Pikk jutt eimillestki

Mu auto oli must juba nädalaid ja lähim pesula meie valla Statoilis. Ma ju olen rääkinud, et ma ei ole eriti kelmikas tujus viimasel ajal, täna aga suutis teenindusjaama müüja mind küll naerma ajada.

- Tere, soovin autot pesta.
-  Jah, millist pesu soovite? (osutab tahvlile seinal. Tahvel on analoogne Statoili kodukal olevale, millel on 4 pesuprogrammi: põhipesu, superpesu, poleerimispesu, püsivahapesu.)
- Ma ei tea, auto päris must, mis ma peaks võtma?
- Kas te tahate vahaga pesu?
- Jah.
-  Meil on püsivahapesu, mis kestab kuni 5 pesu ja tavalise vahaga.
- Sobib tavalise vahaga.
- Ega teil pole suusaboksi katusel?
- Ei ole.
- Mingeid muid väljaulatuvaid vidinaid?
- Ei.
- Kas teil on tagumisel aknal kojamees?
- Muidugi on. Aga ma tahaks ainult auto ära pesta.
- Hahahaa

Muidugi oli naljakas, et isegi nii  lihtne toiming nagu auto pesu sunnib pikka dialoogi maha pidama.  Tagumise kojamehe ümber andis müüja mingil põhjusel kilekoti, mille ma arusaamatul ajendil ka sõnakuulelikult paigaldasin. See on siiani seal. Ja auto särab esimese lörtsini nagu pühademuna.

Pihtimus

Kui mul oleks oma ingel, siis ilmselt lendab ta praegu mu ümber närviliselt ringi ning hoiab kahe käega peast. Pole muidugi kerge ennast oma ingli kingadesse panna. Eriti, kui oled viimasel ajal lihtsalt vastik olnud.

Ja ma pihin.

Olen viimaste päevade jooksul olnud O-ga hea, kuri, pahane, õpetav, toetav, mänguliselt õpetav, kisanud, karjunud ja... andnud kõrvakiilu. Kaevake nüüd mind kõik kohtusse, sest lõin last, kes on minust pikem ja vastas millelegi (mida ma muidugi enam ei mäletagi) äärmiselt lugupidamatult. Lisaks ütlesin talle, et ta ei "möliseks" kõigele vastu. Ja seda kaks korda kahe päeva jooksul. Sest ma ei osanud olla enam inimväärikas peale tema igasuguseid vastuväiteid kõigele (ma ei kasuta superlatiive niisama, uskuge). Olen täiesti teadlik, et alandasin eelkõige iseennast selle käiguga, kuid pada ajas sel hetkel üle ääre. Loomulikult oli kell miljon ja mingid asjad jälle selgeks õppimata. Tegelikult ajas nii üle ääre, et oleksin olnud veel bitchim, aga suutsin takerdada ennast hingamisse ja rahunemisele suunata. Ja mees magas juba ülakorrusel.

Kasutan nüüd taktikat, et lihtsalt ei lase poja enne magama, kui kõik on õpitud. Vene keele kontrolltöö oli 3-. Mate viimane töö 2. Ajaloo töö 3. Geograafia töö 3. Äkki lõpetaks? Jätaks ta siis istuma, kui poiss toime ei tule selle programmiga, mis on just temavanustele määratud? Niisiis taon rauda, siplen ahastuses, poen nahast välja, piinan last, ennast ja peret (sest mul konstantselt kohutav tuju). Eile lõpetasime paar minutit enne keskööd, sest 20 venekeelse sõna iseseisev (selgeks) õppimine on tema jaoks mission impossible. Õnneks ei olnud tal muud vene keeles õppida. AGA... praegu just vaatasin e-kooli, kuhu on tekkinud järjekordne x selle eest, et vene keele töö vigade parandus on tegemata (... sa näed ja sa ei halasta!).

Otsin lohutust šokolaadist, tantsutrennist, jooksmisest, laulmisest, lugemisest.
Töö ei edene.
Laulda ei taha.
Tantsusammud lähevad segamini.
Raamatulugemise aeg on kahanenud 3 reani eile õhtul voodis, sest rohkemaks pole jaksu.

