Mul on niiiii kahju neist, kes Riia Maxima poe varingus surma või viga said. Mul kahju nende lastest, vanematest, nende kassidest, koertest ka.
Mul on kahju sellest 17-aastasest poisist Tartus paar nädalat tagasi, kes, kõrvaklapid peas, rattaga rongi ette sõitis.
Mul on kahju sellest haavast, mis Sirbi-saaga meie kultuurilehte lõi.
Mul on kahju neist, kes üksteisele kasvõi ainult sõnades siiralt halba soovivad.
Mul on kahju, kui targad inimesed poliitikasse siirdudes kaotavad sideme Tavaliste Inimeste ja Tavalise Eluga.
... jne jne
Iga kord, kui kusagil midagi tõeliselt valusat ja hoolimatut juhtub on tunne, et ma olen kaasvastutaja. Ilmselt on see mingi psühhiaatria valdkonda kuuluv viperus, aga ma ei ole sellega siiani tegelenud. Ütlen endale vaid, et ära võta nii isiklikult. Ja võtan ikka. Ega ma kujutakski ette, et ma ei võtaks südamesse asju, mis on minu hinges südamesse võtmist väärt. Nagunii on palju asju, millesse ma kuidagi puutuda ei saa, aga siiski võtan südamesse- nagu Mehhiko lahe naftaõnnetus, pestitsiididega mürgitamine, arulage kaevandamine, nafta raiskamine jne jne. Ma olen inimkonna ühe liikmena vastutav, mul on häbi. Ja ma palun iga kord vabandust või jagan ennast osaduses (imelik väljend, aga nii on).
Täna mõtlen ma Riia õnnetusele. Ja mul on nii kahju.
No comments:
Post a Comment