Tulles vastu meie küla eide tungivale nõudmisele (khm-khm-khm) kirjutan, mis mind valdas laupäeval vastu pühapäeva, et ma teda enne kella 3 öösel koju ei lasknud tulla.
Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et vastupidiselt kõikidele eelmistele kordadele ma lausa tahtsin näha oma koolikaaslasi.
Õpetaja U oli kokku kutsunud vilistlaste koori, olime 4 korda enne kontseri laupäeva pärastlõunal proove teinud, palju nalja saanud. Laulmisõpetaja U, olles küll juba aastaid pensionil, ei ole muutunud ei välimuse ega muretsemise osas. Lisaks palus ta esinema tulla mustas-valges (SIC!) riietuses, kutsus meid "tuumakateks altideks" ja ajas alailma meie laulujärje segi, sest tal endal läks järg käest. Nii et ei ole muutunud jah.
Laulsime juba eelmiseks koolikontserdiks õpitud laulu "Meri" (CCh.Trene ja A.Lasri) ja meie kooli vilistlase Mari Siimeri "Homme". Vahetult enne kontserti tehtud proovi tuli kohale ka laulu "Homme" autor, kes võttis ohjad eklektilise laulmisõpetaja käest, istus klaviiri taha, pani bassid õigesti ümisema ja tekitas sellise elevuse, et me ei tahtnud lavalt lahkudagi. Tipuks tuli rovva Paun ja küsis, kas me ei tahaks laulupeole minna selle ajutise kooriga. ( :) 90% tahtis).
Iseendale talletamiseks mainin, et kontsert oli super. Enne meid tegid tõelise kontseri tulevased vilistlased, kelle tase ületas... hea küll: oli Britain's Got Talent tasemega ja etteasted päriselt ka HUVITAVAD. Ma ei räägi ainult algklasside kooridest vaid lõpuklassideni välja. Äkki olin ma lihtsalt eufoorias?
Ja siis olid klassijuhatajatunnid, kuhu meie klassi 5 kohaletulnut paraku ei kvalifitseerunud, sest meie armas klassijuhataja Tiinakene oli vahepeal infarkti tõttu koolist eemaldatud. Ilmselgelt on "haigusleht" režiim, millest ta kuidagi kinni pidada ei suuda. Kõlakana olla rovva direktor pidanud Tiina tema oma tundidest välja tõstma ja koju ajama, mispeale Tiina oli läinud kodusest rüperaalist e-kooli lastele omapoolseid õppimissoovitusi kirja panema :) Aga meie olime seekord kui emata lapsed koolis.
Peale väga erapooliku kuulsuste galerii ülevaatamist koridori korrustevahelistel seintel (puudu oli meie klassivend ja riigi kõrgeim ametnik Loot) jooksime otsa Saale ja Veismanile, kes meie lennu korvpallimeeskonna liikmetena olid eelmisel päeval osa võtnud vilistlaste ja praeguste õpilaste vahelisest korvpallimatsist. Loomulikult vilistlased võitsid. Võidu saladus aga ei seisnenud nooruse targas tormakuses vaid selles, et mängule oli registreerunud nii palju vilistlasi, et selleks, et kõik saaksid platsile, võis iga mängija olla seal 3 minutit :). Ilmselgelt ei olnud seda võimalust kooli praegusel meeskonnal. Seda võitu aga hakati kohe peale mängu tähistama ning kooli aastapäeva peo päeval tähistati jätkuvalt alates keskpäevast Villa Thais. Selleks hetkeks, kui me koolis peale klassijuhataja tunde kokku saime, oli parasjagu lõbus meeskond villast juba järgmisest istumiskohast Kadunud Kontinendist kooli jõudnud ja otsiti oma klassi inimesi. Neid aga polnud ja seega sobisid c-klassi komplekti hästi b-klassi naised ehk meie. Seega siis liikusime kõik Kadunud Kontinenti sööma enne Parlamendi pidu.
Siinkohal jõuangi ma selleni, et pidu ilma tantsuta on pidu küll, aga liikumise komponent peol paneb kirsi tordile.
Me vestlesime "lennuga" kogu Parlamendi peo bändide osa ühes pimedas nurgas ilma, et oleks vaadanudki, mis toimub. Tulid kohale isegi Vana Pankur ja teised, kes kossumeeskonnaga juba kooliajal vahel koos trenni tegid. Ja siis saabusid ka minu naabrinaine ja tema klassiõde V, kes ilmselgelt olid paar tundi enne parlamenti minekut V juures julgust kogunud. Oleks võinud kohe inimeste sekka tulla ;P. Mina olin selleks ajaks juba väsinud, natuke kellaajast, natuke vedelikest, natuke lärmist, nagu eakale ikka kohane. Selle-eest naabrinaine oli täis kõike peoks vajalikku.
Oh, ja siis ma ei mäletagi väga, ühest hetkest olin ma jälle ärkvel. Inimesi oli juba üsna palju ära läinud. I ei olnud mulle isegi helistanud, et kus ma olen :) Ja kaldtee tantsupõrandani oli allapoole kaldu. Videod tantsupõranda kõrval olid nii retrod ja lahedad, et kui eriti enam ei viitsinud, siis sealt sai inspiratsiooni ja jaksu tagasi. Kui kell sai üks arvasin, et aitab küll. Sukapöiad olid juba katki ja lisaks olin ma enda kohta ikka kõrgetel kontsadel olnud juba mitmeid tunde. Tantsisin. Kell pool kaks vaatasin juba pingsalt igaks petteks naabrinaise järgi, sest ta oli hakanud skoorima mehi lõpetamisaastaga 2006 ja 2008 (!!!). Kas kõik oli korras? Kell pool kolm otsustasin, et viin ta kohe minema kui ta tantsult tagastub. Umbes siis aga tulid head lood ja hoolimata sellest, et ma peaaegu juba olin naabrinaist kaasa ära kutsumas, tantsisime edasi. No ma pean mainima, et mul on meeles küll, et viimane lugu oli "Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht?".
Kojusõiduks tõstsin Parlamendi ukse ees käe, et takso ette vuraks. Vuras ilma eraldusmärkideta džiip, sees suusamütsiga eesti keelt kõnelev muulane. Muide, äratas kohe usaldust. Seega peale kerget kalkulatsiooni, kas me ikka selle auto peale istudes ka koju jõuame, otsustasime siiski positiivselt, kutsusime kaasa poiste endisaegse kehalise õpetaja (elab meie lähedal), kes nüüdseks on täiskasvanute koolitaja, ja sõitsime kümneka eest keset ööd kehalise õpetaja raha eest koju.
Viva la 21. Keskkool!
No comments:
Post a Comment