Homme on parem.

Mul on nii kahju!

Mul on niiiii kahju neist, kes Riia Maxima poe varingus surma või viga said. Mul kahju nende lastest, vanematest, nende kassidest, koertest ka.

Mul on kahju sellest 17-aastasest poisist Tartus paar nädalat tagasi, kes, kõrvaklapid peas, rattaga rongi ette sõitis.

Mul on kahju sellest haavast, mis Sirbi-saaga meie kultuurilehte lõi.

Mul on kahju neist, kes üksteisele kasvõi ainult sõnades siiralt halba soovivad.

Mul on kahju, kui targad inimesed poliitikasse siirdudes kaotavad sideme Tavaliste Inimeste ja Tavalise Eluga.

... jne jne

Iga kord, kui kusagil midagi tõeliselt valusat ja hoolimatut juhtub on tunne, et ma olen kaasvastutaja. Ilmselt on see mingi psühhiaatria valdkonda kuuluv viperus, aga ma ei ole sellega siiani tegelenud. Ütlen endale vaid, et ära võta nii isiklikult. Ja võtan ikka. Ega ma kujutakski ette, et ma ei võtaks südamesse asju, mis on minu hinges südamesse võtmist väärt. Nagunii on palju asju, millesse ma kuidagi puutuda ei saa, aga siiski võtan südamesse- nagu Mehhiko lahe naftaõnnetus, pestitsiididega mürgitamine, arulage kaevandamine, nafta raiskamine jne jne. Ma olen inimkonna ühe liikmena vastutav, mul on häbi. Ja ma palun iga kord vabandust või jagan ennast osaduses (imelik väljend, aga nii on). 

Täna mõtlen ma Riia õnnetusele. Ja mul on nii kahju.

Polaar..., aru ei saa, kas -öö või -päev

Juba hakkas. Naabrinaine, vana kirjatsura, on langenud selle ohvriks ja ta ei ole ainus.

Lund ei ole. Palk on väike. Pilet Kanaaridele on ostmata. O on haige. Seinalt kukuvad plaadid ja töömehed on Norras. Isegi Pöffi filmide hulgast ei suuda teha valikut, sest... tuju ei ole. Heaoluühiskondlik "probleem" või polaar...?

Ühiskond valetab. Kõik ja kõigile. Lang, Kender, erakonnad ja ettevõtjad. Ja süüdi on kes? Polaar... Sest kõik vabaneb tavaliselt, kui saabub PÄEV, ilma polaarse osata. Kahjuks kõik ei LAHENE.

Isegi päike vahetab magnetpoolusi ja me ei näe seda, sest on polaar...

Plan A or my options for cases like that:

• suur valge paber ja palju õli- või akrüülvärve
• tantsutrenn. Seal ei saa mõelda muule kui vaid koordinatsioonile ja muusikasse minekule
• koorilauluproov. Believe: laulda klassikalisi keerulisi koorilaule on hingele palju kosutavam kui Tõnis Mäe "Koitu". Kuulamisel on vist teistpidi.
• intervjueeri lõbusaid inimesi. Neid siiski on veel :)
• super hea raamat
• film, millest sa ei osanudki midagi oodata, osutub fantastiliseks. Ma OLEN elus suht vähe filme vaadanud ja avastamist jagub

Eksekutiivkokk

Mõista-mõista - kes see on?
Ja mina pean ta üles leidma kahele kenale itaalia mehele :) Eestist.

Dear God and other friends, please share me universal and working search hints!

Whatsapp on sõrmedele väsitav

... sellepärast siis kirjutan ikka siia ka :)

Tahtsin öelda, et kui pühapäeval isa juures olime ja rääkisime, siis keegi helistas isale. Ja mis mina kuulen (sinu jutu sekka): "Ei ole midagi, ongi hea vahelduseks natuke üksi olla. Kass nõuab jah toimetamist, aga saame hakkama. Kõik on korras...". Näed siis! Loodan südamest, et see tõesti nii on, mitte öeldud kellegi rahustamiseks. Ja kui M tagasi jõuab, siis läheb vana hooga edasi. Aga tavaliselt on nii, et vanale karule uusi trikke juba ei õpeta.

