö pidin seal veetma, aga hommikul tuli I ja viis mu kohe ära. Napakad. Arvasin, et need ajad on pöördumatult möödas. Aga tundub, et Sina elad seal samas ajas, mis ma 1992 K-t ootasin.

Seega- kuula, mis neil öelda on, aga tea, et meil vist on ehitusega mingi probleem ja mingid rasedusega seotud imelikud valud, aegajalt ka veritsemine, ja pidev hirm kaotuse ees on geneetilised (viimane vist küll hormonaalne). Usalda ennast, aga kuula, mida tarkadel arstidel öelda on. Kõik läheb hästi.  Naudi seda aega täiega. Meie lapsed on väikesed kaalult, aga tublid loomult.

Ja loomulikult tule sünnitama siia, koju!

Ja ta ütleski ära :(

***

Tule siis!!!

Sain sellelt uuelt toredalt inimeselt kirja:
... tahan just teie juurde väga tööle tulla, aga mul on teine pakkumine ka. Mis on teie täpne pakkumine?

Hakkab pihta. Tahaks kohe vastu kirjutada, et palun-palun-palun tule meile, sest ma ei jaksa enam üksi. Kas tõesti peab võistlema mõne suure hotelliketiga paari saja € pärast? Tule ometi tööle, kui sa tõesti tulla tahad!

/Vandesõna/

Kolm punkti

Need kolm punkti on sellised:  ...

Tähistavad seda viimast kuud aega, mil meie töökoormus on olnud normaalne, aga et ma istun kahel toolil, kahe arvuti taga, avan ust, teen kuulutusi, projekte ja vastan arvukatele siseküsimustele, siis on minu koormus natuke liig. Need kolm punkti tähistavad mitte-isikliku-elu-aega. Need kolm punkti seega, hoolimata vaheldusrikkusest, on veninud nii pikaks, et ma ootan seda uut toredat inimest, kes meile 14.oktoobrist lõpuks tööle tuleb, ikka südamest. Vahepeal olid juba ka nututujupäevad. No ma lihtsalt ei jõua kõike!!! Võtsin siis oma punase märkmiku viimase lehekülje, kuhu on mul just selleks tarbeks kirjutatud: "Kõik on kinni ajukeemias", hingasin oma enesehaletsuse lihtsalt sügava hingamisega välja ja elangi edasi. Tõepoolest, kui arvestad, et meie meeleolud ja tunded on kõik vaid üks keemiaõpetaja Unduski kolvikõlbulik segu, mille võiks samahästi ka arvestamata jätta, siis läheb kergemaks küll.

Eile võtsin end üle nädala aja kokku ja käisin jooksmas. Täna võtsin end jälle kokku ja jooksin. See on ainus, mis lõõgastab joogale lisaks. Aga kodus sügavat rahu nõudvat joogat ma teha küll ei saa. Ikka keegi sebib ja segab. Kuigi hakkab see jube pikk pime aeg, siis mina olin eile küll päris rõõmus esimest korda üle pika aja pimeduses joostes- pimedus lülitab välja kõik stimulandid, mis segavad jooksmisel keskendumast: tausta (pimedas ei näe kaugele), teised inimesed (nad lihtsalt ei tule pimedas välja) ja taeva (pilved paeluvad mind alati ja päikeseloojang is too beautiful not to be noticed). Seega nautisin jooksurütmi, lõdvestust läbi selle mõttetu rappumise ja hingamist. Nagu joogas.

***

Laupäeval on 21.kooli 110. aastapäeva pidu Parlamendis. Ikka lähen, kuigi meie lennul mingit organiseerumist minule teadaolevalt pole. Naabrinaine lubas mu afterpartile kaasa võtta ühise tuttava poole ja miks ka mitte. Kui just pidu juba enne ülekäte ei lähe. 

***

Ja seda KÕIGE SUUREMAT UUDIST ON NII RASKE SALADUSES HOIDA! Aga ma olen vastu pidanud. See on ka olnud selleks HEAKS MÕTTEKS, mis napakatest pahandavatest asjadest üle aitab saada. Aitäh Sulle ja Alanile! Muahhh!