Thursday, October 3, 2013

Kolm punkti

Need kolm punkti on sellised:  ...
Tähistavad seda viimast kuud aega, mil meie töökoormus on olnud normaalne, aga et ma istun kahel toolil, kahe arvuti taga, avan ust, teen kuulutusi, projekte ja vastan arvukatele siseküsimustele, siis on minu koormus natuke liig. Need kolm punkti tähistavad mitte-isikliku-elu-aega. Need kolm punkti seega, hoolimata vaheldusrikkusest, on veninud nii pikaks, et ma ootan seda uut toredat inimest, kes meile 14.oktoobrist lõpuks tööle tuleb, ikka südamest. Vahepeal olid juba ka nututujupäevad. No ma lihtsalt ei jõua kõike!!! Võtsin siis oma punase märkmiku viimase lehekülje, kuhu on mul just selleks tarbeks kirjutatud: "Kõik on kinni ajukeemias", hingasin oma enesehaletsuse lihtsalt sügava hingamisega välja ja elangi edasi. Tõepoolest, kui arvestad, et meie meeleolud ja tunded on kõik vaid üks keemiaõpetaja Unduski kolvikõlbulik segu, mille võiks samahästi ka arvestamata jätta, siis läheb kergemaks küll.
Eile võtsin end üle nädala aja kokku ja käisin jooksmas. Täna võtsin end jälle kokku ja jooksin. See on ainus, mis lõõgastab joogale lisaks. Aga kodus sügavat rahu nõudvat joogat ma teha küll ei saa. Ikka keegi sebib ja segab. Kuigi hakkab see jube pikk pime aeg, siis mina olin eile küll päris rõõmus esimest korda üle pika aja pimeduses joostes- pimedus lülitab välja kõik stimulandid, mis segavad jooksmisel keskendumast: tausta (pimedas ei näe kaugele), teised inimesed (nad lihtsalt ei tule pimedas välja) ja taeva (pilved paeluvad mind alati ja päikeseloojang is too beautiful not to be noticed). Seega nautisin jooksurütmi, lõdvestust läbi selle mõttetu rappumise ja hingamist. Nagu joogas.

***
Laupäeval on 21.kooli 110. aastapäeva pidu Parlamendis. Ikka lähen, kuigi meie lennul mingit organiseerumist minule teadaolevalt pole. Naabrinaine lubas mu afterpartile kaasa võtta ühise tuttava poole ja miks ka mitte. Kui just pidu juba enne ülekäte ei lähe. 

***
Ja seda KÕIGE SUUREMAT UUDIST ON NII RASKE SALADUSES HOIDA! Aga ma olen vastu pidanud. See on ka olnud selleks HEAKS MÕTTEKS, mis napakatest pahandavatest asjadest üle aitab saada. Aitäh Sulle ja Alanile! Muahhh! 

No comments:

Post a Comment