Laupäeval 17.30 tuli meile külla perekond T, kes on väga seltskondlikud 3 lapsega pere. Suhelnud oleme nii tööalaselt kui H-m praami peal- ka neil on saarel elamine suveks. Kõik oli väga tore, aga nad lahkusid kell 00:45, mil ma olin sisuliselt surnud ja ümber kukkumas. Järgmisel päeval oli asi veel hullem- olin nii energiast tühi, et ei seisnud õieti püstigi. Keegi neist tegelastest kasutas mind lihtsalt sidrunina ja ma ei saanud sellest enne arugi. Ja siis Sina olid ka veel õnnetu ja tegid naerunägu :( Kui isa juures käidud oli läksin otsejoones magama. Ja magamast otsejoones tormise Merivälja muuli juurde laineid nautima ja siis käisime I-ga ja panime ema hauale küünla. Sest, nagu isa juba 3 korda on toonitanud, on teisipäeval ema surma aastapäev. Ma ei suuda- mis ma nüüd siis pean kuidagi seda tähistama? Või meenutama seda päeva? Usu mind- ma parema meelega unustaks selle igaveseks ja meenutaks ema kõigil muudel päevadel. Ma ei saa seda isale öelda, aga tahaks küll. Seega oli mul energiapuudus, sant tuju ja vimm isa ütlemise vastu.

Täna käisin joogas ja natuke läks olemine paremaks, aga ilmselt taastun veel mõne päeva enne kui kõik jälle normi saab.

Kalli oled!

Laulupeole!

Eile siis oli see päev, kus mina võtsin ennast kokku ning liitusin kooriga. Pisikesega küll, aga selle-eest helistikus-püsivaga. Kontakti leidsin tõesti üsna juhuslikult. Olles läbi uurinud mitmete kooride lehekülgi, nende koosseise ja harjutusaegu hakkasin juba järgmise aasta laulupeole mineku mõttele käega lööma- nad harjutasid esmaspäeval, mida mingil juhul ei kasuta muuks kui oma joogatunniks, nad olid "vanad" koorid ja käisid palju esinemistel, mida ma ei taha väga palju teha või siis olid naiskoorid, mis mulle ka just kõige paremini ei meeldi, sest niigi on mul siin tööl naiskollektiiv.

Seega sattusin bussis, teel Rakvere teatrisse, rääkima O klassivenna emaga, kes laulab suisa kahes kooris (ja mõlemal kooril on harjutusaeg kolmapäeval :)). Uurisin maad, mõtlesin reede õhtust kolmapäeva pärastlõunani ja liitusin pisikese koorikesega, kel plaanis laulupeol valikkooride hulka saada.

Saali jõudes oli nii, et seal olid vaid koori juht M, (kes kuni 8-nda klassini õppis minuga samas koolis, aasta eespool ja lauluklassis), tema abikaas, üks vanem herrasmies ja siis veel kaks tuttavat, kellest veel üks koolikaaslane, küll 2 aastat vanem. Kaks inimest tuli pärast veel juurde. Esmaspäeval pidi käima "palju rohkem inimesi". Ilmselgelt, sest muidu ei saaks siit küll koori kokku vaid kammeransambli. M on lõpetanud Otsakooli ja tegelikult professionaalne klassikaline laulja. Kui hea on kuulata ja kooskõlada inimestega, kes elavad muusikas!

Proov kestis 2 tundi ja mõjus nagu 1,5-tunnine jooga. Sain võhmale juba häälte lahtilaulmise käigus (ühtlasi ka tõesti hääle lahti). See teine koor, millele ma alguses mõtlesin, pidi üldse mitte hääli lahti laulma. Mina seda nüüd küll ette ei kujuta ausalt öeldes.

Valikkooride laulud on äärmiselt kaunid ja mõneti keerulised kohe noodist laulda- pean ilmselt selleks, et teistele mitte piinlikkust valmistada, kodus harjutama. Vaesed kodused siis! Meie pere meestele on muusikaks tihti vaid raadiost tulev amatöörimula ja arvutimängude taustamuusika :)

Jeee- ma lähen laulupeole!

Kooliuudiseid ja muud klatši

Bussis teel Rakverre ja tagasi saime Mia, Raido ja Anna emaga ning Madisega lapsevanemate asju rääkida. Et peale minu polnud seal lohede vanemaid, siis muidugi nad peaaegu ei muretse selle üle, mis hinnetega nende lapsed peavad koolis toimetama. Küll aga mina. Tegelikult on koolipoolne pisike tegevus abistamise suunal- abiõpetaja meie klassi matemaatikatundides- väga hea alguseks. Huvitav, kas see on kuidagi lapsevanemate aktiivsusega seotud? Madis on meie probleemidest päris palju teada andnud ja ehk on ka ülejäänud abi tulemas? Näiteks õppimiseõpetus....

Meie kodus hakkasime tegelema O funktsionaalse lugemise oskuse arendamisega enda oskuste piires. No puudub pedagoogiline kvalifikatsioon ja tundub, et kui pedagoogid koolis juba selle oskusega ning rakendamise kogemusega mu lapse oskamatusest jagu ei saa, siis tasub ju proovida teiste meetoditega. Seega istun  õhtuti, kui on jutustavate ainete teemad ja kontrolltööd ning käime läbi selle, kuidas peaks töödes vastama, et need oleksid põhjalikud ja piisavad ja asjakohased vastused. Algasime reedeseks ajalootööks õppimisega, kus poiss kolm päeva enne igal õhtul 5 küsimust vastas kirjalikult. Töö hinne tuli seekord ikka 3, aga O helistas mulle kohe täna peale kooli ja ütles, et sai 3 küll, aga läheb seda parandama. (Vt seda ka) Eks siis käime uuesti läbi selle asja. Aitäh T, et juhtisid tähelepanu, et see pikk töö on tulemas.

Matemaatika tundub praegu olevat arusaadav. Aga loodusõpetusega tuleb ka vaeva näha. Ja kolmapäevaks on vaja saada selgeks, etluskonkursiküpseks, üks luuletus või proosapala. Hindamisjuhend oli küll selline, et O oma häälemurdejärgse mõminaga sealt ilmselt üle 3 ei saa. Aga püüdma peab- silmside kuulajatega, tekst peas, õige kiirus.

***

Postimees on avaldanud mitu head artiklit eelmisel nädalal. Seda kõige paremat millegipärast netis üldse ei olegi! Vana hea kombe kohaselt rebisin artikli lehest välja ning säilitan "tulevastele põlvedele". Jutt sellest, kuidas poiste halvem õppeedukus ning väljalangemine koolist on üle-euroopaline probleem ning kus on selle probleemi juured. Rõhk suuresti soolistel stereotüüpidel ja feminiinsel koolil, kes annab maskuliinset haridust. Jutt oli muidugi palju pikem, sügavam ning uurivam. kes tahab, küsib paberversiooni mu käest kaustast number 1, artikkel 1. Laenutusaeg 10 päeva

Siis veel sellest, kas ETV sari Üheksandikud on päriselust ja kui palju selliseid tegelasi meie koolides on: http://arvamus.postimees.ee/2583262/miks-me-talume-opilaste-looderdamist

Ja siis jutt sellest, kuidas õpetajad saaksid keskenduda konsultatsioonides juhendamisele ja mitte järeltööde teha laskmisele. Minu arust on seal täiesti häid nippe, kuidas olukorda parandada: http://arvamus.postimees.ee/2582966/kuidas-voidelda-jarelevastamistega.

***

O klassiõe Maria ema helistas mulle üks õhtu ning tundis muret, et kui teiste klasside omad "muudkui korraldavad midagi" ja meie omad "mitte kui midagi", et kas ma oleks nõus suusareisi korraldama. Ütlesin, et mul on palju suuremaid muresid seoses kooliga, kui vaba aja sisustamine, ja et võtsin juba teatrikülastuse orgunni enda peale. Pealegi, teades tema tüpaaži eeldan, et tal on plaan lasta kellelegi kõik ära korraldada ning siis veel mitte ise sinna kaasagi minna :) Ta lihtsalt on selline hea organisaator-aktivist-delegeerija ja seekord ma talle seda lihtsat elu ei paku. Bussis tuli välja, et ta oli Anna emalt samasuguse vastuse saanud :)

Oscari etendus Rakveres

Käisime siis reedel O klassiga Rakveres Oscar ja Roosamammat vaatamas. Ma tõesti muretsesin. Et kuidas nad tegelikult sünge sisuga tükki suhtuvad, kas suudavad vagusi istuda ja mitte kommipabereid krõbistada jne. Jõudsime teatri juurde 45 minutit enne etenduse algust, see oli paras aeg, et jõuda ümbrusega tutvuda ning üks salat ja tee teha. Poisid olid bussist püsti saamisest ärevuses ning kondasid esimesed 15 minutit ringi, aga siis tulid ka kohvikusse ja mingit muret polnud.

Hea on käia, kui üritusele tulevad ainult lapsed, kes TAHAVAD tulla, mitte ei PEA tulema. Nad olid mõlemad vaatused hiirvaikselt, ja selline tükk nõuab kandvat vaikust. Nad ei kadunud majast ka vaheajal kusagile. Või kui käisidki väljas hetke, siis külm ja niiske sügisilm ning pimedus ei lubanud neil midagi erilist korda saata. Kas nad tõesti on juba suured? :D

Igatahes on mul teelimus Netis Sündinud lisaetendusele veebruari. Otse allikast. Hoiame siis pöialt!

Kannatust

Eile oli Halloween, mida mingil mulle üsna arusaamatul põhjusel lapsed kommikottimisega on hakanud tähistama. Kuigi see komme iseenesest hakkab mulle oma ameerikalikus versioonis (tiimari-laadsed ja toidupoed 2 nädalat kõrvitsa- ja nõianänni täis) vastu, siis sel aastal peaks eesti kaupmehi kiitma- ma ei ole küll ka palju šopanud, aga hiinanänni pole isegi vaateakendel näinud. Meil on ju Mardipäev! Ja siis Kadripäev. Ja pea need Jõuludki tulevad. 

Tegelikult meeldivad mulle nii kõrvitsad kui kostümeeritud lapsed. Laheda klassikalise kõrvitsa leidsin oma küla eide väravaposti ehtimas:

Kostümeeritud lastest ma ühel põhjusel pilte ei teinud. See põhjus istus samal ajal köögilaua taga ja tegi (enda tavapärase kohta) kiirõppimist. O oli tõesti üllatavalt tubli ja ei haukunud ega veiderdanud, mis muidu on siiani meil probleemiks, kui kontrollin ja püüan abiks olla. Tänaseks oli vaja selgeks saada Frangi riigi ajalugu, vene keele sada sõna (ok, 30 tk), laulmise tekstid jutustada, mate ülesanded. 1,8 tunniga sai "spikrisse" kirja 6 ajaloo kontrolltöö küsimuse vastust, mate ülesanded, vene keele sõnad põgusalt õpitud. Siis lasin ta isikliku väärika lapsevanema maine säilitamiseks naabripoistega kommikottima. Ta oli sest laua taga koogutamisest ka surmväsinud juba.

Kui nad tagasi jõudsid, siis komme ma ei näinud. Küll aga oli poiss nüüd füüsiliselt väsinud. Seljataga oli ju ka päris tugev karate trenn jõusaalis. Kurja lapsevanemana ja viidates eelnevale kokkuleppele enne halloweeni jooksmist, sain ta uuesti laua taha vene keele sõnu õppima. Ajaloo teksti kordamisele tähelepanu enam pöörata ei õnnestunud. Rääkimata laulmise asjadest. Hoian siis lihtsalt pöialt, et kõik võimalikult positiivsete hinnetega lõppeks täna. Aga tegelikult olid kodused tööd ikka lõpuni selgeks õppimata.

Mis on lahendus? Ilmselt ei tohi lasta lõbusõidule kuni midagi on veel õppimata. Aga ehk suudan mõne kuuga õpetada kontsentreeruma paremini?